Indigo. Luus. Kogu moos. Peeter Sauter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on kahjulik, suits ei lähe kopsudest välja,” pidin talle äärepealt ütlema. Aga tundus, et midagi sarnast on ilmselt elus ja raamatutes ikka siin-seal öeldud, ja ma jätsin ütlemata. Kati tunne oli õige. Aga selgeks rääkida ei õnnestu ju nagunii. Parimal või halvimal juhul paneb selline jutuajamine niigi virelevale olemisele vähe sandi tunde jätva punkti. Aga ei, isegi seda mitte. Pole siin elus mingeid punkte. Ilusa kõrgstiiliga käib elus teinekord ka selline möga ja väiklus kaasas, et tahaks käed silmade ette tõsta, kui hiljem meelde tuleb. Ei mingeid uhkeid lõplikke punkte. Algul arvad: oli nüüd selline novell, hiljem tuleb välja, et hoopis kolmveerand elu kestev romaan või virelus.

      Kati ja Manni vahe. Targa ja lolli vahe. Targad käituvad lollakalt ja mõned lollid päris kaunilt.

      Ei teagi, kummad tüütumad on.

      “Oled sa must tüdinenud,” küsisin täpselt sama tooniga kiusakalt vastu. Vaga ja vaikse tooniga.

      “Ei.” Ta vaatas ikka välja.

      “Tead nii kindlasti kohe või.”

      “Vist küll.”

      “Õnnelik inimene.”

      “Kas sina ei tea siis.”

      “Mida.”

      “Sa ei taha öelda.”

      “Midagi ma ei tea, ma ütlen sulle ausalt, et ma ei tea mitte midagi.”

      “Kes sind usub, äkki valetad.” See oli juba parem. “Olen ma sulle siis millalgi valetanud,” küsisin õõnsa surnuhäälega.

      “Ma ei tea. Võibolla oled.”

      “Ahaa, sa ei tea. Kas tõesti on ilmas asju, mida sina ei tea.”

      Keegi pani käe kellelegi ümber.

      “Miks sa oled selline.”

      “Miks elu on selline.”

      “Ara aja sügavamõttelist jama. Ikka on teised süüdi.”

      “Ikka, muidu poleks mingit olemist.”

      Juba jälle pani ta uut suitsu.

      “Kallis, ära suitseta selili voodis.”

      “Issand jumal, kas ma võin suitsetada siis, kui ma tahan.” See oli tal juba märksa parem tuju. Ajas mind vaikselt naerma.

      Kaks asja on põhilised: olemise intensiivsus ja tegutsemise õigsus. Kuidas saavutada esimest, raske öelda. Mida see teine tähendab – noh, enam-vähem südametunnistust. Millegi järgi me ju elame. Sisetunde järgi, millele ladestub muidugi elu elades muudki paska. Tobedaid soove, unistusi, seltsi- ja ühiskondliku elu reegleid.

      Mööda lähevad tüdruk ja poiss, umbes kümneaastased. Poisil on leigest ilmast hoolimata seljas vana pruun nailonjope ja paksud sinised dressipüksid, ta kannab üsna rasket kotti, pea tasakaaluks vastassuunas kaldu. Tüdruk käib tema kõrval. Räägib elavalt, vahel teeb hüplevaid tantsusamme või kätega imelikke liigutusi. Eriti käelabasid keerutab ta siia ja sinna. Neil on kaasas süsimust kass.

      Kass kõnnib neile teeservas järele. Nad ei pööra talle tähelepanu, aga mulle tundub, et kass on neil kaasa võetud.

      Tulin jalutades koju. Juba eemalt nägin, et kiirabi oli maja ees. Ilmselt oli keegi meie trepikojast otsad ära andnud. Välisuks oli igatahes lahti jäetud. Juht istus masinas, mootor töötas. Hakkasin juba üles ronima, siis kuulsin, et need tulevad kanderaamiga alla. Astusin tagasi ja passisin välisukse juures. Suitsu polnud ma veel ära visanud. Neil oli punnitamist, et selle raamiga uksest läbi murda. Hoidsin siis ust lahti. Juba siis, kui nad alla ronisid, hakkas mulle vaikselt tunduma, et tean, kes see seal raami peal on. Nüüd nägin, et oligi nii. Näost õudselt ära langenud. Üsna audis omadega. Ülemise korruse vanamoor. Kallike. Lemmikproua. Viskasin suitsu minema ja vaatasin, kuidas nad vanamuti autosse toppisid ja lesta tõmbasid. Ja oligi kõik.

      Aeg möödub. Ei ole põhjust teha vähimatki tegu. Lehed langevad. Lumi sajab. Vedelen diivanil. Telekas jookseb pilt, aga hääl on millegipärast kadunud. Diivan ja diivanilaud kattuvad lehtedega. Telekas, põrand, vaip. Lehed langevad vaikselt, aeg-ajalt tasa krabisedes. Tuult peaaegu pole. Vahel siiski õige pisut. Televiisoris räägib hääletu diktor. Väga tuttav nägu. Tuttavam kui ema. Ma ei tea temast midagi. On ta ka inimene? Võibolla küll. Lund sajab üha rohkem. Tasa ja armsalt. Pehme, külm, hea lumi toob loodetavasti kaasa surma.

      Aga ma pole veel sealmaal.

      Vahel kuuldub elutoast hääli. Kindlate ajavahemike järel kordub sama: vestlused, muusika, tülid, vestlused, muusika, tülid. Kust see kostab? Mingi kaja.

      Telefon heliseb. Lähen teise tuppa, võtan toru, räägin, viskan naljagi ja naeran. Siis panen toru hargile ja lähen vannituppa. Kuskil kajab telefonikõne, mida ma äsja rääkisin. Ajan masinlikult habet, pesen, poen mundrisse ja lähen. Vestlema, muusikat kuulama, jooma, tülitsema.

      Jõuan tagasi oma korterisse. On möödunud päev või aasta? Vist mitte rohkem kui mõni päev, sest habe pole eriti pikk. Saabun oma lüheldase habemetüükaga tagasi ja avastan, et olen siiski elutuppa diivanile istuma jäänud. Nüüd juba üsnagi lumega kaetud. Sealt pööran pead ja vaatan nukralt uksel seisjale otsa: “Miks sa mind maha jätsid.” Aga mina mõtlen: miks ma läksin sinu juurest ära.

      “Tahaksin kellelegi helistada. Telefoni teel rääkida.”

      .Kellele.”

      “Ei tea, lihtsalt tahaks helistada.”

      “Hilja on, kõik magavad juba.”

      “Tühja sellest, helistame ikka.”

      “Kellele me siis helistame.”

      “Mulle tuli üks mõte. Helista endale koju. Küsi ennast.”

      “Ei. Mis sellest head on.”

      “Mõtle, kui kummaline tunne.”

      “Kellel. Ei. Mulle see ei meeldi.” Panin suitsu põlema.

      “Mann, kas sa armastad mind.”

      “Ma ei tea, vist küll.”

      “Mida sa ka üldse tead.”

      “Jah. Mida ma üldse võingi teada.”

      “Ütle, mida sa tead.”

      “Ma tean, et ma tean, et ma nägin täna sinist unenägu.”

      “Veel.”

      “Et sui on üks silm teist värvi kui teine.”

      “Veel.”

      “Et mul on hea olla, ja enne oli mul ka hea olla, aga mis tunne mul homme hommikul on, seda ma ei tea.”

      “Veel.”

      “Et ma armastan sind.”

      “Ma armastan sind.”

      “Karvastan sind.”

      “Varvasta mind.”

СКАЧАТЬ