Täiuslik lootus. Nora Roberts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sellele vaatamata tegi ta märkmeid, kuni pea hakkas tuikama ja silmade ees läks häguseks.

      „Tänaseks aitab.“

      Ta sulges arvuti, tegi korterile ringi peale, kontrollis, et tuled on kustutatud ja uks lukus.

      Voodisse minnes vaatas ta üle järgmisel päeval ees ootavad tööd. Kuid uinudes olid ta mõtted parklas aset leidnud suudluse juures. Ryderi käel ta juustes.

      Ta tajus kuslapuulõhna, kuid seekord ei silitanud Lizzy ta pead.

      Kui mehed järgmisel päeval töö lõpetasid, kasutas Ryder vaikset hetke selleks, et vaadata üle ees ootavate tööde nimekiri ja korrigeerida järgmise päeva ülesandeid.

      Jobu norskas pukkidele pandud vineerpaadi all, lastes aeg-ajalt kuuldavale haugatusi, ilmselt nähes unes, kuidas ta kedagi taga ajab.

      Pikk päev, mõtles Ryder. Pikk nädal. Ta ihkas külma õlut ja kuuma dušši, ning just selles järjekorras.

      Esmalt kavatses ta minna Vestasse, kus on vennad seltsiks, kuna Clare ja Avery on võõrastemajas naistekal. Nad saavad arutada tööde kulgu ja tema saab kanda Owenile ette, et Owen võib kutsuda pagariärisse inspektorid kohale. Tundus, et uus üüriline hakkab nädalavahetusel asju kohale tooma.

      Veel paar nädalat, ja Avery võib hakata augusti keskpaigaks oma suurt avamispidu organiseerima.

      Siis saab ta keskenduda sellele objektile, mõtles ta paljaid seinu vaadates. Kui kõik läheb nii nagu kavandatud – ja seda soovis ta kogu südamest –, siis võib võtta järgmisel nädalal praeguse tõrvapapist katuse pealt ja hakata uut katust ehitama.

      Ta teadis, et ema tegeleb juba plaatide ja värvide valimisega, ning viskas selle peast. Praegu tuleb tegelda asjadega, mis on olulised praegu, ja see tähendas teraslattide kohale toomist, seintesse aukude tegemist ja uute akende ette panemist.

      Ei, parandas ta oma mõttekäiku: need on järgmise nädala tööd. Praegu on päevakorras külm õlu.

      Ta togis koera ärkvele. „Sa võid autos edasi magada, igavene laiskvorst.“

      Koer ajas end haigutades jalule. Ja pistis pea Ryderi sülle.

      „Sina õlut ei saa.“ Ryder sügas koera kõrva tagant ja silitas ta nägu. „Su pea ei kanna õlut. Mäletad, mis eelmine kord juhtus? Enne, kui ma jaole sain, jõudsid sa kõigest pool maha läinud õllest ära lakkuda, ja mis juhtus? Panid tuigerdades peaga vastu seina ja oksendasid. Sinu pea ei kanna kangemat kraami, Jobukene.“

      „Minu vanaemal oli kass, kes jõi brändit.“

      Seekord ehmatas Hope teda. Ryder keeras end ja vaatas, kuidas Hope sisenes St. Pauli tänava poolsest uksest. Hetkeks seisis ta ukse raamistuses päikesevalguses, kiired juustel helkimas.

      Hope teeb meesterahva hingetuks, mõtles Ryder. See lihtsalt polnud õige.

      „Tõesti või?“

      „Tõesti jah. Kassi nimi oli Penelope ja talle meeldis Azteca de Oro. Ta sai igal õhtul sõrmkübaratäie ja suri kõrges eas kahekümne kahe aasta vanusena. Peaaegu surematu kass.“

      „Jobule meeldib tualetipotist vett juua.“

      „Olen kuulnud.“ Hope tuli sisse ja pani vineerplaadile pirukataldriku. „Tasu, täies tükis.“

      Ryder märkas, et Hope oli teinud piruka peale uhked tainatriibud. Ta pistis sõrme täidisesse ega teinud välja Hope’i jahmunud hüüatusest: „Jäta! No kuule!“ Ta maitses täidist.

      Just nii nagu vaja: parasjagu magus ja hapu. Selles poleks pruukinud kahelda. „Väga hea.“

      „Taldrikul ja kahvliga oleks veelgi parem.“

      „Võib-olla. Seda proovin hiljem.“

      „Jäta,“ kordas Hope ning andis talle käe pihta laksu. Ta võttis taskust koera jaoks närimiskondi. „Vaatamata sellele, et ta tualetipotist joob, on tal paremad kombed kui sinul.“ Ta patsutas koera pead. „Ega sul ole midagi selle vastu, kui ma homme siin mõned pildid teen?“

      „Miks?“

      „Mõtlesin täiendada võõrastemaja Facebooki lehekülge viimaste uudistega. Kirjutada sellest, Avery restoranist ja pagariärist. Pakume külastajatele tasuta päevapileteid, nii et huvilised võivad teada tahta, kuidas asi edeneb. Eriti hea oleks, kui saaksin lisada arvatava avamisaja.“

      Ryder osutas ruumidele. „Vaata ise. Kas sulle tundub tõesti, et ma oskan sulle öelda, millal me siin lõpetame?“

      „Umbkaudu.“

      „Ei. Kui tahad, võid pilte teha. Pagariäri avamise saad varsti välja kuulutada.“

      „Kui varsti?“

      „Küsi pagarilt. Homme peaksime tegevusloa kätte saama ja edasine sõltub juba temast.“

      „Tore. Arutan seda temaga.“ Hope kõhkles. „Sinust oli kena öelda eile Averyle, et ma olin rööpast väljas.“

      „Pärast seda, kui olid raevu endast välja saanud, muutusid mõtlikuks. See on minu arust rohkem naiste valdkond.“

      Jah, mõtles Hope, Ryder saab inimestest paremini aru, kui ta oli osanud arvata. Ja on parema südamega.

      „Enam-vähem nii jah. Pean tagasi minema. Täna on võõrastemaja tühi, nii et Clare ja Avery tulevad külla.“

      „Olen kuulnud.“ Ryder tõusis ja võttis piruka. „Lähen võtan ühe õlle.“

      „Olen kuulnud.“ Hope väljus ja kuna see tundus viisakas, siis ootas, kuni Ryder ukse lukku keerab. „Mis värvi te selle teete?“

      „Mingit muud värvi.“

      „Hea seegi. Su ema räägin midagi hallikassinisest, kroomist, valgetest aktsentidest ja hallidest kividest.“

      „See on tema ala.“

      „Ta on selles hea. Kas Avery uue restorani logo oled näinud?“

      „Mops õlut valamas. Lustakas.“

      „Ja võluv. Nad Oweniga võtavad mopsi ja vist ka labradori, kuna ei jõudnud kokkuleppele.“

      Ryder oli ka seda kuulnud. Owen armastas nimekirju. „Kutsikad närivad kingi, saapaid, mööblit ja pissivad põrandale ja ajavad Oweni hulluks. Olen igati selle poolt.“

      Ta pani koera autosse, keeras akna pisut lahti – ja tõstis koera tundes piruka autokasti.

      „Noh,“ ütles Hope, „ma pean…“

      Rohkem ei jõudnud ta midagi öelda, sest Ryder tõmbas ta enda vastu, tõstis ta kikivarvule ja suudles teda nii, et Hope polnud võimeline enam millelegi mõtlema. Tal õnnestus haarata Ryderil ümbert kinni, et hoida tasakaalu, kuigi ta poleks saanud kukkuda ka siis, kui maa oleks värisenud, sest Ryderi rusikas käed olid üks ta juustes, teine seljal.

      Hope kogu keha valdas kuumus; see sööstis piksenooltena ta käsivartesse, jalgadesse, keskmesse. Siis libistas ta käed mehe seljale ja surus ta särgi rusikas pihku.

СКАЧАТЬ