Politsei. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ järgib seda – ja ainult seda – juhtlõnga. Ülejäänu jätame suurele rühmale. Kui võtate selle ülesande enda peale, siis raporteerite minule ja …” Ta köhatas, järsult ja kõvasti nagu püstolilask, „… ainult minule.”

      „Ahaa,” ütles Beate. „Kas see tähendab, et …”

      „Jah, see tähendab, et te töötate täiesti salaja.”

      „Kelle eest salaja?” küsis Bjørn Holm.

      „Kõigi eest,” ütles Hagen. „Absoluutselt kõigi eest, mina välja arvatud.”

      Ståle Aune köhatas. „Ja kelle eest eriti?”

      Hagen võttis kaelavoldi sõrmede vahele. Silmalaud olid pooleldi langetatud nagu päikesepaistel peesitaval sisalikul.

      „Bellmani,” pahvatas Beate. „Politseiprefekti eest.”

      Hagen laiutas käsi. „Mul on ainult tulemusi vaja. Tookord, kui Harry veel meiega oli, saavutasime edu väikese sõltumatu töörühmaga. Aga politseiprefekt keelas selle ära. Tema tahab suurt rühma. Võib-olla kõlab see pisut meeleheitlikult, aga suures rühmas on ideedepuudus, ja me peame politseilihuniku tabama. Vastasel juhul variseb kõik kokku. Kui prefektiga peaks kokkupõrge tekkima, võtan kogu vastutuse loomulikult enda peale. Sellisel juhul ütlen talle, et te ei teadnud, et ma prefekti teie rühmast informeerinud pole. Aga ma saan muidugi aru, millisesse olukorda ma teid sean, nii et on teie otsustada, kas tahate kaasa lüüa.”

      Katrine märkas, kuidas tema – ja teiste – pilgud Beate Lønnile pöördusid. Nad teadsid, et tegelik otsustaja on tema. Kui tema lööb kampa, siis teevad seda ka teised. Kui tema ütleb ära …

      „Deemonilõust rinnal,” lausus Beate. Ta oli foto laualt pihku võtnud ja uuris seda. „Näeb välja nagu keegi, kes tahab välja pääseda. Vangist välja. Oma kehast välja. Või oma ajust. Täpselt nagu Lumememm. Äkki ta on üks neist.” Ta tõstis pilgu. Üle näo libises põgus naeratus. „Mina löön kampa.”

      Hagen vaatas teistele otsa. Sai kõigilt kordamööda nõusoleva noogutuse.

      „Väga hea,” ütles Hagen. „Mina juhatan korralist uurimisrühma nagu enne, aga Katrine juhatab ametlikult seda. Kuna ta kuulub Bergeni ja Hordalandi politseiringkonda, ei peagi te ametlikult Oslo politseiprefektile raporteerima.”

      „Töötame Bergeni heaks,” ütles Beate. „Tjaa, miks mitte? Bergeni terviseks, sõbrad!”

      Nad tõstsid klaase.

*

      Kui nad Justiseni ees kõnniteel seisid, tibutas õrnalt vihma, mis tõi ninna kiviklibu-, õli- ja asfaldilõhna.

      „Lubage mul kasutada juhust ja tänada teid, et kutsusite mind tagasi,” ütles Ståle Aune ja nööpis oma Burberry mantli kinni.

      „Võitmatud tegutsevad jälle,” naeratas Katrine.

      „Just nigu vanaste,” lisas Bjørn ja patsutas rahulolevalt kõhtu.

      „Peaaegu,” ütles Beate. „Üks on puudu.”

      „Hei!” ütles Hagen. „Me leppisime kokku, et ei räägi temast enam. Ta on läinud ja teha pole midagi.”

      „Ta ei ole kunagi lõplikult läinud, Gunnar.”

      Hagen ohkas. Vaatas taevasse. Kehitas õlgu. „Võib-olla. Üks politseikooli tudeng, kes oli Riigihaiglas valves, küsis ühel päeval, kas Harry Hole mõne mõrva kunagi ka lahendamata jättis. Algul mõtlesin, et tüdruk küsib lihtsalt uudishimust, sest viibib tema vahetus läheduses. Vastasin, et Gusto Hansseni asi jäi lahendamata. Ja täna kuulsin, et politseikoolist oli keegi helistanud minu sekretärile ja palunud saata just selle kriminaalasja kohtuprotokollid.” Hagen naeratas nukralt. „Võib-olla saab temast kõigest hoolimata legend.”

      „Harry es unu iiales,” ütles Bjørn Holm. „Keski pole temast üle, keski ei saa tema vasta.”

      „Võib-olla,” vastas Beate. „Aga siin on neli tüüpi, kes hingavad talle kuklasse. Või mis?”

      Nad vaatasid üksteisele otsa. Noogutasid. Jätsid omavahel tugeva käepigistusega hüvasti ja lahkusid kolmes eri suunas.

      12. PEATÜKK

      Mikael Bellman vaatas üle püstolikirbu inimest. Ta kissitas ühte silma, vajutas aeglaselt päästikule ja tundis, kuidas süda lööb. Rahulikult, kuid tugevalt, ja ta tajus verd, mis sõrmeotstesse tulvab. Inimene ei liigutanud, talle vaid tundus nii. Sest ta ise ei püsinud paigal. Ta vabastas päästiku, hingas sügavalt, ja keskendus uuesti.

      Võttis inimese taas kirbule. Vajutas päästikule. Nägi, kuidas too võpatas. Võpatas nii nagu vaja. Surnud. Mikael Bellman oli kindel, et tabas pähe.

      „Too laip siia, lahkame ära,” hüüdis ta ja langetas oma püstoli Heckler & Koch P30L. Kiskus kõrvaklapid peast ja kaitseprillid eest. Kuulis elektrilist suminat ja traatide kiunumist ning nägi, kuidas mahalastu täie hooga läheneb. Ning poole meetri kaugusel järsult peatub.

      „Hästi,” ütles Truls Berntsen, võttis sõrme lülitilt, ja sumin lakkas.

      „Enam-vähem,” kostis Mikael ja uuris pabermärklauda, mille pead ja rindkeret läbistasid augud. Noogutas kõrvalraja märklaua poole, millel oli pea sõelapõhjaks lastud. „Aga mitte nii hästi kui sul.”

      „Sellest piisab, et katsetel läbi saada. Kuulsin, et eelmisel aastal ei saanud kümme koma kaks protsenti läbi.” Truls vahetas oma märklaua vilunud liigutusega uue vastu, vajutas lülitile, ja mees taganes kiunudes. See peatus kahekümne meetri kaugusel rohekirju metallplaadi ees. Neist mõni rada eemalt vasakult kuulis Mikael kõlavat naisenaeru. Nägi kahte noort naist, kes pistsid pead kokku ja vaatasid nende poole. Kindlasti politseikooli tudengid, kes on ta ära tundnud. Kõik hääled kajasid lasketiirus ise sagedusel, nii et isegi üle püstolipaukude kuulis Mikael piitsaplaksu paberile ja tinalaksu metallplaadile. Millele järgnes metalne kõlks, kui lömmis kuul kukkus kasti, mis seisis märklaua all.

      „Üle kümne protsendi politseijõududest on praktiliselt võimetud ennast või teisi kaitsma. Mida politseiprefekt selle peale kostab?”

      „Ega kõik politseinikud saa nii palju laskmist harjutada nagu sina, Truls.”

      „Sa mõtled, et neil pole nii palju vaba aega?”

      Truls röhkis oma ärritavat seanaeru ning Mikael silmitses oma alluvat ja lapsepõlvesõpra. Tema puseriti hambaid, mille korrigeerimisest ei olnud vanemad hoolinud, ja verdunud igemeid. Kõik oli justkui nagu alati, aga miski oli ometi muutunud. Kas oli asi nudiks aetud peas? Või ametist kõrvaldamises? Isegi näiliselt tundetule inimesele võis selline asi hinge minna. Ja eriti seesugusele, kel pole kombeks oma hinge pahupidi pöörata, kes neelab kõik alla ja loodab, et küll aeg haavad parandab. Seesugused võisidki murduda. Ja endale kuuli pähe lasta.

      Aga Truls tundus olevat heas tujus. Muudkui naeris. Kord, kui nad veel noored olid, oli Mikael Trulsile öelnud, et tema naer ajab judinad peale. Et ta peaks katsuma kuidagi teisiti naerda. Harjutama harilikumat, sümpaatsemat naeru. Selle peale oli Truls veelgi hullemini naernud. Ja näidanud näpuga Mikaeli peale. Oli sihtinud teda näpuga, lausumata sõnagi, oli vaid röhkinud seda õudset naeru.

      „Kas sa ei kavatsegi küsida?” poetas Truls, toppides padruneid pidemesse.

СКАЧАТЬ