Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 2. osa. Robin Hobb

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ründab meid igast küljest. Et keegi meist ellu jääks, peame kokku koguma nii paljud kui võimalik. See on Külluse kõige lihtsam seadus. Sündima peab hulk, et ellu jääksid vähesed.”

      „Sündima,” sõnas Shreever, hääles väljaütlemata küsimus.

      „Vanade elude ümbersünd uuteks. Selle kutset me kõik kuulemegi. Meie aeg madudena on läbi. Me peame leidma Tema, Kes Mäletab. Tema juhatab meid sinna, kus me võime leida taassünni uute olenditena.”

      Juhi sõnad panid Shreeveri kogu pikkuses vabisema, aga kas see tuli hirmust või ootusärevusest, ei osanud ta arvata. Teised olid nihkunud lähemale, et Maulkini sõnu kuulda. Küsimused parvlesid tihedalt nagu moivaparv kuuvalgel tõuslainel.

      „Mis sorti uued olendid?”

      „Kuidas me saame uuesti sündida?”

      „Miks meie aeg läbi on?”

      „Kes see on, kes meie eest mäletab?”

      Maulkini suured vasksed silmad pöörlesid aegamisi. Üle terve ta kehapikkuse väreles värvihelk. Ta pingutas. Shreever tajus seda ja mõtles, kas ka teised. Maulkin küünitus iseendast kaugemale ja haaras teadmise järele, kuid tõi neid tagasi vaid seosetute katketena. See kurnas teda rohkem kui päevapikkune ränd. Sheever tajus ka seda, et Maulkin polnud oma katkendlike vastustega rohkem rahul kui keegi teine.

      „Me saame jälle sellisteks, nagu me kunagi olime. Aeg-ajalt tulevad mälestused, mida te ei suuda mõista, unenäod, mis hirmutavad. Aga kui need tulevad teie juurde, ärge peletage neid eemale. Mõelge nende üle. Sundige need avanema ja jagage neid.” Ta vaikis viivuks ja uuesti kõnelema hakates oli tema jutt aeglasem ja ebakindlam. „Meie muutumise aeg läks mööda juba ammu, nii ammu, et ma kardan, et miski võib olla kohutavalt viltu läinud. Keegi mäletab meie eest. Tulevad teised, et meid kaitsta ja juhatada. Me tunneme nad ära. Nemad tunnevad meid ära.”

      „Hõbedane toitja?” küsis Sessurea vaikselt. „Me järgnesime, aga ta ei tundnud meid ära.”

      Sylic põimles rahutult läbi puhkava parma südamiku. „Hõbedane. Hõbehall,” sisistas ta. „Kas mäletad, Kelaro? Xecres leidis hõbehalli olendi ja kutsus meid sellele järgnema.”

      „Ma ei mäleta seda,” huikas Kelaro tasa. Ta avas ja sulges oma hiigelsuuri hõbedasi silmi. Neis virdasid mitmesugused värvid. „Ehk ainult unes. Halvas unes.”

      „Ta ründas meid, kui me tema ümber kogunesime. Ta viskas meie pihta pika hamba.” Sylic libistas oma keha aeglaselt pikast sõlmest läbi ja peatus, kui jõudis sügavale juurdunud armini. Sellele kasvanud soomused olid paksud ja ebaühtlased. „See hammustas mind siit,” sosistas sarlakpunane kähedalt. „See hammustas mind, aga ei õginud mind ära.” Ta pöördus ja vaatas kinnitust otsides sügavale Kelaro silmadesse. „Sina kiskusid tema hamba minu ihust. See oli tunginud minu sisse, püsima jäänud ja mädanes.”

      Kelaro langetas laud. „Ma ei mäleta,” vastas ta kahjutundega.

      Üle Maulkini kogu keha jooksis võbin. Tema valesilmad hiilgasid eredamalt, kui seda oli juhtunud väga pikka aega. „Hõbedane olend ründas sind?” küsis ta uskumatult. „Ta ründas sind!” Tema hääles kerkis viha tõusulaine. „Kuidas on see võimalik, et keegi, kes lõhnab mälestuste järele, pöördub nende vastu, kes talle appi tulevad?” Ta peksles oma vägeva peaga siia-sinna, lakk tõusis mürgist turri. „Ma ei saa aru!” möiratas madu järsku. „Sellest pole mingeid mälestusi, isegi mitte mälestuste mekki! Kuidas saavad sellised asjad juhtuda? Kus on Tema, Kes Mäletab?”

      „Äkki ta unustas,” viskas Tellur süngelt nalja. Sihvakas roheline laulik polnud pärast oma nime meenutamist kuivõrd jõudu juurde saanud. Oma isiksuse säilitamine tundis neelavat kogu tema energia. Milline oli ta olnud enne, kui ta oli end unustanud, ei osanud keegi öelda. Nüüd oli ta mõrumeelne ja teravkeelne roosk. Hoolimata sellest, et ta oli suutnud end meelde tuletada, jaksas ta end harva laulma sundida.

      Maulkin pöördus järsku näoga tema poole. Tema lakk oli nüüd täiesti püsti ja värvid värelesid. „Nad unustavad?” möirgas ta jahmunud raevus. „Kas sa oled seda näinud mälestuses või unenäos? Kas sulle meenub mõni laul, mis räägib ajast, kui kõik unustavad?”

      Tellur tõmbas laka kaela ligi ning tegi end pisikeseks ja tähtsusetuks. „See oli nali, suur madu. Kuri nali tõreda lauliku suust. Ma palun selle pärast andeks.”

      „Nali, milles on ehk tõetera sees. Paljud meist on unustanud. Kas on võimalik, et need, kes mäletavad, need, kes hoiavad meie kõigi mälestusi, on samamoodi rajalt eksinud?”

      Tema küsimusele vastas masendunud vaikus. Kui asi oli nii, tähendas see, et nad on hüljatud. Neil polnud muud tulevikku kui sihitult ringi rännata, kuni nende meeled üksteise järel kustuvad ja pimedusse vajuvad. Maod põimusid tihedamalt ühte ja klammerdusid kõvasti selle pisukese tuleviku külge, mis võis olla neile veel jäänud. Äkitselt rapsas Maulkin end neist kõigist vabaks. Ta tegi nende ümber hiiglasuure ringi ja alustas siis rea aeglaselt siuglevate pööretega. „Mõelge minuga kaasa!” ärgitas ta neid kõiki. „Vaeme, kas see võiks olla tõsi. See võib palju väärt olla. Sessurea, Shreever ja mina nägime hõbedast olendit, sedasama, kes lõhnab nagu Tema, Kes Mäletab. Ta ei teinud meist väljagi. Kelaro ja Sylic nägid hõbehalli olendit. Kui Xecres, nende parma pea, temalt mälestusi otsis, ründas olend neid.” Äkilise pöörakuga keeras ta end ümber, et teistele otsa vaadata. „Kas see erineb nii väga sellest, kuidas te ise kõik käitusite, kui teie mälestused olid kadunud? Kas te mitte ei eiranud üksteist ega vastanud minu küsimustele? Kas te isegi mitte ei rünnanud oma kaaslasi, võisteldes toidu pärast?” Maulkin tõmbas end tahapoole kaardu ja paljastas neist mööda välgatades oma valge alakõhu. „See on täiesti selge!” pasundas ta. „Laulik nägi asja tuuma. Nad on unustanud! Me peame sundima neid meenutama!”

      Aukartusest haaratud parmas oli vait. Isegi mõistuseta maod, kes kogunesid oma puhkeajal juhuslikeks pundardeks, olid lahti põimunud ja jälgisid Maulkini rõõmutantsu. Imetlus, mis paistis nii paljudest silmadest, pani Shreeveri häbenema, kuid tema kahtlus oli liiga tugev. Ta andis sellele hääle. „Kuidas? Kuidas me sunnime neid meenutama?”

      Maulkin siuhkas järsult tema poole. Ta keerdus Shreeveri ümber silmuseks, mähkis ta endasse ja tõmbas ta parmast välja, et ta ühineks juhi meela põimlemisega. Maulkini kõrval liikudes maitses Shreever tema mürke. Need olid pilgeni täis rõõmu, uimastavat ja ohjeldamatut. „Täpselt samamoodi, nagu me taasäratasime teised. Me leiame ühe, astume talle vastu ja nõuame, et ta ütleks oma nime.”

      Tantsides koos temaga, ühtepõimunult ja joovastuses, oli olnud nii lihtne uskuda, et see on võimalik. Nad otsivad ühe hõbeolendi, kes lõhnab mälestuste järele, sunnivad ta oma eesmärki meenutama ja jagama nendega oma mälestusi. Ja siis … siis on nad kõik päästetud. Kuidagimoodi.

      Nüüd, kui Shreever vaatas üles kogu poole, kes möödus nende ja valguse vahelt, tekkisid temas kahtlused. Nad olid päevade kaupa hõbedast otsinud. Kui nad olid kord tema lõhna tabanud, oli Maulkin lubanud neile vaid põgusaid puhkepause. Sihikindel jaht oli mõned neist ära kurnanud. Kiitsakas Tellur oli kaotanud värvi ja kaalu. Paljud metsikud maod olid maha jäänud, kui Maulkin tempot hoidis. Ehk jõuavad nad hiljem järele, aga võimalik, et nad ei näe neid enam kunagi. Hetkel jätkus Shreeveril mõtteid vaid kereka kogu tarvis, kes nende kohal visalt edasi rühkis.

      Parmas hõljus viirastustena tema varjus. Nüüd, kui hõbedane oli lõpuks käes, tundus ülesanne isegi Maulkinit heidutavat. Kogukuselt ületas hõbehall kõvasti ükskõik millist madu. Pikkuselt oli ta võrdne isegi Kelaroga.

      „Mis СКАЧАТЬ