Täiuslik lootus. Nora Roberts

Чтение книги онлайн.

      „Ta on nagu sitemas tujus kui tavaliselt,“ märkis Owen.

      „Kes sellest aru saab.“ Beckett uuris projekti. „See on paras pirukas ja suuremas osas tuleb temal end sellest läbi süüa, kuid sellest saab asja.“

      „Linna kõige inetum maja.“

      „Jah, selle auhinna saab see tõepoolest. Kuid hea uudis on see, et midagi hullemaks siin enam minna ei saa. Niipea, kui prügikonteiner kohale jõuab, saame…“

      Ta jäi vait, sest Ryder sisenes suure vasara ja kangiga.

      „Tooge endale ka,“ teatas Ryder kangi käest pannes ning esimest ettejuhtunud seina rünnates. Kostis mõnus müts, ja kipsplaadi tükid lendasid.

      „Konteiner…“ hakkas Owen midagi ütlema.

      „On ju teel?“ Ryder virutas uuesti. „Sinu plaanide püha sõna kohaselt.“

      „Peaksime mehed appi kutsuma,“ arutles Beckett.

      „Miks ei võiks meil endal lõbus olla?“ Ta tõstis uueks löögiks vasara, mille peale Jobu ronis pukkide alla magama.

      „Ryderi jutus on iva.“ Beckett vaatas Oweni poole, kes kehitas naerusuiselt õlgu. „Aga me peaksime ikka teisest korrusest alustama.“

      „See pole kandev sein.“ Veel paar hoopi, ja kipssein oli maas. „Aga jah.“ Ryder toetus sepahaamrile ja vaatas naerusuiselt vendade poole. „Teeme puhta töö.“

      Kuulanud paar päeva kõmatusi ja kolinat, sai uudishimu Hope’ist võitu. Kuna Carolee oli tööl – noorpaar oli nüüdseks juba neljandat ööd nende juures –, läks ta üle parkla Montgomeryte viimase ettevõtmise suunas. Tal oli nende üles otsimiseks igati vettpidav põhjus, kuigi ta tunnistas, et peamiseks ajendiks oli ikkagi uudishimu.

      Ta oli kuulnud päeva jooksul omajagu tagumist ja aknast välja vaadates nägi ta ikka ja jälle kedagi ehitusprahti välja suurde rohelisse konteinerisse kandmas.

      Averylt saadud sõnumi põhjal teadis ta, et kavandatavas tervisekeskuses oli alanud lammutustöö.

      Ta tahtis seda oma silmaga näha.

      Mida lähemale ta jõudis, seda valjemaks tagumine muutus, ning ta kuulis avatud akendest meeste maniakaalset naeru. Seda saatis vali rokkmuusika.

      Ta läks külgukse poole – või õigemini selle jäänuste poole – ja kiikas sisse.

      Ta silmad läksid suureks.

      Ta polnud majas sees käinud, kuid oli akendest sisse piilunud ning oli päris kindel, et majas olid olnud seinad ja laed.

      Nüüd oli alles karkass, traadipuntrad ja kohutav hulk halli tolmu.

      Ta läks maja vappuma panevate mütsude ja löökide saatel ettevaatlikult peaukse poole.

      Uks oli avatud. Et õhutada? Mine tea.

      Avatud oli ka see uks, kust oli varem pääsenud teise korruse korteritesse. Ka sealt kostis muusikat, meeste hääli ja lööke.

      Ta uuris mõtlikult kitsast treppi ja räpast trepikoda ning kuulas seest kostvat lärmi. Ega see uudishimu nüüd nii suur ka ole, mõtles ta taganedes.

      Tagasi maja ette jõudes nägi ta kahte halli tolmuga kaetud turvaprille ja töökindaid kandvat meest järjekordset ehitusprahilaari välja tassimas. Praht kukkus summutatud mütsatusega konteinerisse.

      „Vabandage palun,“ alustas Hope lauset.

      Ta tundis Ryderi ära ta kehahoiaku järgi.

      Ryder lükkas kaitseprillid otsaette ja saatis Hope’ile kärsitute roheliste silmadega pisut ärritunud pilgu. „Hoia parem eemale.“

      „See tundub tõesti arukas. Te kavatsete vist ainult seinad alles jätta.“

      „Umbes nii jah. Hoia kaugemale.“

      „Seda sa juba ütlesid.“

      „On midagi vaja või?“

      „Õigupoolest küll. Mul on valgustitega probleem – seinalampidega. Mõtlesin, et kui elektrik satub siin olema, siis võiks ta…“

      „Läks just ära.“ Ryder andis töömehele märku, et too läheks tagasi sisse, ja võttis kaitseprillid eest.

      Hope’i meelest nägi Ryder nüüd välja nagu pesukaru ning tal oli raske naeratust maha suruda. „See pole just puhas töö.“

      „Ja seda on palju,“ vastas Ryder. „Mis probleem?“

      „Jukerdavad.“

      „Kas panid uued pirnid?“

      Hope vahtis talle otsa. „Kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud?“

      „Hea küll. Saadan kellegi vaatama. On see kõik?“

      „Praegu küll.“

      Ryder noogutas ja läks tagasi sisse.

      „Suur tänu,“ pomises Hope talle järele ja läks tagasi võõrastemajja.

      Tavaliselt läks ta tuju juba pelgalt võõrastemajja sisenedes paremaks. Talle mõjus hästi see, kuidas maja välja nägi ja kuidas lõhnas – eriti praegu, kus õhus hõljus Carolee šokolaadiküpsiste aroom. Kuid seekord kööki sisenedes oli ta pahur.

      „Mis pagan sel mehel küll viga on?“

      Küpsetamisest õhetava näoga Carolee lükkas plaadi ahju. „Millisel mehel, kullake?“

      „Ryder Montgomeryl. Kas ta ei oska viisakalt käituda?“

      „Ta on jah teinekord pisut äkiline, eriti just siis, kui teeb tööd. Ja seda teeb ta ju peaaegu alati. Mis ta tegi?“

      „Ei midagi erilist. Oli lihtsalt tema ise. Tead ju neid lampe, mis jukerdavad: põlevad nii, nagu ise tahavad. Läksin temaga neist rääkima – või vähemalt kellegagi, kuid sattusin tema peale. Kujuta ette, ta küsis, kas olen pirnid välja vahetanud. Kas ma näen välja nagu idioot?“

      Carolee andis talle naeratades küpsise. „Ei, aga neil oli kord tõesti üks üüriline, kes kurtis, et lamp ei põle, ja kui Ry kohale läks, siis selgus, et tegu on läbi põlenud pirniga. Too naine – ja tema oli vist tõesti idioot – oli rabatud, kui kuulis, et peab pirni vahetama.“

      „Hmm.“ Hope lõi hambad küpsisesse. „Aga ikkagi.“

      „Mis seal siis sünnib?“

      „Tagumine ja lõhkumine ja kohutav meeste hullunud naer.“

      „Lammutamine on lahe.“

      „Ju vist. Ma ei teadnudki, et nad kogu sisemuse maha lammutavad. Ega see ole mingi eriline kaotus, aga ma lihtsalt ei teadnud.“ Ning ta muretses pisut, kas lärm võiks külastajaid häirida.

      „Sa peaksid projekti nägema. Mina sattusin seda nägema, sellest tuleb uhke asi.“

      „Selles СКАЧАТЬ