Название: Rolling Stones
Автор: Philip Norman
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789985329429
isbn:
Waleslasel on peagu kohustus olla musikaalne. Lewis Jones mängis kohalikus kirikus paar aastat orelit, enne kui sellest väiklaste kogudusetülide tõttu loobus. Tema abikaasa Louisa, samuti waleslane, leidis oma andele kindlama väljenduse ning teenis Lewise vabrikupalgale lisa kooliõpilastele klaveritunde andes.
Nende esimene laps, Brian Lewis Hopkin Jones, sündis 1942. aasta 28. veebruaril. Kahest tütrest jäi ellu ainult 1946. aastal sündinud Barbara. Pauline suri leukeemiasse, kui Brian oli kolmene. Brian arvas, et ema-isa olid ta ära andnud, ning elas tükk aega pärast seda hirmus, et temaga võib samamoodi minna.
Isa sõnul oli ta läbinisti normaalne ja õnnelik laps, kel oli hea tervis, kui välja arvata tavalised poisipõlvetõved ja difteeria, mis põhjustas tal hiljem bronhiiti ja kroonilist astmat. Ta õppis koolis usinasti, tegi innuga sporti – lemmikud olid kriket ja sulgpall – ja oli suurepärane ujuja ning sukelduja. Ent mereõhk soodustas ta astmat, nii et tihti sundis juba üksainus rannas veedetud päev haledalt viiksuva ja kägiseva poisi haigevoodisse.
Nagu tema vanemail ja tervel sel tõul, kust ta pärines, oli Brian Jonesilgi sünnipärane muusikaanne. Kui ta oli kuuene, hakkas Louisa talle klaverit õpetama, hiljem pühendus ta plokkflöödile ja klarnetile. Ehkki ta tundis nooti, õppis ta puhkpille mängima vaistlikult, kuulmise järgi, saamata isegi aru, kuidas ta meloodiat järgib. Juba põnnieas avaldunud silmapaistev anne pani Lewis Jonesi uskuma, et tema saatuseks võib olla klassikalise muusiku karjäär.
Ta tegi põhikooli lõpueksamid vaevata ja edukalt ning jätkas õpinguid – nagu vanemad olid lootnudki – Cheltenhami gümnaasiumis, mis asus nooblis, erukindralite elupaiga ja tütarlastekolledži poolest tuntud Promenaadi piirkonnas. Viimati mainitud asutus paiknes kohe Cheltenhami gümnaasiumi kõrval ja põhjustas vanemate klasside poistes iga päev kättesaamatuid fantaasiaid, kui noored kilkavad neiud möödusid neist vahetundi pidama.
Brianil läks Cheltenhami gümnaasiumis esialgu kõik hästi, hinded olid head, eriti reaalainetes ja keeltes, ta paistis silma kriketis ja ujumises ning pääses kooli orkestrisse klarnetit mängima. „Siis, täiesti ootamatult,” räägib Lewis Jones kõlatult, „tekkisid temaga väga rasked probleemid. Ta hakkas mässama kõige, aga peaasjalikult minu vastu.”
Mured algasid siis, kui Brian lõpetas klassikaliste klaveri- ja klarnetipalade harjutamise ning hakkas kuulama muusikat, mida Lewis Jones jälestas. Kolmeteistkümnesena avastas ta džässi ja neljateistkümnesena Charlie Parkeri saksofonimängu. Ta müüs vanemate ostetud klarneti ära ja hankis saadud raha eest pruugitud altsaksofoni. Paar päeva hiljem kriiskas ema-isa õuduseks Hatherley Roadi seni nii vaikses majas Briani esimene, kobav soolo.
Varsti oli ta pillimängus küllalt osav, et teha kaasa kohalikes džässpuntides, mis mängisid Chris Barberi ja Humphrey Lytteltoni muusikat. Isegi Cheltenhamil oli oma boheemlik pale, mis näitas end kunstikolledžis, Azteci, Patio ja Waikiki kohvikus ning Wheatsheaf Inni ja Leckhamptoni kõrtsis; neist viimases pesitses 66 Jazz Club, kus oli hõivatud ka Brian Jones.
Samal ajal oli temast saanud gümnaasiumi murelaps, kes suutis oma pöörase käitumisega terve klassi üles keerata. Klassivend Peter Watson mäletab, kuidas Brian tavatses tulla klassi jalgpallisaabastes, kinnitades, et need on kingadest palju mugavamad. „Brian rääkis, kui nõme on juua vahetunnis ette nähtud piima, nii et ta algatas selle asemel õllejoomiskombe. Ja sellest saigi moevärk: juua vahetunnis piima asemel õlut.”
Iidse tava kohaselt kogunes terve klass vahetunnis akna alla, et jälgida igatsevalt Cheltenhami noori neide, kes vallatlesid sealsamas muruplatsil. Oli üldiselt teada, et Brian Jones kuulub nende väheste gümnaasiumipoiste hulka, kelle seksuaalseiklused on läinud pelgast musitamisest ja miilustamisest kaugemale. Samuti teati, et ta põlgab Durexi kondoome, mida teised poisid kandsid sümboolselt rahakoti vahel. „Saduldamata” on kõige parem, nagu ta kinnitas, naeratades seejuures ühtaegu tiirsalt ja siivsalt, nii et keegi ei teadnud, kas teda uskuda või mitte.
Nad hakkasid teda uskuma, kui 1958. aastal jäi üks tütarlastegümnaasiumi neljateistaastane õpilane lapseootele ja väitis Brian Jonesi isa olevat. Uudis tekitas Cheltenhamis skandaali ja jõudis koguni pühapäevalehte News of the World, millele Brian andis hiljem veel palju kordi kõneainet. Vastsündinu lapsendati. Osati loota vaid seda, et pärast iseenda ja oma perekonna sedavõrd koletut häbistamist võtab Brian juhtunust tõepoolest õppust.
Skandaali tõttu jättis ta gümnaasiumi pooleli, ehkki oli kogunud hulga suurepäraseid eksamitulemusi. Järgmised poolteist aastat töötas ta müüjaabilisena, söevedajana ja Cheltenhami linnavolikogu praktikandina. Lapsepõlvekirg busside vastu leidis pisut rahuldust lühikeses konduktori- ja bussijuhikarjääris linna transpordisüsteemis. Samal ajal mängis ta altsaksofoni mitmes džässbändis ja seejärel rock’n’roll-pundis Ramrods, mis nautis mõningast kohalikku kuulsust, enne kui selle laulja läks pulmareisile ja seal krõbekartulit süües lämbus.
1961. aastal jäi järgmine tüdruk Brianist rasedaks. Tema nimi oli Pat Andrews ning ta oli kohanud töötut Brianit Azteci kohvikus. Brian oli sel ajal juba kodust lahkunud ja elas koos Dick Hattrelli nimelise sõbraga Cheltenhami kunstikolledži lähedal. Sedapuhku oli ta peagu valmis naima tüdruku, kelle oli „paksuks pannud”. Pärast lapse sündi läks Brian Pati sünnitusmajja vaatama ja viis talle hiigelsuure lillekimbu, mille ostmiseks oli ta maha müünud paar oma hindamatut kauamängivat. Tema pealekäimisel sai laps nimeks Julian – džässimuusiku Julian Adderley (hüüdnimega Cannonball) auks.
Brian ei abiellunud Pat Andrewsiga. Selle asemel läks ta õige pea pärast vestlust Alexis Korneriga koos Dick Hattrelliga ootamatult Londonisse ja asus seal tööle optikafirmas, kus isa oli talle koha leidnud. Lewis ja Louisa Jones kuulsid pojast taas alles siis, kui ta oli saanud kogu riigis kurikuulsaks.
Ta kirjutas korrapäraselt Pat Andrewsile, kinnitades, et tuleb talle ja pojale varsti järele. Pat aga muutus aina rahutumaks, kui oli kuulnud, et Brianil on Londonis mitu pruuti. Viimaks võttis ta ühel 1962. aasta päeval Julian Marki sülle, pani oma ainsa naela rahakotti ja istus Londoni bussile, et hakata ajama poja isa jälgi.
Ta oli jätnud isegi oma nime Cheltenhami. See, kes Ealingi klubis Blues Incorporatedi külalisesinejana üles astus, ei olnud mitte Brian Jones, vaid Elmo Lewis. Ta oli ka pilli vahetanud: altsaksofoni asemel oli nüüd uhiuus ja läikiv elektrikitarr, sädelev Gibson, mille eest ta oli maksnud jaolt kõrvale pandud, jaolt varastatud rahaga. Sedagi pilli õppis ta valdama tänu oma ainulaadsele vaistule, tahtejõule ja kirele.
Olnuks raske kujutleda midagi kontrastsemat kui tausta mängiv keskealine väsinuvõitu bluusimees ja see moekas Itaalia ülikonnas poiss, kes astus Alexise kõrvale uue särava Gibsoniga, näpp pulkas üle sõrmlaua. Tema debüütpala oli Elmore Jamesi klassikaline „Dust My Blues”. Ta oli oma Lääne-Londoni kambrikeses õppinud mängima seda täpselt samamoodi nagu James, liigutades kitarrikaelal metallitükki, et pikendada iga nooti, kuni see venis metalse vihani, sarkasmini. Vaid hetkeks katkestas Pat Andrewsi ja Juliani ootamatu ilmumine Elmo ümberkehastumise Elmore’iks.
Alexis mäletas, et juba toona aimus tema esinemises peent, ent siiski varjamatut agressiivsust. Tema täiesti liikumatu poos võimendas veelgi laval kujunenud pingsat õhustikku, isegi kui ta hoidis pilgu ainiti põrandal, prunditades samal ajal tütarlapselikult oma laia suud. „Ta oli ära õppinud, kuidas publik pihku saada, palju-palju varem, СКАЧАТЬ