Название: Rolling Stones
Автор: Philip Norman
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789985329429
isbn:
Ta oli loobunud optikafirma praktikandikohast ja töötas elektriseadmete müüjana Queensways Whiteley kaubamajas, mis asus kõigest paari kvartali kaugusel Kornerite Moscow Roadi korterist. Alexis nägi teda mõnikord, kui Brian kõndis pärast tööd tütarlapse poole, kes teda poeukse ees etteheitvalt ootas. Kuigi Pat ja laps olid kolinud tema Notting Hilli tillukesse tuppa, nägi neiu teda vaevalt rohkem kui Cheltenhamis. Lõpuks oli ta sunnitud minema poole kohaga tööle, et pidada ülal last, keda Brian ei tahtnud nüüd enam hästi enda omaks tunnistada.
Korneritele ja Ealingi klubi rahvale näitas ta end poissmehena, keda huvitavad ainult riided ja kavandatav bluusbänd, mis vallutaks tormijooksuga maailma. Iga kord, kui ta saabus Ealingisse, näis tal olevat uus ülikond ja uus püstkraega särk seljas ning uus puhvsoenguga pruut imetlevalt sabas. Raha selleks kõigeks tuli Pati pisukesest palgast või siis elektrikaupade osakonna kassa riisumisest.
Vankumatult oma väljavalitu saatusse uskuv Brian käis teenitud karistusest alati sammu võrra ees, kasutades ära ka oma väljanägemist, mis ei jätnud kahtlustki, et ta ei tee kärbselegi liiga. Kui Brian kinnitas vestluspartnerile oma suurte lapsesilmade ainitise pilgu ja kõneles maheda, soseleva, heast lastetoast pärit häälega, oli võimatu aimata, kui tohutult nuripidi on tema sisemus. „Tal oli täiesti ainulaadne suhtlemislaad,” rääkis Alexis Korner. „See oli kõige kaunim kombekuse ja tahumatuse segu.”
Ehkki pealtnäha elas ta veel koos Pati, Juliani ja Dick Hattrelliga, korraldas ta endale pooleldi nomaadielu, rännates Londonis ja selle ümbruse linnades, vaanides muusikaklubides ja osaledes kohalikes ansamblites, et leida muusikuid omaenda bändi. Üks ta lemmikpaiku oli Guildford, kus ta mängis Wooden Bridge’i hotellis pundis nimega Rhode Island Red and the Roosters, mille liige oli ka kahvatu ja, nagu toona näis, täiesti andetu kitarrist Eric Clapton.
Oxfordis, mis oli täis pikitud tudengite džässi- ja bluusiklubisid, sai ta sõbraks inglise keele ja kirjanduse tudengi Paul Pondiga, kes juhtis bluusgruppi Thunder Odin’s Big Secret. Paul Pondist sai hiljem Paul Jones, Manfred Manni bändi laulja. „Brian oli tollal kohutav moehull,” räägib Jones. „Lühike Itaalia jakk, terava ninaga kingad, soeng alati sätitud. Kui ta Oxfordi sattus, magas ta mu diivanil. Mäletan, et ärkasin ühel hommikul ja kuulsin kõrvaltoast kohutavat vilinat ja kähinat. Brian lebas diivanil, ise vaevu hingates. Ta ägises, et põeb astmat ja oli unustanud inhalaatori peole, kus me olime eelmisel õhtul käinud. Pidin hüppama rattale ja sellele järele kihutama.”
Pärast mõnd ühist mängu Thunder Odin’s Big Secretiga otsustas Brian, et P. P. Pond on just see bluusivend, keda ta vajab. Nad tegid üheskoos salvestise, mis avaldas Alexis Kornerile niisugust muljet, et ta võttis nad Ealingi klubisse vahetusbändina tööle. Ja kui siis P. P. Pond laulis parajasti „Dust My Bluesi”, saatjaks Elmo Lewis slide-kitarril, astusid uksest sisse Mick Jagger, Keith Richards ja Dick Taylor.
Neile näis Brian tõelise suurmehena, seda enam et Keith, nagu tal tihti kombeks, ajas jälle nimed sassi. „See on Elmore James,” sosistas ta järelejätmatult kaaslastele. „Kurat, mees, ongi nii! Sa raisk, see on Elmore James!”
Pärastpoole said nad Brianiga tuttavaks ja veetsid kogu ülejäänud õhtu õlleklaasi taga bluusist vesteldes. Dartfordi poiste silmis oli ta ehe elumees: kõigest aasta Mickist ja Keithist vanem, aga juba poolkutseline pillimees ja nagu selgus, ka lapse isa. Keith mäletab, kuidas lähedalt vaadates paistis muidu sale Brian lühikeste ja võimsate jalgade juures otsekui paisuma hakkavat. „Nagu väike Walesi pull,” räägib Keith. „Ta oli laiaõlgne ja tundus väga vintske sell.”
Too esimene kohtumine oli ainult vastastikune kompimine. Brian, keda huvitas ennekõike džässimõjuline bluus, ei olnud veel avastanud Chuck Berryt. Ta kuulas tähelepanelikult, mida Keith rääkis talle Berryst ja Jimmy Reedist. Samal ajal tegi ta siiski selgeks, et tema ambitsioon ulatub kõrgemale kui Alexis Korneri ajutine tudengist vokalist ning punetava ninaga vinniline kitarrist, kelle senine ainus avalik esinemine oli toimunud Bexleyheathi kommunaalmaja tagahoovis.
Elmo Lewise ja P. P. Pondi koostöö kestiski ainult ühe ülesastumise jagu. Paul Pond naasis Oxfordi õpinguid jätkama ja ootama, kuidas kujunevad lood Manfred Manniga. Elmo Lewis asus jälle kaaslasi otsima ja pani Soho klubilehte Jazz News kuulutuse, milles kutsus suureliselt tulevasi taustamehi Berwicki tänava kõrtsi Bricklayer’s Arms proovimängimisele.
Esimene kandidaat, Ian Stewart, saabus võidusõidurattal ega paistnud ühestki otsast bluusipianistina, kelle ta väitis end olevat. Jässakas ja lihaseline, etteulatuva riiaka lõuaga Stewart sisenes prooviruumi lühikestes nahkpükstes, käes lõunasöögiks ostetud lihapirukas. Ent kui ta oli istunud klaveri taha, kadus kogu petlik väline mulje. Sõtkudes oma jämeda jalaga klaveripedaali, suutis ta nikotiinikollastest klahvidest võluda välja ragtime’i ja varase džässi palavikulise, plekise kõla. Seejärel naaldus ta seljatoele, võttis lihapiruka ja asus seda ükskõikselt järama.
Stew ja meisterlik soolokitarrist Geoff Bradford kujunesid Briani pundi tuumaks. Paar päeva hiljem astusid Briani heameeleks katsetelt läbi ka Mick Jagger, Keith Richards ja Dick Taylor. Stew teadis neid Ealingi klubist, kuid ei hinnanud neist kedagi muusikuna enda või Bradfordi vääriliseks. Eriti just Keithis oli midagi, mis tegi tõrksa loomuga ja sõnaahtra Stew’ valvsaks. „Mulle tundub, et Keith oli sel ajal justkui sütel. Mickil oli kujunenud Brianiga väga sõbralik suhe ja see muutis Keithi närviliseks ja ebameeldivaks.”
Varsti läksid Muddy Watersi tüüpi puhas bluusikitarrist Geoff Bradford ja Chuck Berry andunud õpipoiss Keith Richards tülli. Bradford keeldus sellist „rock’n’roll’i-jama” nagu „Roll Over Beethoven” ja „Sweet Little Sixteen” kaasa tegemast, kõndis minema ega tulnudki enam tagasi. Kuid seks ajaks olid Elmo Lewis, kolm Dartfordi kutti ja sahtellõuaga Stew leidnud üksteises piisavalt ühist, et koos jätkata.
Nad tegid Bricklayer’s Armsi kõrtsis kolm korda nädalas proove, ehkki sel looteseisundis ja ikka veel nimeta pundil polnud mingeid esinemisväljavaateid. „Proov algas kell seitse ja me olimegi täpselt kohal,” meenutab Ian Stewart. „Ainus, kellega põrmugi arvestada ei saanud, oli Brian. Ta võis täiesti ootamatult mitmeks päevaks ära kaduda, et siis ühtäkki välja ilmuda ja uut proovi nõuda. Ma ei usaldanud Brianit päriselt kunagi – peaasjalikult seepärast, et ta ütles pidevalt: „Usalda mind, Stew.””
Usaldusväärne Stew töötas ametnikuna Buckingham Gate’il asuvas keemiatööstusfirmas. Tema esimese mulje järgi elasid Mick ja Keith ulaelu, olid pidevalt pennitud, söömata ja aplad. Mickil oli vaid seitsmenaelane nädalastipp ja mõned šillingid, mis ta sai Alexilt laulmise eest. Keith, Sidcupi kunstikolledžist väljaviskamise veerel, sõltus täielikult ema armuandidest. „Paistis, nagu kavatseksid nad üheskoos nälga surra. Aga muidugi oli Mick tegelikult paremas seisus. Ikka ja jälle jättis ta Keithi üksi ja läks mõnda korralikku kohvikusse. Mick pööras oma kõhule alati suurt tähelepanu.”
Bändi esimene loominguline puhang sündis Briani Gibsoni ja Keithi Höfneri spontaanses koosmängus. Nad ei mänginud mitte eraldi juht- ja rütmipartiisid, vaid duetti, sobitades vastastikku soolosid ja ühinedes sujuvas topeltharmoonias, kus üks siksakitas bassinootidel, samal ajal kui teine turnis ülemistes registrites. Selline kahe kitarri suhe tundus lõpmata põnev, nii et kiitsakas LSE tudeng pidi kannatlikult istuma ja oma laulmisvõimalust ootama. Juba toona oli nii, et kui Micki, Keithi ja Briani trios kaks meest liitusid, siis kolmas jäi paratamatult välja külma kätte.
Bändiproove oli kuulda ka kõrtsi eesruumi ning ühel õhtul sattus nende hääl kõlama võstlikele kõrvadele. Kui nad pärast СКАЧАТЬ