Ross Poldark. Esimene Poldarki raamat. Winston Graham

Чтение книги онлайн.

      Tohter jättis lause lõpetamata, sest naine võttis endale ennekuulmatu vabaduse talle varbale astuda. Täna oli esimene kord, kui Choake’id ja Chynowethid istusid ühe laua taga; naisele tundus rumal alustada poliitilist sõnelust härrasrahvaga, kellel oli ikka veel mõjuvõimu.

      Thomas Choake, kellele säärane sekkumine ei meeldinud, pöördus, et heita Pollyle hävitav pilk, aga hullemast pahameelepuhangust naine sedakorda pääses. Nüüd polnud enam kahtlust, et keegi koputab tõepoolest välisuksele. Proua Tabb pani pirukakandiku käest ja läks ukse juurde.

      Tuul pani kardinad voogama ja hõbejatelt küünlalühtritelt tilkus rasva.

      „Taevane arm!” ütles majapidajanna, otsekui oleks näinud kummitust.

      Ross astus seltskonda, kus keegi polnud osanud teda oodata. Kui ta uksele ilmus, kostis ühe kui teise huulilt üllatushüüdeid. Elizabeth, Francis, Verity ja doktor Choake olid püsti hüpanud; jahmatusest oimetu Charles oli lasknud end puhkides toolileenile seljakile. Nõbu William-Alfred nühkis oma terasraamidega prille ning tädi Agatha sikutas teda varrukast, pomisedes: „Mis lahti on? Millest kogu see sagin? Söök ei ole veel söödud.”

      Ross teritas silmi, kuni need valgusega harjusid. Trenwithi mõisamaja jäi talle peaaegu koduteele, aga ta polnud arvanud, et satub võõruspeole.

      Esimesena tõttas teda tervitama Verity. Neiu jooksis üle halli ja võttis tal kaela ümbert kinni. „Oi, Ross, kullake! Vaat kus üllatus!” oli kõik, mida ta oskas öelda.

      „Verity!” Ross kallistas teda. Ja siis nägi ta Elizabethi.

      „Püha müristus!” ütles Charles. „Sa oled siis lõpuks tagasi, poiss. Õhtusöögile jäid hiljaks, aga õunapirukat on veel järel.”

      „Kas nad on meid lombakaks teinud, Ross?” küsis doktor Choake. „Susi söögu seda sõda. See oli algusest peale nurjumisele määratud. Tänu jumalale, et lõpuks läbi sai.”

      Francis, hetke kõhelnud, tuli nüüd samuti kiiresti laua tagant välja ja haaras onupojal käest. „Tore sind jälle näha, Ross! Me tundsime sinust puudust.”

      „Mul on hea meel kodus olla,” ütles Ross. „Näha jälle teid kõiki ja …”

      Ainult ühesugust värvi silmad ja sarnased rasked laud lubasid näha neis kahes nõbusid. Francis oli sitke, sale ja klanitud – nägus poiss, kellel olid klaar jume ja korrapärased näojooned. Ta nägi välja täpselt see, kes ta oligi: muretu, meeldiva olekuga ja enesekindel noormees, kes polnud eales tundnud, mida tähendab hädaoht või rahapuudus või mis tunne on katsuda kellegagi rammu mujal kui mängus või naljaviluks. Koolis oli keegi ristinud nad tumedaks Poldarkiks ja heledaks Poldarkiks. Nad olid alati olnud head sõbrad, mis oli imelik, arvestades, et nende isad seda ei olnud.

      „See on pidulik sündmus,” lausus nõbu William-Alfred, pigistades kondiste kätega kõvasti tooli seljatuge. „Perekonna kokkutulek ja koguni mitmes mõttes. Loodetavasti pole sa raskesti haavatud, Ross. See arm on päris kole.”

      „Ah see või?” vastas Ross. „Sellest pole midagi – kui ma ainult ei lonkaks nagu äraaetud hobune.”

      Ta astus laua juurde, et teisigi kätelda. Proua Chynoweth teretas teda jahedalt ja sirutas kaugelt käe.

      „Vääkige meile ometi,” pudistas Polly Choake, „vääkige meile oma läbielamiftest, kapten Poldark – kuidas me fõja kaotasime ja miffugused need ameeriklased õieti on ja …”

      „Nad on meiega väga sarnased, proua. Sellepärast me sõja kaotasimegi.” Ta oli jõudnud Elizabethi juurde.

      „Tere, Ross,” ütles neiu tasa.

      Noormehe pilk puhkas tema näol. „Olen õigel ajal õiges kohas. Paremini poleks minu arvates võinudki minna.”

      „Minu arvates oleks võinud,” vastas neiu. „Oh, Ross, minu arvates oleks võinud.”

      „Ja mis plaanid sul siis nüüd on, mu poiss?” küsis Charles. „Sul on aeg paikseks jääda. Koht ei majanda end ise ja rentnikke ei saa usaldada. Isal oleks sind viimasel aastal ja varemgi hädasti vaja olnud …”

      „Oleksin sulle äärepealt täna õhtul külla tulnud,” ütles Ross Elizabethile, „aga otsustasin jätta selle homseks. Enesedistsipliin tasus end ära.”

      „Luba ma seletan. Kirjutasin sulle, aga …”

      „Kas sa näe,” ütles tädi Agatha, „jumala eest, see on ju Ross! Tule siia, poiss! Mõtlesin juba, et oled surnud ja üleval õndsate keskel.”

      Vastu tahtmist liikus Ross piki lauda edasi, et teretada vanatädi. Elizabeth jäi oma kohale seisma, hoides tooli seljatoest nii kõvasti kinni, et sõrmenukid olid veel valgemad kui nägu.

      Ross suudles tädi Agatha udemetes põske. „Mul on rõõm näha,” ütles ta vanale naisele kõrva sisse, „et sina, tädi, oled ikka veel all õndsate keskel.”

      Vana naine kõgistas rõõmust naerda, paljastades kahvatud pruunikasroosad igemed. „Võib-olla mitte just eriti õndsate. Aga esialgu lepin veel sellega.”

      Nüüd rääkisid juba kõik; igaüks tundis huvi, millal Rossi laev sadamasse oli jõudnud ning mida ta oli kaugel viibides teinud ja näinud.

      „Elizabeth,” lausus proua Chynoweth, „too mulle ülevalt sall, ole nii kena. Mul on natuke vilu.”

      „Jah, ema.” Neiu pöördus ja kõndis minema, pikk ja neitsilik, tammisest käsipuust tuge otsides.

      „See Paynter on suli,” ütles Charles, pühkides käsi püksireitesse. „Mina sinu asemel kihutaksin ta minema ja leiaksin usaldusväärsema mehe.”

      Ross saatis trepist üles minevat Elizabethi pilguga. „Ta oli mu isa sõber.”

      Charles kehitas pahaselt õlgu. „Küllap näed ise, et maja on käest ära lastud.”

      „See oli juba siis käest lastud, kui ma ära läksin.”

      „Noh, nüüd on see igatahes veel hullem. Ma pole seal enam ammu käinud. Tead, mida su isa alati siiatuleku kohta ütles: „Liiga pikk maa, et kõndida, ja liiga lühike, et ratsutada.””

      „Söö, Ross,” ütles Verity, tuues talle toitu täis kuhjatud taldriku. „Ja istu siia.”

      Ross tänas ning istus pakutud kohale tädi Agatha ja härra Chynowethi vahele. Ta oleks tahtnud istuda Elizabethi kõrvale, aga see pidi jääma teiseks korraks. Ross oli üllatunud, nähes Elizabethi siin. Nende kahe aasta jooksul, kui tema neiut oli tundnud, polnud too kordagi Namparas käinud. Süües tõstis ta kaks-kolm korda pilgu, et vaadata, kas Elizabeth juba ei naase.

      Verity aitas proua Tabbil kasutatud nõud ära kanda; Francis seisis alahuult näppides välisukse juures, teised olid istunud tagasi oma kohale. Seltskonnale oli laskunud vaikus.

      „See kant, kuhu sa tagasi pöördud, on kaunis ärev,” ütles härra Chynoweth habet sikutades. „Rahvas on muutunud rahutuks. Maksud on kõrged, palgad on vähenenud. Riik on paljudest sõdadest räsitud; ja nüüd on võimul viigid. Midagi hullemat ei oska ma ette kujutadagi.”

      „Kui viigid СКАЧАТЬ