Название: Tagasi minevikku
Автор: Ben Elton
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежная фантастика
isbn: 9789949554256
isbn:
„Isikule, kes on Trinity direktor 2024. aasta 1. jaanuaril… See olen mina!“ ütles ta, katkestades end lustlikult. „Päris lahe, eks? Tunnista seda. Newton kirjutas mulle!“
„Jah, saan aru, prof.“
„Niisama mainisin jutujätkuks,“ vastas McCluskey nipsakalt, enne kui uuesti kirja lugema asus. „Tervitused! Kolmesaja aasta tagused!“
„Vau,“ mainis Stanton.
„Vau tõesti,“ nõustus McCluskey. „Aga läheb veel vaumaks. Härra, kes te olete vana? Kas te olete seotud väheste maiste sidemetega? Kui jah, siis selle kasti sisu kuulub teile. Muidu ma teen teile ülesandeks leida keegi teine, kellel pole ülalpeetavaid, ja anda see kast talle, sest siis see on tema asi, mitte teie…“ McCluskey katkestas lugemise, et värskendada end tee ja konjakiga. „Õnneseen, et sobisin, eh? Kui mul oleks vanamees ja kolmteist lapselast, arvan, et oleksin pidanud selle edasi andma.“
„Ja kas oleksite seda teinud?“
„Ma ei tea. Õnneks mind ei pandud proovile. Arvan, et Newton ei pabistanud eriti. Enamik meie Oxfordi ja Cambridge’i puhtaverelistest on abielus oma tööga… Igatahes läheb kiri edasi. Seejärel teie või teie asendaja, otsige terves ülikoolis professoreid ja mehi, kellel on samuti vähe sidemeid. Otsige patrioote ja aumehi. Otsige humanitaarteadlasi ja neid, kes on uurinud ajalugu, ka matemaatikuid ja loodusfilosoofe. Mehi, kes on veetnud oma elu, mõeldes universumist ja selle toimimisest. Ja las nad olla vanad, nende aeg las jääda maiste murede jaoks lühikeseks. Leidke nad, isegi kui peate selleks Oxfordi mehi kaasama. Oxfordi, Hugh! Kujutad ette? Ise Trinity mees! Näed, kui tõsiselt ta seda võttis.“
Hugh Stanton kehitas õlgu. Ta oli alati suhtunud oletatavasse rivaliteeti kahe „eliitülikooli“ vahel kui tüütusse ja mitteveenvasse teesklusse. Mis temasse puutus, siis need olid lihtsalt kõvasti enesega rahuloleva asutuse kaks poolt. See, kuidas nad teineteist vihkasid, oli tõesti vaid üks viis meelde tuletada ülejäänud maailmale, et miski muu pole tähtis.
Professor McCluskey jätkas: „Kui olete kokku tulnud, siis te, rühm auväärseid vendi, peate täie tõsiduse juures looma salajase ordu. Ja selle ordu te nimetate Chronoseks selle järgi, kes oli aja jumal. Te, liikmed, kogunege rõivastatult vastavalt oma akadeemilisele positsioonile ja sündmuse tõsidusele. Pidutsege hästi, et oleksite heas tujus. Avage seejärel paberite pakk, mille ma teile pärandan, ja selles järjekorras, kuidas ma käsin. Tegutsege seejärel vastavalt oma südametunnistusele, nii nagu kõik head mehed Trinitys on alati teinud ja ma loodan, et teevad ka edaspidi. Teie teener Isaac Newton.“
Professor McCluskey voltis pärgamendi kokku ja pani selle tagasi kannu. „Huvitav värk, eh?“
„No kui see on tõsi, on see on paganama põnev,“ vastas Stanton. „Mis siis paberites seisis?“
McCluskey naeratas. „Kas soovid liituda Chronose orduga?“
Stanton kehitas õlgu. „Eeldan, et te tahate mu liitumist, sest olete mu siia kutsunud ja nii palju rääkinud, sest et ma olen üksik mees ilma ülalpeetavateta ja seetõttu selgelt välja valitud, et vastata Isaac Newtoni nõuetele.“
Välja valitud, et vastata Isaac Newton nõuetele?
Stanton ei suutnud uskuda, et ta seda ütles.
„Nii,“ ütles professor McCluskey, „las ma räägin edasi. Jaanuaris tegin, nagu Isaac Newton käskis ja valisin liikmed välja. Kõik kuivikud, tolmuga kaetud õnnetud tegijad nagu ma ise, kellel ei ole muud elu kui kolledž. Ja ma korraldasin õhtusöögi. Tegin just nii, nagu Newton ütles – „täie tõsidusega“: küünlad ja palved, kena muusika ja suurepärane toit, ja kui olime lõpetanud söömise, avasime tema paberid.“
„Pidulik hetk,“ ütles Stanton.
„Jah. Pidulik hetk.“
McCluskey pani klaasi käest ja tiris toanurgast lagedale puust kasti, umbes sama suure kui käsipagasi, tumedast tammepuust, ümber terasribad. Ta tõstis selle jalajärile enda ja Stantoni vahele.
„Paberipakk oli selle sees?“
„Jah. Newtoni kast, mida oli hoitud varjul selle korteri pööningul kolmsada aastat.“
„Palju pabereid siis?“
„Kui kuuled, mis seal kirjas on, arvan, et nõustud, et see kõik on hämmastavalt sisutihe.“
Professor McCluskey pistis piibu uuesti endale hammaste vahele ja kummardus üle oma suure rinnapartii, tõstis kaane ja tõmbas välja veel ühe kollase pärgamendi.
„Esimene asi, mille me leidsime, oli küsimus,“ ütles naine, ulatades pärgamendi Stantonile. „Ajalooline küsimus, kaasas kuri hoiatus pabereid mitte edasi vaadata, enne kui oleme sellele vastanud.“
Stanton heitis pilgu pärgamendile. „Sama küsimus, mille te mulle esitasite.“
„Täpselt. Kui saaksime minna tagasi ühte mineviku hetke ja midagi muuta, siis mis see oleks? Just minu moodi, eh? See vanapoiss oleks nagu teadnud, et just mina saan selle kirja avada.“
„Ja kas te pakkusite vastuse?“
„Jah. Tegelikult päris kähku.“
„Ja edasi?“
McCluskey lutsis mõnda aega keelega oma hambaid. Stanton nägi, et professor lausa nautis seda hetke.
„Noh, see peab olema euroopalise tähtsusega asi, eks?“ ütles ta lõpuks. „Või siis Ameerikale tähtis. Olgem ausad, on see hea või halb, aga viimast poolt tosinat sajandit maamuna peal on kujundanud see, mida meile meeldib nimetada lääne tsivilisatsiooniks. Kas oled nõus?“
„Jah, arvan sama.“
„Muidugi arvad. Ma andsin sulle kõige kõrgema hinde kiitusega, eks?“
„2:1, miinimum, et magistriõppesse saada.“
„Igal juhul sa ei ole täielik idioot.“ McCluskey pistis käe sineli hõlma alla ja hõõrus oma tohutuid tuharaid, mis kahtlemata läksid väga kuumaks, kuna paiknesid otse kaminatule ees. „Ütle mulle, Hugh. Millal see kõik valesti läks? Millal Euroopa kaotas oma tee? Millal tema halvimad ideaalid võidutsesid parimate üle? Millal tema tahtlik edevus ja rumalus koos tegutsema hakkasid ning hävitasid tema ilu ja armu? Millal ta vahetas oma mõju ja võimu dekadentsi ja hävingu vastu? Millal, kokkuvõtvalt, kõige mõjukam manner planeedil tahtlikult ja ilma sunnita läks segi oma teel, mis oli võrreldamatu kogu ajaloos, ning ühe hullumeelse hetkega langes nulli, sai ülemisest alumiseks? Muutus vaieldamatust raskekaalu maailmameistrist nõdraks, vaeseks varjuks, kukkus verisena ja ajusurmas ringi keskel kokku, olles ise enda surnuks kolkinud?“
Külm vihm õues pööras taas raheks. See laksas vastu aknaid suurte lehvivate sahmakatena, üks hoog teise järel. Lõi ka välku, mis ajuti tumedaid ja süngeid pilvi valgustas. Ilma kellata oleks olnud võimatu teada, mis päeva osa käes on. Või mis aastaaeg. Polnudki enam mingeid aastaaegu.
„Te räägite ju täpselt 1914. aastast,“ ütles Stanton vaikselt.
„Ma ei kuule sind, Hugh, torm on liiga vali.“
Hugh СКАЧАТЬ