Cornwalli armulugu. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Liz Fenwick

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Muud mul üle ei jäänud. Kõik, mida Pat ütles, oli õige. Olin igal pool kuum teema ja pidin sellega harjuma.

      Köögis mõtlesin korraks hommikueinest, mida ma polnud enne Johniga kohtuma minekut söönud. Ma ei tahtnud ikka veel toitu nähagi, aga teisest tassist kohvist võinuks küll abi olla.

      Kui ma väljas olin, polnud ema aega raisanud. Oli terve nimekiri kingitustest, mida John ja mina olime saanud. Igale kinkijale tuli saata kiri. Pidin kokku sepitsema midagi, mis selgitaks mu käitumist, siiski midagi ütlemata. Vajusin toolile ja asetasin kruusi lauale. Korralik hunnik lehekülgi piinas mind. Ma ei saanud tehtut korda ajada, aga ma sain vabandust paluda.

      Vestlus kinnisvaramaakleriga kinnitas mu kahtlusi. Enne kui esimene aasta täis sai, polnud mingit võimalust minu Bostoni korteri üürilepingut üles öelda. Lepingut sõlmides olin seda heaks tehinguks pidanud. Olime ju lõppude lõpuks kavatsenud Johni töö tõttu Londonisse kolida ja üüritulu oleks katnud hüpoteegi. John oli oma korteriga sedasama teinud. Kõik oli hästi sobinud, aga nüüd oli mul tarvis kohta, kus elada.

      Telefon helises. See oli pidevalt helisenud. Kõik tahtsid kuulda, mis juhtus.

      „Lõpuks ometi sain su kätte.” See oli Sophie. „Miks sa mulle tagasi ei helistanud?”

      „Ma…”

      „Kuidas sa võisid nii teha? Ma mõtlen, et kõik ju ootasid seal sind. Ühel hetkel olid sa ukse juures ja kõik oli rahulik, siis hakati mängima pulmamarssi ja sa olid kadunud.”

      Pulmamarss oli mul meelest läinud. Ema ja mina olime selle üle lõputult vaielnud. Ema oli tahtnud pulmamarssi, aga mina olin tahtnud Bachi viiulikontserti. Ometi selgus, et Mendelssohn sobib üllatavalt hästi taustaks kõrgetel kontsadel jooksmisele.

      „Sophie, ma…”

      „No tõesti, mida sa mõtlesid, kui jätsid Johni sinna seisma nagu mingi lolli?”

      „Ma…”

      „Me kõik muudkui küsime, mis sulle ometi sisse läks, ja sa pole mitte kellelegi helistanud.” Ta vaikis korraks, et sisse hingata. „Ma muudkui saatsin sulle sõnumeid ja lõpuks sa vastasid: „Olen elus.” No mis vastus see niisugune on?”

      „Võib-olla ainus vastus, millel üldse tähtsust on?” vastasin, aga Sophie ei teinud kuulmagi. Keerutasin pastakat laual ringi. Mida ma pidin tegema?

      „Jude, kas sa üldse kuulad mind?”

      „Ee… ei.” Jätsin pastaka paigale.

      „Seda ma arvasingi. Kõike sai liiga palju? Vabandust, et ma sulle niimoodi kallale kargasin.”

      „Sul oli õigus seda teha.” Tegin ringi ümber köögi keskel oleva mööblisaarekese.

      „Ei, sul on vaja hoopis kallistust ja pudelit veini, võib-olla ka margariitat või lausa viit.”

      Hakkasin naerma.

      „Nii on juba parem. Räägi mulle nüüd, mis lahti on. Kas sa Johni oled näinud?”

      „Jaa.” Jäin seisma.

      „Ei läinud hästi?”

      „Ma ei ütleks, et hästi, aga läks.”

      „Oh jah, kujutan ette, et ega tal just hea meel ei olnud.”

      „Nii võib öelda küll.” Kortsutasin kulmu.

      „Ja mida sa siis nüüd edasi teed?”

      „Vaatan üle ema antud nimekirja kingitustest, mis tuleb tagasi saata, mõtlen, kus ma elama hakkan ja millega endal hinge sees saaksin hoida.” Torkisin nimekirja, soovides, et see lihtsalt kaoks.

      „Jaa, see on küll probleem. Kas sa tööle helistasid?”

      „Veel mitte, aga,” ohkasin, „sa ju tead, et ma lausa anusin neid, et nad annaksid mulle vabastuse, et saaksin Johniga Londonisse kolida?”

      „Issand, see oli mul täiesti meelest läinud.”

      Hingasin sügavalt sisse ja imestasin, kas me tõesti kõigest kaks kuud tagasi otsisime Londonis korterit. Pärast mõni päev kestvaid kohtumisi New York Citys avab John tuleval nädalal Londonis oma advokaadibüroo. Meil oli kõik valmis mõeldud. Lühikesed mesinädalad Maine’is, seejärel pidime lendama Londonisse, et alustada uut elu. „Ma ei usu, et nad saavad aidata, sest juba on minu asemele kaheks aastaks uus arhivaar palgatud. Ma ei saa oma tööd enne tagasi, kui see kaheaastane vabastus läbi on.”

      „Tõsi. No aga küll see kuidagi kujuneb.” Vana hea Sophie vaatas ikka asju helgemast küljest, ta oli seda alati teinud. Tema positiivne suhtumine oli aidanud mul toime tulla internaatkoolis ja Mount Holyoke’is, kus omandasin bakalaureusekraadi ajaloo alal.

      „Ma loodan ka.”

      „Millal ma sind näha saan?”

      „Varsti. Millal sa Cape’is tagasi oled?” Nii nagu paljud üle kahekümnesed, kes elavad ja töötavad Bostonis, põgenes Sophiegi igal nädalavahetusel Cape’i vanemate majja, et võtta suvest, mis võtta annab.

      „Tulen laupäeval.”

      „Siis näemegi.” Panin telefoni käest. Võib-olla peaksin Bostonisse sõitma. Sophie elas ühetoalises korteris, kuid võisin ju öö või paar põrandal magada. Vaatasin köögilaual olevat kinginimekirja. Kuluks terve nädal, et kõigile kirjutada. Võtsin pastaka ja paberi ning hakkasin pihta. Ma ei saa midagi teha enne, kui see ülesanne on täidetud. Tuli lihtsalt võtta üks kiri korraga…

      Kallis proua Smith!

      Tänan hoolivalt ja heldelt kingitud hõbedase kanakahvli eest. Hindan seda väga.

      Jätsin kirjutamise katki. Mida kuradit ma pidin ütlema? Ma polnud teadnudki, mis asi see üldse on, ja olin pidanud järele vaatama. John arvas, et see on koerakakakorjaja, ja me olime saanud kõvasti naerda.

      Nagu te teate, jäid pulmad ära, aga…

      Aga mida? Mul polnud aimugi, mida edasi kirjutada.

      Tänan, et tulite.

      Ei. Rebisin kirja puruks ja alustasin otsast peale.

      Minu magamistoa seinad olid endiselt roosad. Me ei olnud neid teist värvi värvinud, sest see oli Rose’i valitud värv. Olime maganud ühes toas. See polnud hädavajadus. Eel Riveri maja polnud ju sugugi väike, aga ma nägin lapsena sageli õudusunenägusid ja Rose oli vabatahtlikult nõus minuga olema ja luupainajaid eemale peletama. Ära need ei kadunud, kuid Rose sai alati käe välja sirutada ja mind rahustada. Kui ta haigeks jäi, võisin mina teda lohutada. Ma polnud küll saanud muud teha, kui tema kätt hoida. Nii paganama kasutu. Hingasin sügavalt sisse. Oleksime juba aastate eest pidanud siin remonti tegema, see, et tuba oli samasugune, ei toonud ju Rose’i tagasi.

      Riiulitel seisid raamatud ning fotod minust ja Rose’ist. Võtsin kätte ühe, mis oli tehtud puhkuse ajal Kariibi mere saartel. Rose’i nina oli üleni tedretähniline ja mina olin pruun nagu pähkel. Panin foto riiulile tagasi ja soovisin raami puudutades, et Rose oleks siin ning ma saaksin temaga rääkida. Perekond polnud ilma temata endine, eriti muutunud oli ema. Tema seltsiline oli läinud ja ükskõik, mida mina СКАЧАТЬ