Indigo. Luus. Kogu moos. Peeter Sauter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ – tikk põlema tõmmata ja rahulikult suits süüdata – ei saa ma sugugi laitmatult hakkama. Kui see oleks sisseastumis- või töölevõtukatseks, selline lihtne (aga, jumal hoidku, inimese kohta mõndagi ütlev) harjutus, jääksin ma küll ukse taha. Minu tikk ei lähe enda poole kraapsates sugugi põlema. Ja kui ma teda nüüd teises suunas löön, siis läheb tikk vaata et pooleks.

      Põleb. Veel hetk kulub, et tikutoosiga samasse pihku jäänud suitsu suhu saada, siis veeretan ma põlevat tikku näppude vahel, ja süüdanud suitsu, tõmban liiga pika ja nauditseva mahvi. Mõnda aega seda suitsu tõmmanud, jään korraga vaatama, kuidas üle laua istuv habemik suitsu süütab. Ta teeb seda ainsagi liigse liigutuseta.

      On täiesti ükskõik, millest rääkida. Jah, muidugi. Aga mis ei ole ükskõik? Kas on midagi? Jah, miski nagu oleks. Kas see, et kuidas? Jah, see vist ongi. Aga see on ajas muutuv. Täna võib üks asi olla ilus ja tõene, aga homme inetu. Täna on punane punane, aga homme võibolla hoopis sinine, sest ta pole punane-mis-punane, vaid punane-kuidas-siniselt-punane. Aga võibolla ka valetan, sest valetamine on mulle viimasel ajal meeldima hakanud.

      Kunagi otsustasin, et kõik, enam absoluutselt ei valeta, kui keegi midagi küsis, siis vastasin alati kohe otse ausalt nii, kuidas oli. Olin kavaldamisest ja keerutamisest kohutavalt väsinud. Mitteausalt rääkimine tundus mõttetu, odav, väikeste eesmärkide teenistuses. Lihtne, hea, kerge, õige, ÕIGE oli aus olla. See oli puhkus. Ja kui keegi midagi soovis, siis alati andsin. Las asi läheb sinna, kus teda tahetakse. Kui keegi küsib, siis anna alati, ilma mõtlemata. See oli lausa reegliks.

      “O. V., anna mulle raha,” küsis üks kohvikus. “Mitu raha sa tahad.” “Anna paar raha.” Võtsin taskust ja andsin talle paar raha. Küll oli hea vaba ja pühalik olla. Ükskõik, mis mõni joodik või laps küsib, võtta tema juttu kui väga õiget ja vastata tõsiselt ja südame põhjast (kunagi oli see väga meeldiv viis). Aga see ausus hakkas kivinema. Muutus pikapeale kivist monstrumiks. Polnud enam ausus, vaid maneer. Mis maksab su ausus, kui ta ei ela. Oled kangesti aus. Aga kus sa ise oled? On vaid suur. Upsakas, pühalik, piiritu, tõsimeelne ausus. Just see tõsimeelsus ajas kopsu üle maksa. Kogu aeg kangesti tõsine olla.

      Nüüd on koormav ja rumal alati tõsine ja aus olla. Pigem ajaks piiritut, üle ääre vahutavat, vastutustundetut jama. Nüüd on see justkui puhkus. Kuni see kõige suhtelisus, mäng ja kindlusetus, toetus muutub hirmutavaks, väsitavaks, koormavaks.

      Kui küsitakse, võin ma vastata, vastata tõtt või valet (mis vahel on tõest tõesem, kui rohkem olukorrale vastab). Või vastata tõtt ja veidi villast juurde visata. See kiusatus ongi alati kõige suurem. Ja nüüd mõtlen ma jälle: miks mitte valetada? Ja valetangi kergelt ja mõnuga.

      See on Nõmme. Hea on siin külas olla. Siin on rohkem vaikust ja puid kui muidu Tallinnas. Mõnel pool on ju veel palju puid, aga mitte selliseid puid. Siin on palju mände. Kadriorus on mingid teised puud. Kastanid ja igasugused lehtpuud.

      Nad on aias. Seal põleb lamp laua kohal. Kai istub oma poisil süles. Teised istuvad ümber laua. Makk mängib. Jälle uus muusika. Mingi paganama panasonic muusika panasonic makilt. Tulin tuppa kempsu ja võtsin oma seguklaasi kaasa. Käisin seal kempsus ja nüüd kõnnin tühjal alumisel korrusel. Siin on vaikne, siin on ruumi. Millegipärast on mul keset suve kohutav nohu, taskurätik on märg. Tõmban suitsu, tuhatoosi ei näe kuskil. Raputan siis tuha va kaminasse. Paistab, et nad sinna eriti tihti tuld ei tee. Plaadid. Vahi. Igasugused Mozartid ja Bachid. Võiks täitsa kuulata mingeid Mozarteid ja Bache. Telefon. Kaks pilti seintel. Nemad aias. Putukaid keerleb lambi ümber.

      Võtan toru ja valin Viljandi numbri. “Mida, kurat, sa tülitad inimesi öö ajal,” räägin endale. Sest mootor läks sees käima. Aga lasen kutsuvatel toonidel muudkui tulla. Hakkab tunduma, et teda polegi kodus. Aga on ikka. Ta võtab toru. “Halloo, ma kuulen, kes seal on.” Ta ei viitsi isegi kurjaks minna, on nii unine. Ainult veidi vingus. Ma olen vait. Võiks öelda: “Kui armas unine hääl sul on, kallis.” Ta paneb toru ära. Ma ei öelnudki talle midagi. Praegu ta ehk ei mõtle, kes see oli, aga homme ehk mõtleb, et oli ju kaugekõne. Poleks vaja olnud helistada. Klaas on juba tühi, aga ma ei taha veel aeda minna. Vaatan neid läbi akna. Leian taskust ühe lahtise suitsu. Äkki ma leiaks ise siit napsu. Aga või mul vaja tema napsude hulgas tuhnida. Keegi tõuseb ja tuleb tuppa. Nüüd peaks vist liikuma minema, aga ei viitsi. Mis ma ikka talle vastu jooksen.

      “Mis sa teed siin.”

      “Puid lõhun.”

      Ta läheb kööki ja teeb segu. Tuleb ja valab morsikannust mu klaasi aknalaual. Jäätükid vulpsuvad.

      “Välja ei tule või.

      “Tulen küll.”

      Tantsivad. Mul oli ka üks plika, kellega ma koos tulin. Minul pole tast midagi. Ei tea, miks ma taga koos tulin. Kukkus nii välja. Nägin teda juhuslikult ja kutsusin õhtuks kaasa. Minul pole taga midagi olnud. Mis oli, see oli ammu. Aga eriti kena just polnud, et ta hoobilt teise mehega liimima hakkas. Jumal temaga. Oma asi. Kõik tantsisid. Maas oli väikesi kive. Mõtlesin, et kui umbes visata, kas siis saab sellele kasvuhoonele tagaaias pihta. Ma ei näinud seda, põõsad ja viljapuud olid vahel, ja pime oli. Minu meelest lihtsalt täielik ilgus, kuidas nad kõik ennast üleval pidasid.

      Võtsin ühe kivi ja saatsin kõrges kaares teele – mööda, saatsin teise – mööda, kolmanda – pihtas-põhjas. Üks klaas läks katki. Kõik ei kuulnudki. Mari kuulis. “Loll oled või,” vaatas ta mulle otsa. “Lolliks oled läinud või,” küsis ta veel kord. Ma ei vastanud, irvitasin talle vastu. Ta tuli minu juurde. Võttis laualt klaasi ja rüüpas. “Lasteaed, issand jumal,” ütles ta. Siis vaatas mulle ülbelt otsa: “Lõpetasid ära, lasteaed.”

      “Lõpetasin,” vastasin ma.

      Sant tunne hakkas kohe siis, kui kõlinat kuulsin.

      Kahju, et selle klaasi sisse lasin.

      “Proovi, kas saad esimese korraga pihta,” ütles Mari.

      “Sain juba.”

      “Kuradi seevald.”

      “Lasteaed, kallis,” parandasin ma.

      Ta loivard tuli laua juurde suitsu nuuskima. Tavaline noor notsu. Vaatasin seda. Kummaline, ma ei seedi vägivalda. Aga mõnuga oleks tal näo üles löönud. Olin ainult liiga täis. Noored notsud kipuvad meist üle vaatama.

      Teised näevad mind kõrvalt. Näevad hästi vigu ja voorusi, ehkki ei näe kõiki mõtteid. Nad teavad minu tavalist nägu, mina ei tea. Kes ma olen tavalise inimesena? Ilma soovide, hirmudeta? Oleks hea teada, kellena ma välja paistan, seegi on tõde.

      Soov vastu vaielda tuleb liigsest survest. Ma tean, et ma eksin, aga tahan säilitada midagi oma, iseennast. Las ma veendun ise, et ma eksin. Millest see veiderdamine tuleb? Sellest, et on kiidetud, meelitatud, see algab juba lapsepõlves. Miks kiitus maitsema hakkab? See on loomus. Koeral koera oma. Ja siis hakkame nõustuma ka võltsi tähelepanu ja meelitustega ja muutuma võltsiks.

      Ei tohi teadlikult naiivne ju ka olla. Sellega üle pingutada. Seda olen ma suuresti teinud. Ja nüüd olen kaotanud loomuliku olemise. Ei maksa teadlikult parem olla, kui süda sees tunneb.

      Paned sigareti käest, paned ta tuhatoosiservale, vaatad aknast välja, siis võtad ta uuesti ja see muudab su olemist, paned tagasi, nüüd on jälle midagi uut. Või on see ettekujutus. Ettekujutus ja reaalsus.

      Kui asi tegutsemisse puutub, on mõistmisest vähe. Mõistavad kõik, omamoodi ja targalt, omamoodi ja õigeltki, aga on vaja tegutseda. Jakobi võitlus ingliga on inimese võitlus iseendaga. СКАЧАТЬ