Norra mets. Haruki Murakami

Чтение книги онлайн.

      „Aja endal oodates aga kõht hästi tühjaks, sest süüa on päris palju.”

      Rüüpasin külma õlut ja vaatasin pühendunult süüa tegeva Midori selga. Käbedasti ja nutikalt liikudes tegi ta korraga vähemalt nelja erinevat asja. Kord paistis, et ta maitseb ühes kohas toitu, siis aga hakib kärmesti midagi lõikelaual, võtab midagi külmkapist ja kuhjab selle taldrikule ning peseb kiiresti kasutatud kastruli ära. Selja tagant vaadates nägi ta välja nagu india löökpillimängija. Vaevalt on ta siin kella löönud, kui juba taob ta teisal lauda ja peksab siis vesipühvlikonte kokku. Iga viimne kui liigutus on omaette vilgas ja ökonoomne ning ka kogutervik on heas tasakaalus. Jäin seda pilti lummatult silmitsema.

      „Kui midagi vaja teha on, siis ütle, ma aitan,” üritasin juttu teha.

      „Ei ole midagi. Ma olen üksinda tegema harjunud,” naeratas Midori vilksamisi minu poole vaadates. Tal olid jalas sinised teksad ja selle peal tumesinine T-särk. T-särgi selja peale oli suurelt trükitud Apple Recordsi õunakujuline logo. Selja tagant paistsid ta puusad üllatavalt ahtad. Need olid hunnitud puusad, millest jäi mulje, nagu oleks nad pidanud priskeks paisuma, kuid siis mingitel asjaoludel järsku ühe kasvuetapi vahele jätnud. Selle tõttu jättis ta figuur ehk kesksoolisema mulje kui tavalised liibuvaid teksasid kandvad tüdrukud. Kraanikausi kohalt aknast sisse tulvav valgus joonistas ta keha kumerustele midagi uduse valgusrandi taolist.

      „Nii peent lõunat ei oleks tarvitsenud teha,” ütlesin ma.

      „Ega ei olegi peen,” ütles tema selja taha pilku heitmata. „Mul oli eile maru kiire ja poes käia aega ei olnud, nii et tegin sellest, mis külmkapis oli. Nii et ära muretse. Ausõna. Peale selle on meie peres kombeks külalisi külluslikult võõrustada. Ma ei tea, millest see tuleb, aga miskipärast meeldib mu perele väga inimesi kostitada. Peaaegu nagu haigus kohe. Mitte et me oleks eriliselt lahked või et sellest populaarsus tõuseks, aga kuidagi on nii, et kui külalised tulevad, siis peab neile midagi pakkuma, maksku mis maksab. Kogu perekond on selline, on see siis õnn või õnnetus, ma ei tea. Nii et näiteks mu isa ise peaaegu alkoholi ei tarbi, aga kogu maja on paksult alkoholi täis. Ja mispärast? Ikka selleks, et külalistele pakkuda. Nii et joo aga õlut, nii palju kui süda lustib.”

      „Aitäh,” ütlesin ma.

      Siis märkasin ma järsku, et olin nartsissid alla trepi peale jätnud. Panin sinna, et kingi jalast võtta, ja siis unustasingi. Ronisin veel kord alla korrusele, korjasin pimeduses maas lebavad kümme valget nartsissi kokku ja tõin nad üles. Midori võttis sööginõude keskelt ühe pika klaasi ja sättis nartsissid sinna sisse.

      „Mulle nartsissid väga meeldivad,” ütles Midori. „Ükskord ma laulsin koolis kultuuripäevadel „Seitset nartsissi”. Kas sa tead seda laulu?”

      „Muidugi tean.”

      „Ma mängisin vanasti folkbändis. Kitarri mängisin.”

      „Seitset nartsissi” lauldes kuhjas ta toidu taldrikutele.

      Midori toit oli kaugelt parem, kui ma ette kujutadagi oskasin. Marineeritud hobumakrell, kopsakas ja õhuline puljongiga tehtud omletirull, omaenese tehtud Kyoto-stiilis misoga marineeritud kala, keedetud baklažaan, puljong vesikilbikasvudega, riis shimeji-seentega, millele oli ohtralt lisatud peeneks hakitud marineeritud jaapani redise ja jahvatatud seesamiseemnete segu. Maitsestus oli Kansai-päraselt pehme.

      „Jube hea on,” ütlesin mina vaimustusega.

      „Eks ole, Watanabe-kun, ega sa minult mingit erilist toitu ei oodanud? Nii välimuse järgi.”

      „Ega jah,” tunnistasin mina ausalt üles.

      „Sa oled Kansaist pärit, nii et sulle peaks see maitsestus istuma.”

      „Kas sa ekstra minu pärast tegid maitse pehmemaks või?”

      „Looda sa! Igasuguseid asju võib ju teha, aga midagi nii tüütut ma ka ette võtma ei hakka. Me kasutame alati sedasorti maitsestust.”

      „Kas su ema või isa on siis Kansaist pärit?”

      „Mkmm, mu isa on kogu aeg siin kandis elanud ja mu ema on Fukushimast pärit. Meie sugulaste seast tuleb Kansai inimesi tikutulega taga otsida, ühtegi ei ole. Mu suguvõsa on kõik Tokyo ja Põhja-Kantō kandist pärit.”

      „Siis ma küll aru ei saa,” ütlesin ma. „Miks sa siis nii hästi traditsioonilist Kansai-stiilis toitu teha oskad? Õppisid kellegi juures või?”

      „Einoh, see on pikk jutt,” ütles tema omletisuutäite vahelt. „Vaata, minu ema oli selline inimene, kellele oli äärmiselt vastukarva kõik, mida mingil moel majapidamistöödeks nimetada võis. Süüa ta ka peaaegu ei teinud. No ja meie perekond tegeles müügitööga, eks ole, siis juhtus tihti peale, et oli kiire ja ajasime läbi poetänavalt ostetud toiduga või ostsime lihapoest valmis kotlette. Mulle oli see lapsest saati vastik. Kohe hirmus vastik. Näiteks tehti kolme päeva jagu karrit ja siis söödi iga päev seda. Siis ma otsustasingi ühel päeval – käisin siis üheksandas klassis – et teen ise korralikku süüa. Läksin siis Kinokuniya raamatupoodi Shinjukus, ostsin sealt kõige muljetavaldavama raamatu, tõin koju ja töötasin selle kaanest kaaneni hoolega läbi. Kuidas valida lõikelauda, kuidas teritada nuga, kuidas puhastada kala, kuidas kuivanud Atlandi pelamiidikalast puljongi jaoks laaste hööveldada, mida iganes. Juhtus nii, et selle raamatu autor oli ise Kansai inimene ja nii on ka minu toit kõik Kansai-pärane.”

      „Tähendab, et sa õppisid kõike seda ainult raamatust?” küsisin mina üllatunult.

      „Lisaks siis kogusin raha ja käisin peentes kaiseki restoranides söömas. Jätsin maitse meelde. Mul on tegelikult üsna hea vaist, ehkki loogilisest mõtlemisest jääb puudu.”