Minu väga ilus eksiil Eestis. João Lopes Marques

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõttes on see väga normaalne – meediakooliski õpitakse esimese rusikareeglina läheduspõhimõtet. See töötab, ja veel eriti hästi, kui töötad kohalikus (maakonna) ajalehes ja riigis, kus on miljon-pluss-käputäis-muud-päritolu elanikku ning kus peaaegu kõik teavad kõiki.

      Globaliseerunud majanduse tingimustes aga, kus ühiskond tahab olla kosmopoliitsem, on selline lähenemine ajast ja arust. Kvaliteetmeediale kehtivad teatud standardid, neil on vastutus – samamoodi nagu avalikkusele tuntud mõtlejatel ja mõttekodadel.

      Toon teile veel ühe näite küsimusest, mida olen sageli kuulnud: „Kas te võiksite olla konkreetsem?“ Jah, me võiksime. Aga vahel me lihtsalt ei taha. Abstraktsioon on nagu päevavari ja me tahame selle võimalikult laialt valla hoida. Sest sealt võib alguse saada palju huvitavaid mõtteradu. Mis veel olulisem: abstraktne mõtlemine ärgitab arutelu ja arendab inimeste suhtlemis- ja muid sotsiaalseid oskusi.

      Massimeedia missioon ei ole inimeste harimine, aga me peame meeles pidama, et meedial on ühiskonnas paratamatult väga oluline roll. Eesti avalikus ruumis abstraktsetel teemadel arutelude pidamine, vahelduvalt eri tasanditel mõtlemise harjutamine tuleks ainult kasuks. Liiga palju üksmeelt, nagu ka liigne vaikimine, on muidu avangardlikku käitumist taotleva rahva puhul selge nõrkus.

      Ütlen ausalt, et ma ei poolda Prantsusmaa ja Kreeka praegust protest-streik-demonstratsioon-stiilis kaost. Aga kas Eesti üritab äärmuslikku paganlikku mässu pühakirja vastu, kus Esimeses Moosese raamatus on kirjas: „Alguses oli Sõna“? Minu infoallikad Eestis kinnitavad seda.

      Ja nad imestavad: „Miks eesti kõnekäändudes ülistatakse alati tegusid ja peaaegu mitte kunagi sõnu?“ IT-niši hõivamine oli äärmiselt taibukas, aga siiski ebapiisav.

      Nagu baskid ütlevad: „See, millel on nimi, on olemas.“ Ideed väärivad asjadest ja tegevustest eraldi olemist. Erinevalt Ameerika popkornist ja Vene pelmeenidest ei saa kohalikke ja riigitasandi vastasseise ja kontseptuaalseid protsesse mikrolaineahju küpsema pista.

      Mis oleks, kui Eestis oleks üks korralik suur mägi?

jaanuar 2011

      Riigi saatuse määrab suures osas tema asukoht maailmakaardil, kuigi võib juhtuda, et naabritest palju olulisemat rolli mängib pinna-mood. Unustage korraks Vene karu ja kujutlege, et Eestis on üks arvestatava kõrgusega korralik mägi. Ei, mitte tingimata mäestik või Ararat. Baltikumi Vesuuv? Vulkaan, nagu on Islandil? Ei, paremmitte. Nüüd, kui Ryanair lõpuks ka Ülemistel maandub, tahaks tossupilvi võimalusel vältida.

      Aga üks tubli mägi võiks siin ju olla küll. Kas te suudate ette kujutada Väga Suurt Munamäge – 3180 meetrit kõrge?

      Ennustada on alati raske, aga ma julgen pea anda, et väike Eesti oleks päris teistsugune riik. Suurim erinevus? Teades, kui väga kohalikud lund armastavad, oleks mäesuusatamine siin arvatavasti kohustuslik vaba aja tegevus. Ja mitte murdmaasuusatamine. Vabandust, proua Šmigun-Vähi, aga selline suusastiil on meile ilmselgelt liiga madal. Vulgaarne. Tõenäoliselt saaks eestlastest tublimad suusahüppajad kui soomlased, sest mis võiks olla meeldivam kui hea pikk lennnnnd, suuuuuuuuuusad talla alllll.

      Tallinna-Võru maantee oleks ammu olemas, pole kahtlust. Reformierakond ei saaks suusafanaatikute häälte kaotamist endale lubada. Kolm-neli korda rohkem hääli kui need, mis peaminister Ansip pronkssõduriga maha mängis.

      „Stenbocki maja kogutud tollimaksud aitasid finantseerida üle maailma tuntud Väga Suure Munamäe ja Viljandi vahelise köisraudtee ehitust. Osa laekunud maksudest investeeriti ka Eesti riigi uude mastaapsesse tutvustuskampaaniasse: “Väike riik, suur mägi” oli hüüdlause, millega üritati ära teha 2014. aasta olümpiamängude toimumispaigale Sotšile, mis on, nagu teada, härra Vladimir Putini isiklik lemmikprojekt. Küll ei õnnestunud, aga ka seekord andis Eesti hea lahingu: tundub, et nii Rahvusvaheline Jalgpalliliit FIFA kui Rahvusvaheline Olümpiakomitee IOC eelistavad värsket eksootilises vääringus krabisevat eetilistele põhjamaistele põhimõtetele.“

      Selline on ajavaim, Zeitgeist. Spordis toimuv on muidugi ainult meie vaevatud ajastu metafoor. Tabav ja lühike. Väga Suur Munamägi on eestlaste mentaliteedile tugeva jälje jätnud, tal on oluline koht iga eestlase hinges. Mäed kui Eestimaa magnet. Kui meil oleks see mägi, oleks meil ka nüanssides erinevaid karakteritüüpe nii palju, et eestlaste-venelaste vastandust ei tunnetaks keegi. Kaks peamist gruppi oleksid siin hoopis madalikurahvas (haritud ja individualistlikud) ja mägilased (tahumatud ja ühtehoidvad).

      Ja lubage mul siia lisada ka üks väike, aga oluline kolmas grupp: veidrad separatistid, mäetipu ja pühapaikade ümbruses endale maid nõudnud baltisaksa uusprotestandid, kes lõid kultusliikumise, mis kõigile üllatuseks suutis slaavi, germaani ja soomeugri rahvad ühendada. Küllap kubiseks Eesti piiblivöö värvilistest templitest, annetusi tuleks kristlikelt millennialismi sektidelt üle kogu maailma.

      Religioon on nõme, aga olgem tolerantsed. Mäega kaasneb kindlasti teisigi nähtusi, millele tähelepanu pöörata. Enamik eestlasi kahetseks eelkõige kolme konkreetset asja:

      “Kui meil oleks ühetaoline tulumaks, oleks me juba eurotsoonis…” ütles mulle Triin. “Aga nii vahelduva maastikuga riigis, nagu meil siin, kuidas saakski?”

      Mikk on arvutinohik: “Kahju, et valitsus meil siin mägedes lairibainterneti kättesaadavust kunagi prioriteediks ei võta…”

      Arno on paadunud poliitikafänn: “Vean kihla, et kui Savisaar ülemkohtus lõpuks paljastatakse, leiab ta mingi võimaluse, et kuskile mägedesse pakku minna!”

      Täiuslikku riiki pole olemas… Sellega tuleb leppida. Aga tasub sellegipoolest meeles hoida, et Väga Suure Munamäega oleks Eesti palju atraktiivsem ja huvitavam. UNESCO oli esimene, kes teda lahkelt ülistas. Selleni välja, et Pariisis ja Stockholmis resideeruvad intellektuaalid nimetasid Eesti tänu ta liigirohkusele Põhjala Georgiaks.

      “Antropoloogide paradiis!”

      “Oh neid ainulaadseid soomeugri polüfoonilisi koore…”

      “Euraasia pähklikoores!”

      Ja Tallinna vanalinnas oleks kogu selle “kõrgpunkti” peegeldus: käsitsi kootud vaibad, teemapark, mäesaun, Võru küngastel küpsenud viinamarjadest vein (vist küll paraku suhteliselt vähetõenäoline), metskitse serveerivad restoranid, mäemuuseum jne.

      Uhkusttekitav ühendav sümbol: Väga Suure Munamäe tipp võiks olla näha igast Eestimaa nurgast. Pärnust ja Narvast, Kuressaarest ja Paldiskist. Ja loomulikult Helsingist, nii uduse kui selge ilmaga.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным СКАЧАТЬ