Täiuslik lootus. Nora Roberts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ peal rohelist tuld oodates vaatas ta ringi. Ryder Montgomery seisis maja ees, mida Montgomery pere ehitusfirma parasjagu ringi ehitas. Maja on peaaegu valmis ja varsti saab linn taas oma pagariäri.

      Ryder kandis põlve juurest rebenenud ja värviplekkidega teksasid. Tööriistavöö oli puusal madalal nagu vanade heade aegade šerifil relvavöö – või vähemalt nii tundus see Hope’i pilgule. Tumedad juuksed pesapallimütsi all lokkis. Päikeseprillid varjasid silmi, mis olid Hope’i teada rohelised ja kuldsete tähnidega.

      Ryder rääkis töömeestega, osutas käega ülespoole, tegi sõrmega ringi, vangutas pead, seistes talle omaselt kindlalt, jalad pisut harkis.

      Kuna maja fassaadi kattis ilmetu kruntvärv, rääkisid nad ilmselt värvist.

      Üks töömees pahvatas laginal naerma, Ryder naeratas ja kehitas õlga.

      Sarnaselt kindla kehahoiakuga oli ka see õlakehitus talle omane, mõtles Hope.

      Vennad Montgomeryd olid nägusad, kuid Hope’i meelest olid sõbrannad saanud parema noosi. Tema arust oli Ryder pisut tõre ja isegi seltsimatu.

      Ja noh, primitiivsel ja karusel moel seksikas.

      Sugugi mitte tema tüüp.

      Just siis, kui ta oli tänavat ületamas, kostis vali ja liialdatud vile. Kuna ta teadis, et tegu on naljaga, saatis ta pagariäri poole üle õla võrgutava naeratuse ja lehvitas maaler Jake’ile. Jake ja tema kõrval seisev töömees lehvitasid vastu.

      Kuid Ryder Montgomery loomulikult mitte, mõtles Hope. Ryder pistis vaid pöidlad taskusse ja saatis teda pilguga. Seltsimatu, mõtles Hope uuesti. Ryder ei suvatse end isegi nii palju liigutada, et lehvitada.

      Hope ütles endale, et sisimas tuntav kuumus on lihtsalt naisterahva loomulik reaktsioon seksika, kuigi pahura mehe saadetud pikale pilgule.

      Pealegi polnud see naisterahvas olnud meesterahvaga tõsisemas kontaktis juba – pühade vahe! – terve aasta. Pisut rohkem kui aasta. Üksikuid päevi polnud siin mõtet enam lugedagi.

      Oma viga, oma valik, nii et sellele pole mõtet mõelda.

      Ta jõudis tänava teisele poolele ja keeras paremale raamatupoe suunas just siis, kui Clare selle ilusale terrassile astus.

      Ta lehvitas uuesti, kui Clare seisatas hetkeks ja pani käe õhulise suvekleidiga kaetud kõhule. Clare’i pikad päikesekarva juuksed olid seotud sabasse ning siniste raamidega päikeseprillid leevendasid ereda hommikuse päikese sära.

      „Tulin lihtsalt vaatama, kuidas sa elad,“ hüüdis Hope.

      Clare’il oli telefon käes. „Hakkasin sulle just sõnumit saatma.“ Ta pistis telefoni tagasi taskusse ja jättis trepist alla tulles käe hetkeks sinna.

      „Noh?“ küsis Hope sõbranna nägu uurides. „Kõik korras?“

      „Jah. Korras. Jõudsime just tagasi. Beckett…“ Ta heitis pilgu üle õla. „Beckett sõidab pagariäri taha. Tal on tööriistad autos.“

      „Selge.“ Pisut murelik Hope pani käe Clare’i käsivarrele. „Kullake, sul tehti ultraheli, on nii?“

      „Jah.“

      „Nii?“

      „Oh. Lähme Vestasse. Räägin teile Averyga korraga. Beckett helistab emale ja räägib vendadele. Mina pean oma vanematele helistama.“

      „Kas lapsega on kõik korras?“

      „Täiesti.“ Ta patsutas käies kotile. „Mul on pildid.“

      „Tahan näha!“

      „Ma uhkustan nendega ilmselt päevade kaupa. Nädalate kaupa. Lihtsalt imeline.“

      Avery tuli restorani peauksele, valge põll Capri pükste ja T-särgi peal. Ta hüples lillades Crocsides. Päike paistis ta Ðoti sõdalaskuninganna juustele ja pani need läikima.

      „Kas roosa?“

      „Kas sa avad restorani üksi?“ küsis Clare.

      „Jah, ihuüksi. Fran tuleb paarikümne minuti pärast. Kas sinuga on kõik korras? Kas kõik on korras?“

      „Kõik on täiesti täiuslikult imeliselt korras. Aga ma pean istuma.“

      Sõbrannad ta selja taga pilke vahetamas, läks Clare sisse, otsemat teed leti juurde ja vajus pukile. Ta ohkas. „Ma olen esimest korda lapseootel nii, et kolm poissi on pääsenud just suvevaheajale. See pole sugugi kerge.“

      „Sa oled pisut kahvatu,“ märkis Avery.

      „Lihtsalt väsinud.“

      „Tahad külma jooki?“

      „Kogu hingest.“

      Avery läks külmiku juurde, Hope aga võttis istet ja uuris Clare’i. „Sa hiilid kõrvale. Kui midagi pole lahti, siis…“

      „Mitte midagi pole lahti ja võib-olla tõesti hiilin pisut kõrvale. Mul on suur uudis.“ Ta naeris vaikselt ja jõi Avery toodud limonaadi.

      „Siin ma siis nüüd olen koos oma kahe parima sõbrannaga Avery armsas restoranis, kus lõhnab juba pitsakastme järele.“

      „Pitsarestoranis on see paratamatu.“ Avery andis Hope’ile veepudeli. Pani siis käed rinnale risti ja uuris Clare’i. „Tüdruk. Balletisussid ja juuksepaelad!“

      Clare raputas pead. „Tundub, et mina spetsialiseerun poistele. Nii et pigem pesapallikindad ja superkangelased.“

      „Poiss?“ Hope puudutas Avery kätt. „Kas oled pettunud?“

      „Mitte sugugi.“ Clare avas koti. „Kas tahate näha?“

      „Sa veel küsid!“ Avery tahtis pilte võtta, kuid Clare tõmbas ümbriku enda poole. „Kas ta näeb välja sinu moodi? Või Becki moodi? Nagu kala? Ära pahanda, aga minu silmis näevad nad välja nagu kalad.“

      „Kumma kohta sa küsid?“

      „Mis mõttes kumma?“

      „Neid on kaks.“

      „Kaks?“ Hope oleks peaaegu vee hingekurku tõmmanud. „Kaksikud? Kas sa saad kaksikud?“

      „Kaks?“ kordas Avery. „Sul on kaks kala?“

      „Kaks poissi. Vaadake mu ilusaid poisse.“ Clare võttis ultraheli väljatrüki ja puhkes nutma. „Need on õnnepisarad,“ sai ta suust. „Hormoonid, aga head hormoonid. Oh taevas küll. Vaadake mu titasid.“

      „Kui imelised!“

      Clare pühkis Averyle naeratades pisaraid. „Sa ei näe neid.“

      „Ei, aga nad on ikkagi imelised. Kaksikud. See teeb kokku viis. Sa ikka oskad liita? Sul on viis poissi.“

      „Liitsin kokku, aga see pole mulle veel päris kohale jõudnud. Me ei oodanud – me ei arvanud – ehk oleks pidanud. Ma olen suurem kui tavaliselt. Aga kui СКАЧАТЬ