Kuutõbise pihtimus. Andrei Ivanov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ rel="nofollow" href="#n18" type="note">18? Või veel parem: otseteed Rootsi! Milleks oodata? Sõitke kohe Rootsi! Praami peale ja Rootsi! Ja sealt koju! Ha-ha-haa!!!”

      Nad olid valmis mind kokku pakkima ja ära saatma. Et mitte maksta, mitte toita, mitte pesta, ei mingeid kulusid. Me ei saanud isegi deklaratsioonile viidata. Mis deklaratsioon, kui Baltikumis on demokraatia! Meid ei võetud kuulda. Maagiline sõna – Baltikum. Baltikumis pole probleeme ega saagi olla. Baltikumist pole põgenikke ega saagi olla. Baltikumis on isegi parem kui Skandinaavias! Kõik norrakad unistavad Baltikumi kolimisest, mõne tööl käiva vene või leedu eide külje alla pugemisest: tema tissi all on kindel nagu vanajumala selja taga! Kui poleks olnud advokaati, kes kõik paika pani, oleks meid kohe maha kantud.

      Kuid see kõik oli nii ehk naa mõttetu …

      Mind painas algusest peale tunne, et see on lootusetu ettevõtmine (ma koguni keeldusin talveriideid võtmast: milleks, kui meid varsti maha kantakse?). Loll idee. Seda enam, et see lähtus onult. Tema oli see, kes Danguolėt lootusega mürgitas. Ta töötles Danguolėt korralikult. Danguolė uskus teda ja rääkis mulle: onu on tark. Tema ümberveenmiseks ei jäänud aega. Ja pealegi: kuhu põgeneda? Kuhu?

      „Ta teab, mida teeb,” rääkis Danguolė. „Ta ei elaks praegu Taani passiga, kui oleks mingi ohmu! Nii et tema sõnu tuleb kuulda võtta …”

      Onu avaldas talle muljet. Igast otsast respektaabel, soliidne vuntsikestega mees. Riided, maneerid, sõnavara, diktsioon – kõik on läbi mõeldud ja lihvitud. Töötas juba 80-ndatel, mil andis – väikese tasu, mingi veerandsaja eest – „konsultatsioone” piiri taha putkata soovijaile; lollid kuulasid teda, suu ammuli, kuulasid, silmitsesid tema rõivaid, ahmisid sisse iga sõna ning hakkasid viie minuti pärast uskuma, sest tal on selline hääl ja ta käib puhtalt riides. Nõnda ütleb ema:

      „Tal on lihtsalt selline hääl. Ta võib rääkida mida iganes ja kõik usuvad! Pealegi on ta lapsest peale armastanud hästi riides käia. Keegi ei märka, et ta kipub kangesti hoogu minema …” Teisisõnu: fantaseerib, esitab soovitut tõeluse pähe ja puhub suureks mitte ainult enda, vaid, mis kõige hirmsam, ka teiste võimalusi. „Sest ta on nii laitmatult riides! Ta on lapsest peale selline …”

      Jah, ma mäletasin seda lugu: viieaastasena virutas ta õele haamriga pähe selle eest, et too üritas talle kalosse jalga panna.

      „Asi on selles, et ma vihkan kalosse väikesest peale,” seletas onu mulle juba Taanis – ta armastas valgeid särke ja püksiviike. Lihtsalt jumaldas pükste aurutamist. Vihkas dresse ja kalosse, samuti susse, susse ei sallinud ta silmaotsaski! Kuid haamriga oma lihase õe kallale minna …

      Seda ta keeldus meenutamast.

      Salarelv mõjus: pehme köhatamine ja viks riietus käivitasid plaani. InterCity lendas Frederikshavni suunas. Kavatsused, Danguolėt panid liikuma kavatsused …

      „Euge, woman is a lot more than you can imagine!”19 rääkis Hanuan meie viimasel kohtumisel Huskegaard’s. „See on rohkemat kui sinu mõistuspärane tegevus. Rohkemat kui ratio tervikuna! See on lokomotiiv ja hunnik vaguneid, see on terve strateegiline staap, büroo koos agentide ja sekretäridega, naine on maffia. Temast võitu saada pole võimalik.” Hanuman sammus mööda vagunit edasi-tagasi. Ma püüdsin teda mitte kuulata. Ta nägi seda, kuid jätkas, lootes tammist läbi murda: „Sa kas kuulud talle tervenisti ja tegutsed tema koostatud skeemi järgi või käid kus kurat …! ja jääd omapäi: ilma naiseta, väljapoole maailma! Sest maailmaga seob sind naine ja vastupidi: naise kaudu teostub side maailmaga.” Ta kummardas mu kohale: ma istusin oma tugitoolis, pleed õlgadel, tema seisis veinipudeli ja pokaaliga, küsides: „Aga on sulle vaja seda sidet maailmaga? Oled sa endalt seda küsinud?” Ma vaikisin, vaadates talle kindlalt silma. Võtsin pudeli, valasin klaasi juurde. Hanuman asus jälle vagunit sammudega mõõtma, ohkas minu ja Danguolė ühist varanatukest silmitsedes: Danguolė oli trümoo peale asetanud endatehtud klaasist suveniirid. Hanuman võttis suure oranži punaste uimede ja hõbedaste täpikestega kala, muigas, pani tagasi. „Euge, küllap sa hakkasid end tundma valge inimesena? Kas sa otsustasid hakata Jackiks? Parimal juhul oled sa Jackass20. Ja jääd selleks alati. Sinu kodu on naljanumber, jaburus, ajab hobusedki naerma! Sinu elu Huskegaard’s on meeltesegadus! Kui räägiks kellelegi, ei usutaks ju! Häh, Euge, saa aru, see kõik võib halvasti lõppeda. Kui sa seod oma saatuse temaga, siis tähendab see ühiskonna osaks saamist, kuid sina oled ju jooksus. Loodetavasti ei ole sa seda unustanud?” Ma ohkasin, jõin, panin silmad kinni, naaldusin seljatoele, sirutasin jalad välja. Ma ei tahtnud seda kuulata. Ta jätkas: „Maailm kuulub naisele. Matriarhaat on ammu käes. On aeg seda tunnistada. Leppida, sest seda mõista pole võimalik: naise aju töötab hoopis teisiti kui mehe oma, siin on kõik teistmoodi, siin pole millestki aru saada. Naine on ämblikuvõrk, tuhanded nähtamatud niidid, läbipaistev joonis, blueprint21, kaart, vektor, tulevikku kihutava rongi sõiduplaan, naine on alati suunatud tulevikku, mida ta kannab oma üsas!”

      … isegi kui ta põhimõtteliselt ei taha lapsi saada!

      Nagu Danguolė …

      Kastanpruunid juuksed, rammestunud pärnadelt kukuvad rasked päikesepiisad, õhupeegeldus, mägede õhk, kaljud sädelevad salapäraselt, peegeldades päikesekiirt, tihke mõrkjas hašiš, mille me ostsime Akerselva äärest. „Syttende mai!” karjus kurdi diiler mind kaelale patsutades (seitsmeteistaastane tattnina, läbinisti pilves). „Du får rabat den Syttende mai! Skjønner du?”22 Vesi kanalis polnud ei must ega roheline – see oli klants, surnud, keemiliste varjunditega. Puuoksad, linnud, paberlennukid – kõik, mis kanali kohal vilksatas, muutus gooti unenäoks. „Skittene mai dette år,”23 ütles Danguolė ja kõik ümberringi pistsid hirnuma. Me istusime silla alla, suitsetasime ja naersime, korrates: skittene mai, skittene mai …

      Danguolė, tema naer – vikerkaar mägijõe kohal.

      See habras neiu oli suunatud tulevikku, ta tahtis mehele minna, ta tahtis selgust. Ebamäärasus teda enam ei rahuldanud. Ta oli väga praktiline. Neetult praktiline! Praktilisuse ja romantismi kooslus on plahvatusohtlik segu, sellega pole nalja: kõik, millest unistatakse, tehakse kohemaid teoks. Pole aega tühja-tähjaga tegelda! Lõppude lõpuks on ta juba kakskümmend viis. Tõsine täiskasvanud naine, on aeg kindel jalgealune leida, silmad otsisid ilvese kombel saaki, ta ei tahtnud enam ei tea kelle seltsis illegaalina mööda Euroopat kolada … mingisuguse Eestist plehku pannud venelasega … Olla hipihilpudes plika hašišiga tubakakotis ei pakkunud enam pinget. Ta oli sellest kuvandist välja kasvanud, samamoodi nagu ta oli kunagi saanud lihtsast klaasipuhujast tsehhimeistriks (ta kamandas inimesi, mul tasus seda meeles pidada). Ta tahtis end kehtestada. Võimalik, et see oli tal veres, aga võibolla hakkab kord ametikõrgendust saanud inimene instinktiivselt põlve tõstma, otsima tallaga tuge, et astuda järgmine samm ülespoole. Igatahes olin mina tema jaoks lisaks armastusele kütus. Omada mind mehe rollis oli ühteaegu romantiline ja praktiline: ta pidas mind geeniuseks, kes teeb ka teda kuulsaks. Seetõttu meeldis talle, et ma istun Huskegaard’s, kribin lõputut romaani, peidan end vaata et iseenda eest nagu põrsast kotis. Ta tahtis kõigile ümberringi endast ja minust teada anda, tahtis uusi tutvusi, tahtis vedada mind boheemlaste kohvikutesse, tutvustada mind inimestele, rääkida minust kõigile. Ta otsis kirjastajate aadresse ja saatis neile katkendeid minu käsikirjadest, astus nendega kirjavahetusse. Ja nüüd olime me pinnale ujunud! Ta leidis, et see polnud juhuslik, et see oli saatus. Nüüd pidin ma mitte ainult oma elu päästma, vaid ka kõigile tõestama, et ma olen midagi väärt. Uus etapp! Juba paistis uus etapp …

      Ta interpreteeris kõike omal paganlikul moel: „Lihtsalt on kätte СКАЧАТЬ