Kuutõbise pihtimus. Andrei Ivanov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ järgmisel. Lootusetus seisis igal perroonil. Iga vanamoori silmist lugesin ma seda, mis mulle määratud oli. Ma olin Gnåstrupist põgenenud, kuid ma polnud vaba. Ma võisin minna kuhu iganes. Kuid mis sest kasu, kui sa ei tunne end vabana.

      Ma olin üle aia hüpanud tema pärast. Ning seega pidin tegutsema vastavalt Plaanile. Norra oli muuseas territoorium, kus pidi etenduma tema kavandatud skeem. Lõppsihiks oli märgitud teine punkt – minu nõndanimetatud meistriteos, mida ta kandis diskettidel oma käekotis, ja ülemaailmne tunnustus, mis kangastus talle tulevikus. Minu geenius – vaat mida ta teenis! Ja pangem tähele, mitte mina ei ajanud talle seda kärbest pähe – talle endale meeldis minu väljamõtlemisega tegelda. Moonutada minu kuvandit … vastavalt oma maitsele … Ilma selle väikese illusioonita poleks midagi olnud. Kuid teistmoodi ta ei saanud; ta ohverdas ainult geeniuse nimel! Praktiline, iseseisev, kõiki persse saatev naine geeniuse pommromaaniga seljakotis.

      Ta sisuliselt ei näinud minus inimest!

      Ma olin tema pärast valmis kõigeks, isegi geeniuseks saama. Ma olin valmis mitte ainult hüppeks üle aia, vaid isegi üle kuristiku! Heita maailm tema jalge ette, mis on kängitsetud rohmakatesse saabastesse. Ma tegin kõik võimaliku … Hüpe üle aia oli üks paljudest tõestustest, et ma olen sisuliselt kõigeks võimeline.

      Hirmutas see, et see oli kõigest üks kõrgus paljudest sadadest, mis tal olid minu jaoks kindlaks määratud. Eespool kerkisid uued latid, rekordkõrgustel, vaevalt et mulle jõukohased. Sellest ta ei mõelnud … ei tahtnud mõelda! Ta arvas, et ma suudan kõike. Piiranguteta. Ta rääkis kõiksugu asju … Norra, mäed, fjordid, tal olid kaasas postkaardid, nendega oli teda varustanud mu lahke onuke, vandenõulane, päästja, mu kaitseingel … Danguolė uskus samuti, et ainult tänu temale … Kõik tänu onukesele … Meile meenus, kui tobedalt ta istus autos tolles majahoovis, kuhu me olime sõitnud pärast põgenemist, ta põrutas otse põõsastesse … Jah, ta põrutas põõsastesse ja suretas auto välja. Või kuidas ta suretas auto välja foori taga ega suutnud paigalt liikuda! Ha-ha-haa! Me naersime ta üle: „Tema silmad klaasistusid hirmust, kui mendid mööda kihutasid! Tunnista, et ka sina tegid püksid täis!” Ei, ma sain aru, et see oli juhus … Ma mõistsin seda päriselt. Ma ei kartnud midagi. Ma olin täis adrenaliini. Meri põlvini. Kõige tähtsam – hüpe – oli tehtud, see oli nagu doosi süstimine, ma pulbitsesin, kõris lausa mulises. Tema jätkas unistlemist: „Norra, keel on lihtne, õpime ruttu selgeks”, kätte ilmus vestmik, lehitseme, tema unistab: „Hakkad kirjutama, saad preemia, avame klaasipuhumistöökoja, tirime Vygise meie juurde, meie hakkame suveniire tegema, aga sina kirjutama …” Eufooria, mis mind valdas, lubas lihtsamalt vaadata kõiki neid asju, mis vilksatasid tema sõnades ja ridade vahel, kuid ikkagi hindasin ma teadvuse servaga, kaalusin, joobusin, kuid kaalutlesin, vaatasin terasemalt, kusagil sügavuses tabasin end mõttelt, et temas tahkub materialist.

      Sellal, kui me elasime Huskegaard’s, mõtlesin ma: tütarlaps, kes on enda jaoks lõplikult otsustanud lapsi mitte saada, minetab kindlasti bitšiliku instinkti saavutada stabiilsus ja heaolu; ta pole selline nagu teised, temas pole seda instinkti. Ja isegi kui see on, kärbub see ära nagu atavism. Pole selline nagu teised – selle konksu otsa igaüks satubki. Pole selline nagu teised … Kuidas ma eksisin! Linnulik pesapunumisinstinkt elab temas nagu igas teises, isegi kui ta hakkaks tuhat korda päevas kordama nagu palvet: „Ma ei taha lapsi! Ma ei taha lapsi! Ma ei taha mingi hinna eest lapsi saada!”

      Pole selline nagu teised …

      Nende mõne kuuga muutus nii mõndagi; ennekõike muutus ta palju lähedasemaks (ta puges naha alla, ta tungis mu kohutava saladuse südamesse, ta sai teada mu ebardlikkuse ja päritolu, põletas ära märkmiku mu räpaste luuletustega: sedasi oleks talitanud igaüks), kuid samal ajal ka eemaldus: vaatas mind nagu portreed, mida nüüd võis vaadata tervikuna ning seega võis ta hinnata, võis parandada, ta puhus minust välja talle vajaliku vormi. Ta oli mu omandanud.

      Peale selle oli tähtsamaid asju: pass ja Norra elamisluba.

      Pole selline nagu teised?

      Temale ei tundunud see millegi ilmvõimatuna (positiiv on ju loterii, aga inimene käib loteriipiletiga taskus nädal otsa, olles iga hetk valmis miljonäriks saama).

      Ta unistas oma majakesest mägedes, kus oleks kanep kasvuhoones ja lagendikud seeni täis.

      „Oma stereosüsteem ja kodukino, aga ka disain! Ma korraldan kõik ära! Me hakkame kaifima! Küll sa näed! Paradiis! Red Hot Chili Peppers!”

      See polnud see, mille nimel ma üle aia hüpanud olin. Mitte selle nimel ei olnud ma sooritanud seda peadpööritavat põgenemist. Ei, mitte Norra nimel ja isegi mitte Vabaduse nimel, vaid ainult tema, Danguolė nimel, et tõestada talle, et ma olen millekski võimeline, võimeline ronima üle okastraadi, hüppama … ja mitte millegi konkreetse – stereosüsteemi või elamisloa – nimel, vaid lihtsalt selleks, et hoida teda käte vahel ja sosistada:

      „Me oleme lindpriid … Armastus on lindprii … Mis trellid võivad olla, kui ma armastan sind … Mida loeb üks traataed? Tühiasi …”

      Rong kihutas. Storebælt.24 Meie südamed olid õnnest lõhkemas! Kajakad rippusid õhus. Kristalsed hetked. Läbipaistvad. Kerged kui õietolm. Mõned lumivalged jahid kvartssäravas orus ja puhas silmipimestav taevas. Heinamaadel lehmad, jaamapingil Gröönimaa eskimod, hulgus kokkurullitud matiga õlal, parv burkades Somaalia naisi. Kõik vilksatas mööda, terve Taani, triibustatud postide ja tõkkepuudega, terve riik mõne tunniga. Me jõime tamburis põrandal istudes õlut, keerasime iga poole tunni järel kahe peale ühe pläru. Itsitasime … Tema silmad, huuled, sosin: „Hašš on kotis, hašš …” Lobisesime terve tee, ei suutnud järele jätta, meenutasime, kuidas ma hüppasin … kuidas onu foori taha toppama jäi … Kuidas ta põõsastesse põrutas … Kuidas ta istus seal, šokis, põrnitses enda ette … Kõike, iga pisiasja … Ning öösse sõites suudlesime me ikka ja jälle … Loomulikult jätsin ma ütlemata, et Norrasse pole mõtet sõita; jabur on rääkida selliseid asju, kui oled poolel teel Paradiisi.

      Danguolė ei tahtnud underground’is põhjamutta pugeda, ei tahtnud aastate viisi redutada. Ta ei suutnud mõista, et minu olukorras oleks mõttekas peitu minna.

      „Pärast sihukest sööstu oleks liiga ettevaatamatu pinnale tulla,” ütlesid Laila ja Paul kui ühest suust, kui me neile helistasime. „Norway? Come on! Don’t be ridiculous!”25

      Ja ikkagi ei tahtnud Danga lootusest loobuda. Ta poleks suutnud elada redus, peost suhu. Tema tahtis, et kõik oleks „nagu teistel inimestel”: pass – amet – pangakaart … oma maja lõppude lõpuks, kaua võib! See, mis minu jaoks oli õnn (väike vagun Huskegaard’s, kuusekesed, hulkurielu), oli tema jaoks juhuslikkus, mäng, mille mängimisest oli tal isu täis saanud. Vaevlemine peaaegu et luku taga oli liig mis liig. Ta ei kavatsenud eluaeg hulgus olla. Tal oli vaja millegi poole püüelda. Liikuda aste-astmelt ülespoole, tunda jalge all kindlat pinda, pingutada, ja ikka millegi nimel, mitte niisama – talle oli vaja unistust … kuid käegakatsutavat unistust. Teda ei peibutanud mitte ainult mäed, fjordid, kosed … vaid ka sotsiaalkindlustus, hea palga võimalus, elamisluba, mugavus. Mugavuse nimel oli ta valmis kannatama, laagriunustuse üle elama. See oli kui minestus. Ta kannataks ära. Ma vangutasin kahtlevalt pead. Ta peksis mu õlga, ütles, et ma olen pessimist, korrutas, et tuleb imedesse uskuda, naeris … Ta arvas, et see kõik on üks suur nali!

      „Me saame põgenikelaagris hullumoodi nalja,” rääkis ta ja suunas pilgu kaugusse.

      Talle kangastus eespool miski …

      Kahekümneviieselt ei näe oma nina all mitte kuraditki, alailma terendab miski seal … ees СКАЧАТЬ