Politsei. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli see harjumuseks saanud, sest ta oli sõltuvuses millestki heroiinilaadsest, mis oli just ringlema hakanud ja ristiti hiljem violiiniks. Ja mina panin harilikult toru hargile, aga seekord mitte. Järgmisel õhtul istus ta minu pool ja aitas mind esimese laksuga, oh, kui ma oleksin vaid seda kogu elu saanud. Issand, kuidas see aitas. Violiin … tegi kõik korda … see …”

      Katrine nägi hävitatud naise pilgus vana armastuse kuma.

      „Ja siis olite ka teie sellest sõltuvuses,” ütles Beate. „Te müüsite maja …”

      „Mitte üksi raha pärast,” ütles Irja. „Ma pidin põgenema. Pidin tema eest peitu pugema. Kõik, mis võis teda minu juurde juhatada, pidi kaduma.”

      „Te ei kasutanud enam krediitkaarti, ei teatanud elukohamuutusest,” ütles Katrine. „Te ei võtnud enam sotsiaalabigi vastu.”

      „Muidugi mitte.”

      „Isegi pärast Valentini surma.”

      Irja ei vastanud. Ta ei pilgutanud silmi. Istus liikumatult, nikotiinist kollaste sõrmede vahel lõpuni põlenud koni, millest suitsu lae poole keerles. Katrine mõtles loomale, kes on autotulede lõksus.

      „Tundsite kindlasti suurt kergendust, kui seda kuulsite?” lausus Beate ettevaatlikult.

      Irja raputas pead, kangelt nagu nukk.

      „Ta ei ole surnud.”

      Katrine sai kohe aru, et naine mõtleb seda tõsiselt. Mis oli esimene asi, mida ta Valentini kohta oli öelnud? Te ei tunne Valentini, ta on teistsugune. Mitte oli. On.

      „Mis te arvate, miks ma seda teile räägin?” Irja kustutas koni lauaplaadile. „Ta jõuab lähemale. Päev-päevalt, ma tunnen. Mõni hommik ärkan üles ja tunnen tema kätt kõri ümber.”

      Katrine tahtis öelda, et seda nimetatakse paranoiaks ja see on heroiini lahutamatu kaaslane. Aga korraga ei olnud ta enam kindel. Ja kui Irja hääl vaikseks sosinaks vaibus ja tema pilk pimedate kööginurkade vahet hüples, tundis Katrine seda samuti. Kätt kõril.

      „Peate ta üles leidma. Palun. Enne kui ta minu leiab.”

      Anton Mittet vaatas kella. Pool seitse. Ta haigutas. Mona oli ühe arstiga paar korda patsiendi juures käinud. Muud ei olnud midagi juhtunud. Niiviisi istudes oli aega mõelda. Isegi liiga palju. Sest mõtetel oli kalduvus pikapeale negatiivseks muutuda. Ja sellest poleks ehk lugu olnud, kui ta oleks neid negatiivseid asju kuidagi muuta saanud. Aga ta ei saanud Drammeni asja muuta, ei saanud muuta oma otsust mitte teatada politseinuiast, mille ta oli leidnud sündmuskoha lähedalt metsast. Ta ei saanud minna tagasi ja teha seda olematuks, teha olematuks kõiki neid kordi, kui ta Laurale haiget oli teinud. Ja ta ei saanud teha olematuks esimest Monaga veedetud ööd. Ega teist.

      Ta võpatas. Mis see oli? Mingi hääl? Tundus, nagu oleks see kostnud koridori lõpust. Ta kuulatas hoolega. Nüüd oli kõik vaikne. Ent mingi hääl oli seal olnud, aga peale patsiendi südamemonitori ühtlaste piiksude ei tohtinud seal olla ühtki muud häält.

      Anton tõusis hääletult, päästis teenistuspüstoli pära rihma küljest ja võttis relva välja. Vabastas kaitseriivi. Valva seda meest nagu kullatera, Anton!

      Ta ootas, aga kedagi ei tulnud. Siis hakkas ta aeglaselt mööda koridori minema. Ta katsus möödudes kõiki uksi, kuid need olid lukus nagu kord ja kohus. Ta keeras ümber nurga ja nägi enda ees järgmist pikka koridori. Mis oli üleni valgustatud. Ja seal ei olnud kedagi. Ta peatus jälle ja kuulatas. Ei midagi. Ju siis polnudki midagi olnud. Ta pistis püstoli kabuuri tagasi.

      Polnudki midagi olnud? Oli ikka. Miski oli saatnud liikvele helilained, mis olid tabanud tema kõrva tundlikku trumminahka, pannud selle vibreerima, ainult õige õrnalt, aga piisavalt, et närvid selle registreeriksid ja signaali ajju edasi saadaksid. See oli vaieldamatu fakt. Kuid selle põhjustajaid võis olla tuhandeid. Hiir või rott. Elektripirn, mis pauguga läbi põles. Temperatuur, mis õhtu hakul alanes ja ehituskonstruktsiooni puuosad mängima pani. Lind, kes vastu akent lendas.

      Alles nüüd – kui ta rahunes – märkas Anton, kuidas tema pulss oli kiirenenud. Ta peaks jälle trenni hakkama tegema. Ajama end vormi. Saama tagasi keha, mis oli tegelikult tema ise.

      Ta hakkas juba tagasi minema, kui talle turgatas pähe, et kuna ta seal juba on, siis võiks endale samahästi tassi kohvi võtta. Ta läks punase espressomasina juurde ja keeras kohvikapslite toru. Välja pudenes üksainus roheline kapsel, millel oli läikiv kaas, kus seisis Fortissio Lungo. Ja tal tuli mõte, kas see hääl ei saanud tulla sellest, et keegi hiilis siia ja vehkis nende kohvikapslid sisse, sest eile oli toru ju täis. Ta pani kapsli masinasse, ent äkki tundus talle, et see oli olnud läbi torgatud. Ühesõnaga kasutatud. Ei, siis oleks ju kaanel olnud malemuster, kui see oleks olnud kokku surutud. Ta pani masina käima. Algas urin ja samal hetkel taipas ta, et see summutab järgmise kahekümne sekundi jooksul kõik võimalikud hääled ja häälekesed. Ta astus paar sammu tagasi, et mitte seista kõige hullema lärmi sees.

      Kui topsik täis sai, vaatas ta kohvi. Must ja ilus, kapslit polnud enne kasutatud.

      Samal hetkel, kui viimased piisad tassi langesid, tundus talle, et ta kuulis seda jälle. Mingit häält. Sama häält. Aga seekord teiselt poolt, patsiendi palati poolt. Kas talle oli tee peal midagi kahe silma vahele jäänud? Anton võttis kohvitopsi paremast käest vasakusse ja kahmas jälle püstoli pihku. Läks pikkade ühtlaste sammudega tagasi. Püüdis tassi selle poole vaatamata tasakaalus hoida, kuid tundis, kuidas tulikuum kohv kätt põletab. Keeras ümber nurga. Mitte kedagi. Ta hingas kergendatult. Jätkas teed oma tooli juurde. Hakkas juba istuma. Kui kangestus. Läks patsiendi palati ukse taha ja tegi selle lahti.

      Teda oli võimatu näha, tekk oli ees.

      Aga südamemonitori piibitused kostsid endiselt ja ta nägi joont, mis rohelisel ekraanil vasakult paremale lookles ning igal piiksul hüppe tegi.

      Ta hakkas ust kinni panema.

      Aga miski pani ta meelt muutma.

      Ta astus palatisse, jättis ukse lahti ja läks teisele poole voodit.

      Vaatas patsiendile näkku.

      See oli tema.

      Ta kortsutas kulmu. Kummardus mehe suu kohale. Kas ta ei hinganud?

      Jah, siis tundis ta seda. Õhuliikumist ja iiveldamaajavat, imalat lõhna, mis võis tulla mingist ravimist.

      Anton Mittet läks välja tagasi. Pani ukse enda järel kinni. Vaatas kella. Rüüpas kohvi. Siis vaatas jälle kella. Märkas, et loeb minuteid. Ootab, et see vahetus juba läbi saaks.

*

      „Tore, et ta oli nõus minuga rääkima,” ütles Katrine.

      „Oli nõus?” vastas valvur. „Enamik selle osakonna tüüpe annaksid või oma parema käe, et naisterahvaga mõne minuti kahekesi veeta. Rico Herrem on potentsiaalne vägistaja, kas olete kindel, et te kedagi kaasa ei taha?”

      „Küll ma juba enda eest hoolitsen.”

      „Nii ütles ka hambaarst. Aga olgu peale, vähemalt on teil püksid jalas.”

      „Püksid?”

      „Tema oli seeliku ja nailonsukkadega. Pani Valentini hambaarstitooli, ilma et valvurit oleks kaasas olnud. Võite ise ette kujutada …”

      Katrine СКАЧАТЬ