Kasevälja. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

      Kuradi Anne… Kuratlik ja salakaval naine!

      “Ütle, Tiiu… Ütle, kas ma sinuga siis, telefonis, rääkisin halvasti?”

      “Ei. Sellepärast oligi kõik nii vastikult ootamatu!”

      “Just! Anne kuulis, sai aru, et ma sinuga räägin. Ja ilusasti räägin, olin sind juba nii kaua igatsenud ja sinu kõnet oodanud. Siis ta selle välja mõtleski, et meid lõplikult riidu ajada. Hiilis tasakesi ligi ja karjus otse torusse!”

      Jälle tekkis kaubabussi kabiini vaikus. Tiiu ilme oli pehmenenud, kuid ta hoidis oma pilku endiselt Reinust kõrval. Ja küsis siis, vaikselt ja seda tungivamalt ootamatu küsimuse:

      “Ütle ausalt – mis sul seljas oli, kui sa minuga rääkisid? Siis, telefonijutu ajal?”

      Rein sulges silmad ja tegi, nagu mõtleks. Küsimus oli ootamatu ja seda tabavam, sest mees teadis ülihästi vastust. Talle viirastusid tolle õhtu sündmused üksikkaadritena nagu mingis multifilmis. Kõik, detailideni… Soojaks, liigagi soojaks köetud toad. Magamistoast kumav hämar valgus. Valge telefonitoru käes, selles Tiiu hääl. Aga mis seljas oli? Mitte midagi, ta oli ju telefonihelina peale otse voodist tõusnud.

      “Ma ei mäleta täpselt… Ju siis tavalised riided, see ei olnud ju veel nii hilja, et ma maganud oleksin.” Jumal annab hädavale andeks, mõtles Rein. Sest praegu on ju hädaolukord, ainus mõtlemata sõna võib kõik jälle ära rikkuda. “Ja siis, pärast seda, ma viskasin Anne kohemaid majast välja! Pani jope selga, istus oma autosse ja vuristas minema, lõplikult! Pärast seda ma teda näinud ei ole!”

      “Kas tal oli siis auto?” küsis Tiiu ja see oli hea märk. Naine sai oma tähelepanu siiski hajutada ka kõrvalisematele seikadele.

      “Jaa, ta oli ostnud ühe pisikese. Kus ta muidu oleks Kaseväljale saanud.”

      “Ma arvasin, et sa käisid teda toomas,” noogutas Tiiu juba julgemalt.

      “See veel puudus! Ma ju ütlesin, et ta tuli ise, ronis nagu prussakas kallale.”

      “Jumal küll, aeg läheb, mind oodatakse tööle…” kohkus Tiiu.

      “Mis tähtsust sel enam on? Sa ju lõpetad siin nagunii selle rügamise ära ja tuled Kaseväljale tagasi, eks?”

      Tiiu vakatas, sulges silmad ja mõtles.

      “Ma pean mõtlema, see polegi nii lihtne. Ema on juba harjunud, et me koos oleme ja…”

      “Ema me võtame kaasa, ma juba rääkisin temaga, ta oli nõus!” ütles Rein ühe hingetõmbega. Nii, nagu ikka trumpi lauale käiakse.

      “Ema… Kaseväljale kaasa?” küsis Tiiu ja esimest korda pööras ta näo Reinu poole, silmitsemaks, kas mees öeldut tõesti tõsiselt mõtles.