Minu väga ilus eksiil Eestis. João Lopes Marques

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nähtamatu – ja suhteliselt vaikne – kodusõda. Oleme ristteel: praegusel ajaloolise tähtsusega ajal on Eestil veel valida, kas minna provintsluse või kosmopolitismi teed. Ma loodan siiralt, et mu head sõbrad võidavad selle sõja, isegi kui see juhtub alles siis, kui mina ise siin võib-olla enam ei ela.

      Euroopa pole veel kaugeltki täiuslik konstruktsioon. Aga me võitleme tema eest.

      Rääkimine hõbe, vaikimine kuld?

mai 2010

      „Blääblääblää…“ Võrratu sõna see „blääblääblää“. Või lause, kui aeglasemalt hääldada: „Blää, blää, blää…“ Nagu teate, on see eestlaste üks lemmikväljendeid, millega lõunamaalaste – nagu ka käesoleva kroonika autor – juttu armastatakse kirjeldada. Seda blääblääblää-karikatuuri kasutavad eriti just eesti meessoost patrioodid: võõrad tulevad ju oma vilumusega siia ainult kohalikke naisi lantima…

      Selle arusaama järgi, või nimetagem seda vaatenurgaks, on eestlased teistega võrreldes palju vaiksemad. Nemad jälgivad. Ja kindlasti on nad palju-palju usaldusväärsemad. Nad räägivad tegudega, on oma tegudega eeskujuks ja heaks näiteks. Ja kui peaks kahtlusi jääma, seletab kõike kohalik vanasõna „rääkimine hõbe, vaikimine kuld“.

      Nõustun, et see on ilus poeetiline lähenemine. Aga mul on kahju, et see jätab varju Eesti ühiskonna ühe suurema probleemi: ma räägin üleüldisest suhtlusvaegusest. Inimestevahelisest suhtlemisest.

      See on tõsine asi ja võib inimeste elu tõsiselt häirima hakata: enamik minuga siin riigis toimunud ebameeldivatest olukordadest on olnud otsene selle süsteemse – ja sageli uhke – eneseväljenduse vähesuse tagajärg. Näiteid on alates puudulikust suhtlusest sugulaste vahel („Ma ei ole oma isaga terve aasta rääkinud ja ma ei tea, kus ta elab“), paarisuhetes („Mu mees ei oska oma tundeid väljendada ja kui ta koju tuleb, huvitavad teda ainult mootoritega seotud veebilehed“) kuni eesti ja vene keelt rääkivate arstide kommunikatsiooniprobleemideni haiglas („Peame teile väikese operatsiooni tegema, aga ärge teie muretsege, see on väga normaalne protseduur“).

      Selle viimase tragikomöödia osaliseks sattusin nimelt ma ise. Muuhulgas tekkis reaalne oht, et mulle tehakse operatsioon, mida polnud tegelikult vaja. Tahate veel näiteid? Ühel hommikul avastasin üles ärgates, et kõik mu korteri aknad olid kinni kaetud. Hoonet oli renoveerima hakatud, aga mind polnud sellest teavitatud.

      Keegi ei olnud mulle sõnagagi maininud, et järgmised kaks kuud olen mõistetud elama pimedas.

      Eelmisel nädalal pidin jälle siin harrastatava verbaalse ja mitteverbaalse suhtlemise vähesuse tagajärgi taluma. Estonian Airi lend, millega plaanisin Tallinnast Kuressaarde sõita, tühistati „tehniliste probleemide tõttu“, ja mind üllatas, kui rahulikult seda võeti. Jälle. Üks mu kõrval sõitnud mees nentis, et see oli talle sel aastal viies kord sarnasesse olukorda sattuda.

      Nii et 45 minuti asemel kulus meil sihtpunkti jõudmiseks peaaegu viis tundi. Mis see siis nii väga on? See pidavat normaalne olema, ütles mulle selle lennufirma ametnik. „Oluline on, et me oma reisijatele alternatiivse reisimisviisi pakume… Te jõuate ju täna õhtul kohale,“ kinnitas noormees Estonian Airi kõnekeskusest. Protestijaid oli vähe: üks vanem Soome härrasmees ja mina, võib-olla paar eestlast ka. Hale, aga Estonian Air ei tahtnud oma petetud reisijatele toiduvautšereidki anda. Alles siis, kui ma olin kaks korda nõudmas käinud, sain lõpuks enda oma – kesise 75kroonise – pikaks kujunenud teekonna õhtusöögi jaoks kätte.

      Mulle tundub, et mu eesti sõbrad muretsevad siinse suhtlusprobleemi pärast aina rohkem. Mõelgem kas või sellele, mis toimub seoses euroga: ollakse valmis ruttu eurole üle minema, aga neid, kes tõstaks häält selle anorektilise dieedi vastu, millega riigi finantsasjad ühisraha vastuvõtmiseks korda aeti, on äärmiselt vähe.

      Kas mäletate, mis oli OECD esimene soovitus, kui Eesti sellesse rikaste klubisse vastu võeti? See oli midagi sellist: „Eesti ees on tõsine väljakutse – töötute ja pensionäride seas süvenev vaesus. Valitsus peab kiiremas korras midagi ette võtma, et vältida olukorra süvenemist.“ Ja mida me näeme? Üldiselt tunnetatakse aina enam, et korralikult läbi viidud meeleavaldustel on tulemust. Ei, ma ei arva, et Eesti peaks Kreekalt snitti võtma. Tänavavägivald ei vii kuhugi ja Kreeka – nagu ka mu enda sünnimaa – on viimastel aastakümnetel liiga sageli eksinud.

      Kuid Eesti frustratsioon on otseselt proportsionaalne individuaalse kannatlikkusega. Vaikimisega. On siis eestlased endiselt Nõukogude aja terrorivõtete trauma mõju all? Kas iseseisvumine oligi saavutus, millest rohkem polegi vaja? On selle vaikimise taga paganlik-ateistlik ultrapragmaatilisus? Kardab see väikeriik fopaadega häbisse jääda?

      Soomlased, kelle suhtlemisoskus on viimastel aastatel heaoluühiskonnas elades üldiselt paranenud, naljatlevad, et nad leiutasid SMSi selleks, et ei peaks üksteisega rääkima. Vähemalt leidsid nad muu lahenduse ja lühidalt siiski omavahel suhtlevad… Sellepärast tundubki eestlaste vaikimine kuidagi eriti arusaamatu.

      Kuna „blääblääblää“ vokaabli võtsid ligi kolm tuhat aastat tagasi kasutusele kreeklased, saan ma aru, et see pole praeguse majanduskriisi ajal kõige trendikam. Et sõnad ei taha tulla? Hüva, ma mõistan, aga uskuge, et sobivas kontekstis võib õigel sõnal olla võluvägi. Ta võib olla sama võimas kui vaikus. Lahendada keerulisi probleeme.

      Suhtlemisest sõltub edu ja põrumine, õnn ja äng.

      Blääblääblää (ehk abstraheerimise olulisusest)

september 2010

      Olge valmis: järgnev tekst on abstraktne! Juttu tuleb sõnadest. Kontseptsioonidest. Vihatud blääblääblääst.

      See karm lause jääb mulle vist elu lõpuni meelde: „Kuule, João, kui sa hakkad selliseid jutte rääkima, arvavad eestlased küll, et sa tahad nende kulul nalja teha…“ Nii hoiatas mind mu hea sõber, kui olime näinud oma tuttavat seltskonnast lahkumas. Ootamatult ja kiirustades. Ta oli ennast minekule asutanud kohe pärast seda, kui olin alustanud arutelu isiklike teooriate teemal.

      Nagu teate, leiab lõunamaa inimene alati veel natuke aega, et mõni lisalugu jutustada või ära kuulata. Et tuua näiteid ja vaagida hüpoteese. See toidab meie kujutlusvõimet. Meile meeldivad faktid, aga veel rohkem meeldib meile mõtiskleda põhjuste ja tagajärgede üle. Me oleme oma avalikus ruumis sellise arutelustiiliga harjunud. Kuigi pean tunnistama, et vahel on see liigagi domineeriv. Tegelikult pole see aga ju kaugeltki ainuomane lõunamaalastele: filosoofia sündis küll Vana-Kreekas, aga tänasele kujule arendasid selle sakslased ja osaliselt ka valgustatud prantslased. Meie modernne ratsionaalsus, Euroopa kui tsivilisatsioon, võlgneb neile palju.

      Aga Eesti on teistsugune. Originaalne. Inimeste lemmikküsimus tundub siin olevat: „Sorry, aga mis su point on?“ Eestlased mitte ainult ei väldi ega vihka abstraheerimist, vaid nad rõhutavad uhkelt oma kiindumust konkreetsete asjade vastu. Liiga konkreetsete.

      Kahtlemata võib konkreetsus olla igati positiivne ja säästa meid igapäevastes toimingutes mõttetust ajaraiskamisest. Aga pikemas perspektiivis võib selline hoiak tuua pigem halba kui head.

      Püüe alati täpne ja lakooniline olla seostub pigem käsuliini kui tänapäeva lääne demokraatiaga. Kõik ei saa olla – ega pea olema – nii täpne ja lakooniline. Nüanssidesse laskuvaid arutelusid on vaja, nad on avaliku ruumi nurgakivi.

      Siit ka minu suurim mure: mulle tundub, et Eesti ühiskonda domineerivad – ja kummitavad – epifenomenid, kõrvalised faktid, mis võivad olulisi nähtusi kallutada ja moonutada.

      Jälgige, kuidas kajastavad siinsed peamised meediakanalid maailma uudiseid. Neid küll mainitakse СКАЧАТЬ