Ross Poldark. Esimene Poldarki raamat. Winston Graham

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ minge ikka, teie vend on täiesti tavaline mees. Vaat Londonis oli mul …”

      „Aah!”

      „Kas oli valus?”

      „Ei,” vastas Joshua.

      Choake vajutas kindluse mõttes uuesti. „Vasaku jala seisund on märgavalt paranenud. Vett on mõlemas jalas ikka veel liiga palju. Kui saaksime panna südame paremini tööle, et see vee minema pumpaks. Mäletan hästi, kuidas mind kutsuti Londonis Westminsteri kõrtsikakluses kannatanu juurde. Too oli pööranud tülli ühe Itaalia juudiga, kes torkas mu patsiendile pistoda pidemeni kõhtu. Aga kaitsvat rasva oli nii palju, et noaots ei tunginudki kõhuõõnde. Vaat see oli paks mees. Aga vaatame siis … kas ma teil viimati aadrit lasksin?”

      „Lasksid küll.”

      „Arvan, et jätame siis selle korra vahele. Süda ei kannata meil ärritumist. Te ei tohi ägestuda, härra Poldark. Tasakaalukas meel aitab kehal toota õigeid mahlu.”

      „Ütle mulle,” sõnas Joshua. „Kas sa Chynowethidega ka kokku puutud? Nendega, kes elavad Cusgarne’is, tead küll. Küsisin vennalt, aga tema hiilis vastusest kõrvale.”

      „Chynowethid? Aeg-ajalt ikka trehvan nägema. Tundub, et nad on hea tervise juures. Ma ei ole muidugi nende arst ja üksteisel külas me ka ei käi.”

      Muidugi mitte, mõtles Joshua. Küllap proua Chynoweth juba selle eest hoolitseb. „Charles jättis mulle midagi rääkimata,” ütles Joshua teadvalt. „Kas sa Elizabethi oled juhtunud nägema?”

      „Tütart või? Ta ikka liigub ringi.”

      „Mul ja ta isal olid tema kohta plaanid tehtud.”

      „Olid või? Ma ei teadnudki.”

      Joshua upitas end patjade najal kõrgemale. Teda oli hakanud vaevama südametunnistus. Sel pikalt varjusurmas viibinud asjandusel oli küll ehk liiga hilja endast märku anda, aga Joshua armastas Rossi ning mõtles nüüd pikkadel haigusetundidel, kas poleks ta pidanud paremini poja huvide eest seisma.

      „Saadan võib-olla Judi homme sinna,” pomises ta. „Palun, et Jonathan tuleks mind vaatama.”

      „Kahtlen, kas härra Chynowethil ikka on selleks aega: on ju kohtuistungite nädal. Aa, vaat see on meeldiv vaatepilt …”

      Prudie Paynter astus robinal tuppa, käes kaks küünalt. Nende kollane valgus langes naise higisele punasele näole, mida raamisid mustad juuksed.

      „Tohtril töö tehtud, mis?” küsis ta kähedal sosinal.

      Joshua pöördus pahuralt arsti poole. „Olen sulle juba öelnud, Choake: tabletid neelan alla, aidaku mind jumal, aga tõmmiseid ja tilku ei kavatsegi võtta.”

      „Mul on hästi meeles,” alustas Choake suureliselt, „et kui ma veel noore mehena Bodminis praktiseerisin, oli üks patsient, eakas härrasmees, hädas stranguuria ja põiekivide …”

      „Mis sa seisad seal, Prudie,” nähvas Joshua teenijannale. „Mine välja!”

      Prudie lõpetas enda kratsimise ja läks vastu tahtmist uksest välja.

      „Sa siis mõtled, et ma hakkan paranema, mis?” küsis Joshua, laskmata arstil jätkata. „Kui kaua läheb, enne kui ma saan voodist tõusta ja liikuma hakata?”

      „Hm, hm. Ütlesin, et seisund on natuke paranenud. Praegu peate ennast veel mõnda aega hoolega hoidma. Selleks ajaks, kui Ross koju jõuab, tõstame teid kindlasti jalule. Võtke aga rohtusid, mida ma teile kirjutan – küllap näete, et haigus taganeb ja …”

      „Kuidas su naisel läheb?” uuris Joshua õelalt.

      Choake, keda jälle katkestati, kortsutas kulmu. „Päris kenasti, tänan küsimast.” Asjaolu, et ümarik pudikeelne Polly, ehkki mehest poole noorem, ei toonud kaasavarale ikka veel perelisa juurde, valmistas talle kustumatut meelehärmi. Niikaua kui tohtri enda kaasa jäi viljatuks, polnud tal lootustki võõrutada naisi ostmast rändmustlastelt veiste-südamerohu ja teiste taimede kahtlasi leotisi.

2

      Tohter läks ära ja Joshua jäi jälle üksi – sedapuhku juba hommikuni. Ta võib ju sikutada kellanööri, lootes, et Jud või Prudie vaevub end vastu tahtmist kohale vedama, aga üksnes senikaua, kui nood on magama läinud – pärast seda pole tal enam kedagi võtta ning niikuinii olid teenijad tema haiguse edenedes hakanud ilmutama kurtuse märke. Joshua teadis, et nad asuvad igal õhtul aegsasti trimpama ja kui pea on täis võetud, ei suuda neid enam miski vägi liigutada. Paraku polnud tal enam endisaegade jõudu neile kohta kätte näidata.

      Kui Ross oleks kodus, siis oleks kõik teisiti. Selles oli Charlesil õigus, ehkki üksnes osaliselt. Tema, Joshua, oli ise õhutanud Rossi ära minema. Ta ei pidanud õigeks pidada poisse kodus sulase eest. Mingu maailma ja rajagu endale ise teed. Pealegi oleks olnud häbiväärne lasta oma pojal astuda kohtu ette süüdistatuna maksuametnikule kallaletungimises, brändi smugeldamises ja muus säärases. Mitte et Cornwalli kohtunikud teda süüdi oleksid mõistnud, aga kaardimänguvõlad oleksid võinud jutuks tulla küll.

      Ei, Grace oli see, keda ta enda kõrvale vajas – Grace, kes oli talt juba kolmteist aastat tagasi ära võetud.

      Noh, nüüd on Joshua igatahes üksi ja läheb varsti oma naisele järele. Talle ei tulnud pähegi imestada, et tema mõte nii harva teistele naistele eksib. Nood olid olnud kõigest meeldiv ja erutav mäng – mida särtsakamad, seda parem –, aga kord juba käes, ei pakkunud nad enam huvi.

      Küünlaleek lõi ukse alt sisse tungivas tõmbuses hubisema. Tõstis tuult. Judi jutu järgi oli meri olnud juba hommikul rahutu; pärast pikki tuulevaikseid külmapäevi oli ilmselt jälle oodata vihma ja tormi.

      Ta oleks tahtnud vaadata veel kas või korragi merd, mis noolis ka praegu tema maja taga kaljusid. Meri ei tekitanud temas sentimentaalseid tundeid, selle ohtlikkus ja ilu jätsid teda ükskõikseks; temale oli meri vana tuttav, kelle häid ja halbu külgi, naeratavat nägu ja vihahooge ta oli aegade jooksul hästi tundma õppinud.

      Ja maale tahtnuks Joshua ka pilgu peale heita. Kas Pikapõllu on üles küntud? Ükskõik kas Ross kavatseb naise võtta või mitte – kui maa sööti jäetakse, pole tal enam õieti millestki elada.

      Hea naine oskaks asjad joonde ajada … Elizabeth oli ainus laps – seda haruldast väärtust tasus meeles pidada. Chynowethid olid küll vaesevõitu, aga mitte päris puupaljad. Peab minema Jonathani juurde ja selle asja joonde ajama. „Tead mis, Jonathan,” ütleb ta, „Rossil ei ole küll palju raha, aga see-eest on tal maad ning lõpuks on just see kõige tähtsam …”

      Joshua jäi tukkuma. Ta nägi unes, et kõnnib Pikapõllu ääres; paremat kätt jäi meri ja tugev tuul pressis talle vastu õlga. Päike oli ere ja soojendas tema selga ning õhk maitses nagu külmast keldrist toodud vein. Hendrawna rannas oli alanud mõõn ja päike vedas märjale liivale säravaid triipe. Pikapõllu polnud üksnes küntud, vaid viligi oli juba maha tehtud ja oras tärkas.

      Ta läks piki põlluveert edasi, kuni jõudis Damsel Pointi kaugeimasse tippu, kus madalalt kaljult laskus astangutest ja rahnudest moodustunud trepp alla mere äärde. Vesi tungis peale ja taandus jälle, murdus kaljudel ja muutis astangutelt alla nõrgudes värvi.

      Teades endal olevat kindla eesmärgi, ronis Joshua mööda kivirünki alla, kuni oli ühtäkki põlvini külmas merevees ning mööda jalgu sööstis üles seesama ebameeldiv СКАЧАТЬ