Название: Täiuslik lootus
Автор: Nora Roberts
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежные любовные романы
isbn: 9789949209309
isbn:
Nad reetsid Hope’i. Nad olid ta lolliks teinud.
Ei. Ta ajas end püsti ja pani klaasid kandikule. Seda oli ta ise teinud. Tema vastutas oma tegude eest, oma otsuste eest ja oma õnne eest.
Ta läks kandikuga kööki ja valas allesjäänud tee kraanikausist alla. Jah, viha oli vaibunud, mõtles ta klaase nõudepesumasinasse pannes. Nüüd tundis ta üksnes kurbust ja häbi.
Ta silmi kõrvetasid pisarad ja ta andis neile voli. Miks ka mitte? Ta oli ju üksi. Ta läks kohusetundlikult keldrisse ja tassis üles veepudelid ning karastusjoogid.
Ta pani külmiku täis ja toetas lauba ukse vastu. Siis tundis ta värsket ja sooja kuslapuulõhna ning seda, kuidas ta pead silitati.
Ta surus silmad kinni. Siiski mitte üksi.
„Pole midagi. Saan sellest üle. Pean lihtsalt selle endast välja saama.“
Ära nuta tema pärast.
Hope ei saanudki aru, kas kuulis neid sõnu või keerlesid need tal mõtteis.
„Ei nutagi. Mitte tema pärast. Enda pärast. Kolme aasta pärast, mis pühendasin temale, arvates, et see on oluline. Nii raske on teada, et see polnud midagi. Nii raske on tõeliselt mõista, et ta pidas mind ripatsiks, mida võib osta, kasutada, visata kõrvale – ja mis veelgi hullem: korjata taas üles, kui selleks tuju tuleb.“
Ta hingas sügavalt sisse. „Sellega on nüüd ühel pool. Kõik.“
Ta keeras end pikkamööda ringi ja nägi üksnes tühja kööki. „Ilmselt sa pole veel valmis end mulle näitama. Võib-olla pole ka mina selleks valmis. Kuid nii hea on teada, et majas on veel teine naine.“
End paremini tundes läks ta kabinetti, kus hoidis kosmeetikakotti. Meiki värskendanud, koostas ta poenimekirja.
Tal on vaja küpsetada pirukas.
Ta kuulis halliust avanemas. Ta tõusis, arvates, et külastajad on tagasi, kuid kuulis Avery häält.
„Olen siin.“
Ta väljus kabinetist.
„Mis lahti?“ küsis Avery. „Kas kõik on korras?“
„Jah. Miks sa seda küsid?“
„Ryder ütles, et Jonathan käis siin ja et sa oled endast väljas.“
„Kas tõesti?“
„Noh, ta ütles küll, et sinu eks-siga käis siin ja ajas su marru. Tegin sellest oma järeldused. Mida kuradit too idioot siin tegi?“
„Ta…“ Kuuldes ukse avanemist ja hääli, jäi Hope vait. „Ma ei saa praegu rääkida.“ Ta lükkas Avery halliuksest välja. „Külastajad saabusid. Räägin hiljem.“
„Vabanen kell viis. Helistan Clare’ile ja…“
„Ma ei saa, kui mul on majas külastajad. Ja neile daamidele meeldib pidu panna.“ Aga ta leidis, et seda tuleb rääkida näost näkku. Sõnumite või e-kirjade saatmine ei lähe. „Homme pärast seda, kui nad on lahkunud.“
„Anna mingi vihje,“ ei jätnud Avery teda rahule.
„Ta arvas, et ma peaksin kolima tagasi Georgetowni, võtma oma vana töö vastu ja hakkama tema armukeseks.“
„Kuradi idioot!“
„Seda tõesti. Ma ei saa rohkem rääkida.“ Ta heitis pilgu üle õla.
„Kas sul homme tuleb külastajaid?“
„Kusjuures ei tule. Homme on maja tühi.“
„Enam ei ole. Me Clare’iga tuleme ja jääme ööseks. Toon söögid ja korraldame Jonathani munade praadimise peo.“
„Jah.“ Averyl kaela ümbert kinni võttes oli ta tuju juba parem. „Just seda ma vajangi. Pean nüüd sisse minema.“
„Kui mind enne homset vajad, siis helista.“
„Teen seda, kuid ma tunnen end palju paremini.“
Sõbrannade peale võib alati kindel olla, mõtles Hope ukse poole pöördudes. Nemad ei vea sind iial alt.
Kuid ta polnud osanud arvata, et Ryder mõistab, et ta neid vajab.
Võib-olla oleks pidanud oskama arvata.
Sel ööl, kui võõrastemaja oli taas vaikne – kuigi ta kartis, et kuue lustakalt svipsis videomängu mängiva naise vaimu hõljub siin veel kaua –, läks Hope arvutiga voodisse.
Carolee teeb hommikusöögi, nii et ta võib soovi korral kauem magada. Ta tahtis enne magamajäämist pühendada tunnikese Lizzy Billy otsimisele.
Talle meenus tunne, kui Lizzy tal lohutavalt pead silitas. Sõbrannad ei vea sind alt, mõtles ta, ning ju olid ka nemad Lizzyga omamoodi sõbrannad.
Ta avas Liberty House’i kooli kodulehe. Tema esiema Catherine Darby – kes osutus Lizzy, Eliza Fordi õeks – oli selle kooli asutanud. Hope oli käinud seal ise, samuti ta õed, ema ja vanaema.
Võib-olla koorub sellest midagi välja.
Ta leidis raamatukogujuhataja e-posti aadressi ja kirjutas talle kirja. Võib-olla on alles dokumente, vanu kirju või midagi. Ta oli juba oma peret pommitanud, kuid kõik kinnitasid, et Catherine Ford Darbyt puudutavad paberid anti juba ammu kooli valdusse.
„Kas või nimigi,“ pomises ta. „Me vajame nime.“
Õed võisid ju teineteisele kirjutada pärast seda, kui Eliza sõitis New Yorgist Marylandi Billyt otsima. Ja kui ei, siis kirjutas ju Catherine kindlasti õest mõnele sõbrale või sugulasele.
Seejärel saatis ta kirja ühele kaugele sugulasele, kellega polnud kunagi kohtunud. Hope’i ema jutu järgi kirjutas too Catherine Ford Darby elulugu. Kui see tõele vastab, siis võiks tol sugulasel mingit informatsiooni olla. Pole ju võimalik kirjutada Catherine’ist, kirjutamata tema õest, kes suri noorest peast, kaugel kodust.
E-kirjad saadetud, avas ta lehe, kus olid toodud ära Kodusõjas surma saanud Sharpsburgi kalmistule maetud sõdurid.
Nad arvasid, et Billy oli sõdur: kas siis siitkandist või vähemalt Antietamis võidelnud. Võib-olla mõlemat. Lizzy kohta leitud andmete kohaselt oli neiu saabunud võõrastemajja otse enne lahingut ja surnud selle ajal.
Kõik viitas sellele, et Lizzy oli lahkunud oma heal järjel perekonnast New Yorgis ja tulnud noorena ja üksi Boonsborosse. Billyt otsima.
Hope’i sisetunne ütles, et Lizzy oli tulnud Billy juurde armastuse pärast. Kas ta põgenes salaja kodust? Tuli Billyga kohtuma? Kas nad leidsid teineteist, enne kui Lizzy haigestus ja suri?
Nii ta lootis, СКАЧАТЬ