Название: Norra mets
Автор: Haruki Murakami
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789985333679
isbn:
Nii öelnud, vaatas ta mõlemat kätt tviidjaki taskusse surudes mulle naeratades otsa, ikka et ausõna, tõtt räägin.
„Nojah, aga see on ju ohtlik,” ütlesin mina. „Et kuskil on sügav kaev, aga keegi ei tea, kus. Jama lugu, kui sisse kukud, või mis?”
„Jama lugu jah. Viuuuuhhhh, mats, ja ongi kogu lugu.”
„Kas sellist asja siis tegelikult ei juhtu?”
„Vahel juhtub ka. Korra kahe või kolme aasta jooksul. Inimene kaob järsku ära ja kui palju ka ei otsiks, üles ei leia. Ja siis selle kandi inimesed ütlevad, et küllap ta tollesse heinamaa kaevu sisse kukkus.”
„Eriti mõnus surm see ilmselt pole,” ütlesin ma.
„Jube surm on,” ütles tema ja pühkis käega jakilt rohupepri maha. „Kui murrad lihtsalt kaelaluu ja sured niisama naksti ära, on veel hästi, aga kui peaks mingil põhjusel juhtuma, et pääsed ainult jalgade väljaväänamisega, siis on küll räbal lugu. Karju, kuidas kopsud võtavad, aga keegi ei kuule, mingit lootust ka ei ole, et keegi sind leiaks, ümbrus on paksult küll sajajalgseid, küll ämblikke täis, kõrval maapinnal on kiht seal mahasurnud inimeste valgeid luid pilla-palla. On külm, on niiske. Ja siis ülal hõljub pisi-pisikene valguslaik just nagu talvine kuu. Vot sihukeses kohas suredki pikkamisi ära, ihuüksi.”
„Paljast mõttest tõusevad ihukarvad püsti,” ütlesin ma. „Keegi peaks üles otsima ja tara ümber tegema.”
„Jah, aga mitte keegi ei suuda seda kaevu üles leida. Sellepärast ei tohigi kindlalt teelt välja minna.”
„Ega ei lähe ka.”
Naoko võttis taskust vasaku käe välja ja võttis mul käest kinni. „Aga sina ära muretse. Sul pole vaja midagi karta. Sa võid isegi pimedal öösel huupi siin kandis ringi kõndida ja kindlasti auku ei kuku. Ja seni, kuni mina siin niimoodi sinust kinni hoian, ei kuku mina ka.”
„Kindel?”
„Kindel.”
„Kust sa seda tead?
„Mina tean neid asju. Lihtsalt tean,” ütles Naoko, endiselt mu käest tugevasti kinni hoides. Vaikis siis hetke ja kõndis edasi. „Sedasorti asju jagan ma hästi. Ei mingit loogikat ega midagi, lihtsalt tunnen ära. Näiteks kui ma praegu niimoodi sinust kindlalt kinni hoian, ei karda ma üldse. Ükskõik, millised halvad või sünged asjad mind ka ei varitseks.”
„No siis on jutt lihtne. Kas poleks siis parem kogu aeg nii olla?” ütlesin ma.
„See… tõsiselt mõtled seda või?”
„Muidugi tõsiselt.”
Naoko jäi seisma. Ka mina jäin seisma. Ta pani mõlemad käed mu õlgadele ja vaatas otse mu ees seistes mulle pikalt silma. Tema silmade põhjas joonistas süsimust vedelik veidrakujulisi keeriseid. Need põhjatult kaunid silmad vaatasid pikalt minu sisse. Seejärel sirutas ta end välja ja surus õrnalt oma põse minu põse vastu. See oli nii soe ja hunnitu žest, et mu hing pidi liigutusest hetkeks kinni jääma.
„Aitäh,” ütles Naoko.
„Pole tänu väärt,” ütlesin mina.
„Ma olen väga rõõmus, et sa niimoodi ütlesid. Ausõna,” ütles tema nukra naeratusega. „Aga see ei ole võimalik.”
„Miks?”
„Sest see ei lähe mitte. Sest see oleks üks jube asi. Sest…” purskas Naoko, jäi siis vait ja hakkas nõndasamuti edasi kõndima. Sain aru, et ta peas keeb, ja ei hakanud ka mina midagi vahele ütlema ning kõndisin vaikides ta kõrval edasi.
„See – sest see ei ole õige, ei sinu ega minu suhtes,” jätkas ta üsna palju hiljem.
„Ei tea, mismoodi ei ole õige?” küsisin mina tasasel häälel.
„Sest ei ole ju võimalik selline asi, et keegi kedagi igavesti kaitsma jääb. Eks ole, näiteks kui, näiteks kui mina sinuga abielluma peaks. Sina saad mõnes firmas tööd, eks. No ja kes siis mind kaitseb, kui sina oled tööle läinud? Kui sina oled komandeeringus, kes mind siis kaitseb? Käin siis elu lõpuni sinu külge klammerdudes ringi? Eks ole, nii ei ole aus. Seda ei saa inimestevaheliseks suhteks nimetadagi. Ja siis sa väsid ükskord minust ära. Et mis see minu elu siis lõppude lõpuks on? Et kas ongi ainult selle naise järele vaatamine? Aga mulle sellised asjad ei meeldi. Niimoodi ei leia mu probleemidele küll lahendust.”
„Eluaeg see nii ju ei kesta,” ütlesin mina talle kätt ümber pannes. „Kunagi lõpeb ära. Kui ära lõpeb, võime me veel kord asjade üle järele mõelda. Et kuidas edasi või nii. Siis võib-olla aitad sina hoopis mind. Ega meie elu ei käi arveraamatut pidades. Kui sinul on praegu mind vaja, siis miks mitte mind kasutada? Kas pole? Miks sa küll asjadesse nii jäigalt suhtud? Kuule, katsu end rohkem lõdvaks lasta. Sul on õlgades pinge, sellepärast sa võtadki asju niimoodi. Kui end õlgadest lõdvaks lasta, siis muutub keha kergemaks.”
„Miks sa küll selliseid asju ütled?” küsis Naoko hirmuäratavalt jahedal toonil.
Kuulsin ta häält ja mõtlesin: ilmselt ütlesin ma midagi väga valesti.
„Miks küll?” ütles Naoko üksisilmi jalgeesist maapinda põrnitsedes. „Nii palju tean ma isegi, et kui end õlgadest lõdvaks lasta, muutub keha kergemaks. Kui sa mulle sellist nõu annad, ei ole sest küll mingit kasu. Olgu, võib, ma ütlen sulle midagi? Kui mina praegu end lõdvaks laseks, vajuksin ma täiesti koost lahti. Juba ammusest ajast ei ole ma muud moodi elanud kui nii, ja ka praegu ei saa ma teisiti elada. Kui ma korra ennast lõdvaks lasen, siis ma enam endiseks tagasi ei muutu. Ma vajun koost lahti – ja tuul puhub mu ära. Kuidas sa küll selliseid asju ei taipa? Kui sa selliseid asju ka ei taipa, kuidas sa võid siis öelda, et sa minu eest hoolt kannad?”
Olin vait.
„Ma olen palju sügavamas segaduses, kui sina arvad. Sünge, külm, segaduses… Jah, miks sa tookord minuga magasid? Miks sa mind rahule ei jätnud?”
Kõndisime hirmvaikses männimetsas. Tee peal vedelesid suve lõpus surnud tsikaadide krõpskuivad laibad, tehes kingade alla jäädes krabisevat häält. Mina ja Naoko kõndisime aeglaselt mööda männimetsateed, vaadates maha, just nagu otsinuks me midagi.
„Anna andeks,” ütles Naoko ja surus õrnalt mu käsivart. Ja raputas siis mitu korda pead. „Ma ei tahtnud sulle haiget teha. Ära pane tähele, mis ma ütlesin. Palun väga vabandust. Ma lihtsalt sain enda peale tigedaks.”
„Ma arvan, et ega ma vist sind tõeliselt veel ei mõista,” ütlesin mina. „Ma ei ole just eriti hea peaga ja mul kulub aega, et asjadest aru saada. Aga kui mulle ainult aega antakse, siis saan ma ka sinust ilusti aru, ja kui see nii juhtub, siis ma arvan, et ma mõistan sind paremini kui keegi teine maailmas.”
Jäime sinnasamma seisma ja kuulatasime vaikust, mina veeretasin kinganinaga tsikaadikorjuseid ja männikäbisid, vaatasin üles männiokste vahelt paistvat taevast. Naoko surus käsi jaki taskusse ja mõtles pingsalt otseselt midagi vaatamata.
„Kuule, Watanabe-kun1, kas sa ma meeldin sulle?”
„Muidugi,” vastasin mina.
„Kui СКАЧАТЬ
1
Jaapani keeles lisandub viisakas kõnepruugis isikunimedele alati sufiks, mis annab märku kõneleja ja antud isiku suhetest. „Kun” on sufiks, mis lisatakse kõnelejast nooremate meeste nimedele, eriti aga poisslaste nimedele. Laiemalt tuntud „san” on neutraalne sufiks, samuti kasutatakse seda enesega samal sotsiaalse hierarhia astmel seisvate inimeste puhul. Käesolevas romaanis veel ettetulev „chan” on sufiks, mida kasutatakse nooremate tütarlaste puhul, ja „sensei” on sufiks, mis liidetakse õpetajate, professorite vms, aga ka lihtsalt nende vanemate ja elukogenumate inimeste nimedele, kelle käest arvatakse midagi väärtuslikku õpitavat. Sufiksit ei lisata, kui kõneleja ja antud isik on väga lähedastes suhetes. Isiku- ja kohanimede translitereerimisel on vokaali pikkuse märkimiseks kasutatud diakriitilisi märke, välja arvatud selliste eesti keeles enam levinud nimede puhul nagu