Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 2. osa. Robin Hobb

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jälle palavaks ja pikaks.” Ta sulges justkui valu tundes oma väikesed silmad. Ta klammerdus Maulkini külge, nagu oleks too osa tema oma parmast.

      „Siis läks terve maailmaga midagi valesti. Maapind vappus ja lõhenes. Mäed ise mõranesid ja nõrgusid punast kuuma verd. Päike tuhmus − isegi meie oma kestades tundsime, kuidas see hääbus. Meist pühkisid üle tulised tuuled ja me kuulsime oma sõprade karjeid, kui iilid rebisid neil hinge rinnust. Aga isegi siis, kui nad õhku ahmides kokku langesid, ei hüljanud nad meid. Nad lohistasid meid varju, palju elusid tagasi. Nad suutsid päästa vaid vähesed, aga nad üritasid. Seda ma nende kohta ütlen − nad üritasid. See on vaid ajutine, lubasid nad. Ainult seniks, kuni enam ei saja tolmu ja taevas särab jälle siniselt. Ainult seniks, kuni maa lõpetab vappumise. Aga seda ei juhtunud. Maa värises iga päev ja mäed purskasid tuld. Mets põles, tuhk langes alla ja kattis kõik, lämmatas kõik. Jõevesi voolas tuhast paksemalt kui veri. Õhk oli hingematvalt paks ja kuhu see maha langes, mattus kõik tuhakihi alla. Me hüüdsime neid oma kookonite seest, aga mõne aja pärast nad enam ei vastanud. Ilma päikeseta ei saanud me kooruda. Oma mälestuste sisse mähituna lebasime sügavas pimeduses – ja ootasime.”

      Parmas ja sellele järgnejad vaikisid. Nad püsisid paigal, nagu olid parajasti jäänud, osa põimunud tema jäikade liikmete ja tiibade külge, teised lebamas kogukal kerel. Maulkin hingas olendile näkku nõrga mürgipilve. „Kõnele edasi,” käskis ta leebelt. „Me ei mõista, aga me kuulame.”

      „Teie ei mõista?” Hõbehall naeris vaikselt. „Ma isegi ei mõista. Väga kaua aega hiljem tulid teised inimesed. Nad sarnanesid ja samas erinesid neist, kes olid püüdnud meid päästa. Me tervitasime neid juubeldades, sest kahtlemata olid nad tulnud selleks, et meid viimaks pimedusest ära päästa. Aga nad ei kuulanud meid. Nad pühkisid meie kehatud hääled kõrvale, pidades neid unedeks. Ja siis nad tapsid meid.”

      Shreever tundis lootust endas tillukeseks kahanemas.

      „Ma kuulsin Tereea karjeid. Ma ei suutnud mõista, mis toimub. Ta oli meiega – ja siis teda enam polnud. Aeg möödus. Siis ründasid nad mind. Tööriistad hammustasid minu kookonit ja lõikasid selle lahti, kuigi see oli veel paks ja tugev, minu mälestustest raske. Siis …” Draquiuse häälde ilmus hämmeldus. „Nad heitsid mu hinge välja külmale kivile. Ma surin seal. Aga mälestused jäid, need olid kookonikihtides lõksus. Nad lõikasid mu plankudeks ja lõid nendest uue keha. Nad tegid mu uueks omaenda näo järgi, tahudes senikaua, kuni olid vorminud mulle sellise näo ja pea ja keha, nagu nad ise kannavad. Ja nad immutasid mu läbi omaenda mälestustest, kuni ma ühel päeval lõpuks ärkasin kellegi teisena. Ringsgold panid nad mulle nimeks ja seda ma olin. Eluslaev. Ori.”

      Vaikus voogas neist kõigist läbi, kui ta vakatas. Ta oli kasutanud sõnu, mida Shreever ei tundnud, rääkinud asjadest, mida tema meel ei suutnud hoomata. Aga maost uhkas üle kohutav külmus. Ta teadis, et see oli ülimalt kaalukas lugu, lugu kogu nende liigi lõpust, kuid ta ei teadnud, miks.

      Ta peaaegu rõõmustas, et ei suuda kogu selle tragöödiat mõista. Maulkin, kes oli endiselt ümber Draquiuse mähkunud, sulges silmad. Tema värvid olid luitunud ja haiglased.

      „Ma leinan sind, Draquius. Sinu nimi äratab mu hinges mälestuste kaja. Ma usun, et kord tundsime teineteist. Kuid nüüd peame lahkuma kui võõrad, keda ei mäletata. Me laseme su lahti.”

      „Ei! Palun!” Draquiuse silmad läksid pärani ja ta üritas Maulkini külge klammerduda. „Ärge laske. Te ütlete mu nime ja see heliseb mu südames nagu Koidulohe pasunahääl. Ma pole ennast mäletanud nii kaua aega. Nad hoidsid mind kogu aeg enda ligi, ei jätnud mind kunagi üksi ega lasknud vanadel mälestustel pinnale tõusta. Kihti kihi järel määrisid nad oma pisukesi elusid minu oma peale, kuni ma lõpuks uskusingi, et olen üks neist. Kui te mul minna lasete, võtavad nad mu tagasi. See kõik algab uuesti ja võimalik, et ei lõpe iial.”

      „Me ei saa sinu heaks midagi teha,” vabandas Maulkin kurvalt. „Me ei saa enda heakski midagi teha. Ma kardan, et sa oled meile jutustanud meie enda loo lõpu.”

      „Tehke mind olematuks,” anus Draquius oma vaikse peene häälega. „Ma olen kõigest mälestus Draquiusest. Kui ta oleks ellu jäänud, oleks ta olnud üks juhtidest, kes oleks teid turvaliselt koju toonud. Aga ta ei jäänud. Mina olen ainus, mis temast järel, elu kahvatu kest. Ma olen mälestused. Ei midagi enamat, Maulkin Maulkini parmast. Ma olen lugu, mida ei räägi enam keegi, sest kedagi pole jäänud. Nii et tehke mu mälestused enda omaks. Oleks Draquius oma muundumise üle elanud, oleks ta oma kesta ära õginud ja kõik oma mälestused tagasi saanud. Aga seda ei juhtunud. Nii et võtke need endale. Säilitage selle mälestused, kes suri veel enne, kui jõudis üle sinitaeva oma nime huigata. Mäletage Draquiust.”

      Maulkin sulges oma suured vasksed silmad. „Sellest saab vilets mälestusmärk, Draquius. Me ei tea, kui kaua me omaenda elu suudame hoida.”

      „Siis võtke minu oma ning ammutage sellest jõudu ja sihikindlust.” Olend vallandas haarde, milles oli Maulkinit hoidnud, ja ristas oma pulgataolised esijäsemed kitsal rinnal. „Vabasta mind.”

      Lõpuks kuuletusid nad talle. Nad rebisid, kiskusid ja lõhkusid ta tükkideks. Osa tema kehast, nagu nad oma õuduseks avastasid, koosnes kõigest surnud taimede ribadest. Aga kõik hõbedase, mis lõhnas mälestuste järele, nad võtsid ja õgisid ära. Maulkin sõi selle osa temast, mis oli vormitud pea ja ülakeha kujuliseks. Shreeverile tundus, et Draquius ei kannatanud, sest ta ei karjatanud. Maulkin nõudis, et kõik saaksid Draquiuse mälestustest osa. Isegi metsikuid madusid julgustati leebelt osa saama.

      Mälestuste hõbedased heided olid ammu pikaks, tugevaks ja jäigaks kuivanud. Kui Shreever oma osa lõugade vahele haaras, tundis ta üllatusega, et see pehmeneb ja sulab suus. Suutäit alla neelates koitsid mälestused kirkana ta meeles. Tal oli tunne, nagu oleks ta mustast veest selgesse ujunud. Kahvatunud mälestused teisest ajast kerkisid tema pähe, hiilgasid säravates värvides ja üksikasjaliselt. Ta sulges ekstaasis silmad ning nägi und tuulest tiibade all.

      Kahekümne viies peatükk

      PARAGONI VETTELASKMINE

      Tõusu kõrghetk pidi saabuma kohe pärast päikesetõusu, nii et viimased tööd lõpetati meeletu rutuga laternavalgel. Brashen kondas ja vandus terve öö mööda ehitusplatsi. Paragon oli küljele lükatud ja nügitud veepiirile nii lähedale, kui Brashen oli puidule liigset survet avaldamata vähegi suutnud korraldada. Ägav laevakere oli seestpoolt tugipostide ja kangide abil surutud võimalikult selliseks, nagu see olema pidi. Tehtud oli kerge eeltihtimine, aga mitte liigselt. Brashen tahtis, et plangutus saaks vabalt liikuda, kui vesi kere üles tõstab. Laev peab olema paindlik, et lainete ja vete vemmeldamisele vastu panna. Paragonile tuleb anda piisavalt vabadust, et laevakere ja vesi ise omavahel kokkuleppele jõuaksid. Kiil oli nüüd täies pikkuses nähtaval. Brashen oli seda haamriga koputanud – kiil tundus korralik. Ja pidigi olema, sest see oli hõbehallist võlupuust ja kõva nagu kivi. Sellegipoolest ei usaldanud Brashen midagi niisama sellisena, nagu see oleks pidanud olema. Tema kogemus laevaga näitas, et just need olid asjad, mis alt vedasid.

      Laeva vettelaskmisega seoses oli tal tuhandeid muresid. Ta pidas iseenesest mõistetavaks, et enne kui plangutis jälle paisub, lekib Paragon nagu sõel. Vanad talad ja palgid, mis olid nii palju aastaid ühes asendis püsinud, võisid lõheneda või murduda, kui said jälle kord tunda ujuva aluse pingeid. Kõike võis juhtuda. Brashen soovis kõigest hingest, et neil oleks olnud rohkem raha, nii et nad oleksid saanud endale lubada võtta palgale meistertsimmermanne ja töömehi, kes päästetööde sellel osal silma peal hoiavad. Praegu aga oli tal kasutada vaid tema isiklikud aastate jooksul varutud kogemused, millest suur osa olid peamiselt kuuldused, ja meeste töö, kes tavaliselt sel kellaajal peatäit välja magasid. See ei lisanud kindlust.

      Aga СКАЧАТЬ