Kasevälja. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sellest oli aga nähtavasti vähe. Liiga vähe selleks, et kellelegi lähedaseks saada – nii lähedaseks, et kokku jäädagi ja elu lõpuni koos olla. Nii, nagu ilusates armastusfilmides öeldakse – kuni surm meid lahutab…

      Ei, see kõik on vaid vegeteerimine, mitte elu. See on nagu millegi ootamine, teadmata, kas oodatav kunagi saabub või ta ei kavatsegi tulla. Mida mul on oodata – surma? Viiekümneaastaselt nagu veel vara, eriti kui tervise üle ka kurta ei saa. Aga kõik – nii töö sellessamas kõledalt suures supermarketis, üksildased õhtutunnid kodus, mis oli kaotanud oma kunagise võlu ja piinavalt pikad vabad päevad ilma ühegi eredama sündmuseta – oli lihtsalt masendav. Ometi oli väljas kevad, kõige ilusam aastaaeg…

      Isegi oma auto ei lohutanud Annet enam. Paaril vabal päeval oli ta üritanud teha väljasõidu kuskile looduskaunisse kohta, aga ta ei suutnud neid sõite nautida. Midagi oli teisiti kui varem, enne Reinu. Kas tõesti oli see mees talle salamisi nii hinge pugenud, et ta nüüd oli seda kaotust taga nutma jäänud? Või oli ta ilusad plaanid Kasevälja turismitalust endale liiga lähedaseks mõelnud, nii lähedaseks, et ei suutnud nende kaotamisega leppida?

      Oli see nii või teisiti, aga Anne Kruuda meeleolu oli madalseisus ja ükski baromeeter ei näidanud selle paranemise tundemärke.

      “Mitte keegi ei tule mind aitama… Ainult ise, mina ise pean midagi ette võtma, enne kui ma päris ära vajun!” tegi ta otsuse ja ajas lõua jonnakalt ette. Naine sirutas end, tõusis ja laskis pilgul üle oma osakonna käia. Siis kiirustas ta kassade juurde, ostis ajalehe ja süvenes tutvumiskuulutustesse, olles otsustanud veel kord õnne proovida.

5

      Tee kulges läbi madala rabametsa ja tõusis siis põldude vahele. Ja seal, otse ees…

      “Pagana pihta – siin, kolkas, niisugune suuraiand!” ütles Rein hämmastusega, ise kiirust vähendades, et eespool laiuvale klaasvitriinidena kõrguvatele kasvuhoonetele paremini pilku heita. Pilt, mis talle avanes, oli siin, rabamaastiku ja kidura looduse taustal, tõepoolest ootamatu, sel ettevõtmisel oli mõõtu ja haaret. Kasevälja oma kolme väheldase kasvuhoonega tundus selle kõrval veel väiksemana kui popsikoht mõisa kõrval.

      Kuhu see saak küll pannakse? Kus on turg? tekkis mehes juba professionaalne huvi, mis hetkeks isegi eelseisva kohtumise pinge hajutas. Aga samas pööraski teeharu otse kasvuhoonete juurde, Rein peatas oma kollase kaubabussi ja ronis välja.

      Jah, kõikide nende klaaspindade taga kasvasid kurgid, ainult kurgid, ja paar naisinimest olid tegevuses saagi korjamisega.

      “Tiiu…? Jaa, on siin!” vastati pärimisele võõrapärase aktsendiga ja keegi läks kurgimetsa jäetud teerada mööda tahapoole, küsitut otsima.

      Ligi kolm kuud pole näinud… Milliseks ta on muutunud, kuidas ta mind vastu võtab? Kas ta on solvunud ja sõnades salvav või oma meest jälle nähes kogunisti rõõmus ja leplik? Või keelduv ja tõrjuv, lõplikult ja pöördumatult? Aga Meeli ütles, et ta on valmis rääkima …

      Ja siis ta ilmuski rohelisest kurgimetsast – veidi määrdunud hallis kitlis, kirju sitsrätik heledaid juukseid katmas. Tiiu, tema naine, Kasevälja perenaine…

      “Sa siis ikka tulid…” olid naise tervitussõnad, aga hetkeks tõstetud pilk langes sealsamas põrandale.

      “Muidugi tulin! Ma ei saanud ju teisiti, kõik on segamini löödud, kogu elu… Läheme, istume bussi, räägime!”

      “Ega siin rääkimiseks aega ei anta, võtavad kohe palgast maha…” Tiiu viskas pilgu üle õla teiste tegijate suunas. “Võtku pealegi, mul ükskõik, nagunii on sellest siin kõrini!”

      See andis Reinule lootust. Ilmselt oli naine kogenud, et elu siin kauges kolkas polegi meelakkumine. Nad ronisid bussiistmele, nii kui vanastigi, nagu viibiksid jälle Kaseväljal ja asutaksid koos linna sõitma.

      “Tiiu, ma… ma olen sind taga igatsenud! Tule koju tagasi!” ütles mees ühe hingetõmbega, jäädes ise pingeliselt kuulatama, kuidas see spontaanne avaldus teisele mõjub. Naine aga vaatas üksisilmi autoaknal ukerdavat kärbest ega rutanud vastama. Pärast Meeli visiiti oli ta oodanud, et Rein varsti ilmub; aga et see toimus juba vahetult kolmandal päeval, pidi olema märk sellest, et mees juhtunut tõesti kahetseb ja teda tagasi tahab.

      “Need asjad ei käi nii lihtsalt…”

      “Ma tean, et ei käi! Aga mina ju sind ära ei ajanud. Tõsi, ma käitusin inetult, süüdistasin sind, mõtlemata, mis sellest tulla võib. Aga katsu ka minust aru saada, Argo oli ju minu elu eesmärgi, Kasevälja mustertalu, tuhaks teinud ja sina kiitsid selle heaks…” Rein oli tahtmatult häält tõstnud, aga nähes, kuidas Tiiu selle peale pea õlgade vahele tõmbas, vahetas tooni. “Ma olen järele mõelnud ja aru saanud, et tegin valesti. Ma arvestasin, et kõik peavad mõtlema nagu mina – sina ja Argo ja… Aga see oli vale! Igaühel on õigus oma elu ise määrata! Ja lõpuks, me pole ju veel nii vanad, et varsti surema hakata, me jõuame veel kahekesi Kaseväljat pidada.”

      “Ja looma moodi tööd teha!” lõpetas Tiiu mehe lause ning Rein taipas, et kerget võitu siit loota ei ole. Naine võis oma järelemõtlemata sammu küll kahetseda, kuid sellest, mis ta Kaseväljal välja ütelnud oli, ta ei loobu.

      “Jah, ma olen nõus, et nõudsin sinult liiga palju. Ülekohtuselt palju! Aga mitte enda pärast, see oli siis, kui tahtsin rohkem sissetulekut saada. Selleks, et Kaseväljale investeerida! Aga nüüd ma enam seda ei mõtle, pärast meid läheb talu nagunii võõrastele ja meie saame ka vähema vaevaga ära elatud.”

      Tiiu ei vaadanud ikka veel mehe poole. Näis, et ta otsib jutule jätku, midagi oli tal hinge peal, mis siinsamas õiendamist nõudis.

      “Sul oli seal teine naine majas.”

      Nii. Oligi käes see hetk, millest Rein oli mitmeid ja mitmeid kordi mõelnud – tõerääkimise hetk. Kas üritada midagi pehmendada või rääkida kõik nii, nagu oli?

      “Mina ei ole kedagi Kaseväljale kutsunud! Kui sa olid ära läinud, siin ma kukkusin jooma, sest tundus, et elu on läbi… Ja siis… siis tuli see Anne. Tead küll, Oksa Anne, Marta vennatütar. Tuli ja hakkas mind pöörama, koristas ja tegi süüa ja… Ei, ega ta Kaseväljal ei elanud ja iga päev ei käinud, aga vahetevahel,” lisas mees kiiresti, märgates Tiiu kulmude vahele sügavat kortsu tekkivat.

      “Noh, öösel ta ju ikkagi oli…” ütles Tiiu peaaegu sosinal.

      “Jah, paar-kolm ööd oli tõesti. Siis, kui tal supermarketis vabad päevad olid. Küsis luba ja ma lubasin tal ööseks jääda.”

      “Miks ta sinu juures käis?”

      Selles Tiiu küsimuses oli pinget. See nõudis otsest vastust.

      “Eks… eks tahtis Kaseväljale perenaiseks tulla, mis muud. Öeldakse, et loodus ei salli tühja kohta.” Rein jäi pingeliselt naist silmitsema ja nähes, et too ei oska jätkata, lisas tillukese satiirinoodiga: “Nagu näed, kõik naised ei peagi taluperenaise ametit alandavaks.”

      See oli pahasti öeldud, mees taipas seda hetkega, nähes, kuidas Tiiu tegi liigutuse, nagu tahaks ta bussi ukse avada ja ära minna. Ning ta lisas kiirustades:

      “Tema tahtis küll hoopis muud, hakkas mulle auku pähe rääkima, et Kaseväljast turismitalu teha, ogar niisugune!”

      “Nii… Et pidasite siis kohe tulevikuplaane?”

      “Mingeid СКАЧАТЬ