.

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ raamatus. Muidu detailirohke Paul Carell on Narva lahingud oma käsitlustest peaaegu täiesti välja jätnud, vaid veidi rohkem kirjutab neist John Erickson oma klassikaliseks saanud ülevaates II maailmasõjast. Ka kapitaalses kuueköitelises koguteoses Saksamaast II maailmasõjas eraldatakse Narva lahingutele minimaalselt ruumi.3

      Ometi – ainuüksi 1944. aasta kuue kuuga puuriti siin kuulidest läbi, kisti mürsuplahvatustes tükkideks, maeti mulla alla, lömastati soomusmasinate poolt, sandistati või vigastati sadakond tuhat noort meest. 1944. aasta kevadel oli Peipsi järve ja Soome lahe vahelisele maakitsusele koondatud kõige suurem jõudude kontsentratsioon kogu idarindel. Siit eluga pääsenud mehed meenutavad lahinguid Sinimägedes kui kõige verisemaid ja raskemaid, mida neil II maailmasõjas tuli üle elada. Sinimägesid kutsuti idarinde Verduniks. Siinsed heitlused ei jäänud ei rakendatud jõudude ega kantud kaotuste poolest alla II maailmasõja suurlahingutele. Siin võitlesid ja langesid mehed Siberist La Manche’i väinani.

      Lahinguid on mere ja Alutaguse soode-rabade vahelisel maakitsusel peetud loomulikult varemgi. Eestisse tungimiseks oli see juba muinasajal ainus läbipääs Peipsi järvest põhja pool. Just siit tungisid juba kaugemas minevikus Eestisse Vene vürstide väed, mistõttu oli igati loogiline, et Eesti vallutanud saksa rüütlid rajasid Narva jõele võimsa ordulinnuse. Narva kindluse ning eriti selle vastu kerkinud venelaste Ivangorodi (Jaanilinn) ehitamisega muutus Narva jõgi ida ja lääne tsivilisatsiooni sümboolseks piiriks. Nii on see jäänud kaasajani, leides sellisena kujutamist ka Samuel Huntingtoni kuulsas raamatus tsivilisatsioonide konfliktist.

      1558. aastal algas just siit Ivan IV Julma vallutusretk Euroopasse. Nõrgenenud Liivi ordu ei suutnud end rünnaku vastu tõhusalt kaitsta ning Narva kindlus langes kergesti venelaste kätte, kes muutsid selle oma võimu tugipunktiks Eestis. Alles 1581. aastal vallutas Rootsi väepealik Pontus de la Gardie Narva venelastelt raskes võitluses tagasi. Rootsi valitsuse all muudeti Narva tugevaks kindluseks ning linn ehitati ühtses stiilis välja. Eesti üheks ilusamaks linnaks kerkinud Narvat peeti Rootsi võimalikuks uueks pealinnaks idas. 1944. aasta märtsis hävis ajalooline Narva Nõukogude pommisajus, sõja järel hävitasid uued võimukandjad kaunite barokkhoonete varemed.

      Peeter I otsustas oma akna raiumist Euroopasse 1700. aastal alustada samuti Narvast. Vene armee poolt piiratud linnale ruttas appi Rootsi noor kuningas Karl XII oma väikese, kuid hästi väljaõpetatud armeega. Narva linna ees toimunud lahingus, mis tollases Euroopas suurt vastukaja tekitas, lõi Karl XII Vene väed täielikult puruks. See lahing pani aluse tema kuulsusele ja see oli ühtlasi tema lõpu algus, sest Narva all võidu saanud Rootsi kuningas alahindas nüüdsest Peeter I ning laskus Venemaaga võitlemise asemel sõjaseiklustesse mujal Euroopas. Kui ta oma eksitust taipas, oli juba lootusetult hilja. 1704. aastal seisis Peeter I uuesti üles ehitatud ning kaasajastatud armeega taas Narva all. Sel korral polnud abi kuskilt tulemas ning raskes ja verises heitluses langes linn Vene vägede kätte. Ka Peeter I hindas Sinimägede strateegilist tähtsust. Ta laskis siia ehitada terve kindlustustevööndi, mis algas mere äärest Pimestikust ja läks üle Tornimäe lõunapoolsete metsadeni. See Rootsi valli nime kandev seljandik on maastikul osaliselt jälgitav ka tänapäeval. Narva lahingu auks püstitatud mälestusmärgid sattusid uuesti lahingumöllu 1944. aastal. Lahinguväljale püstitatud lõvikujuline monument hävis Punaarmee pommirünnakus, Preobraženski ja Semjonovi polgu langenute hauamonumendi pärast Narva jõe kaldal peeti 1944. aasta märtsis vihaseid heitlusi.

      Esimese maailmasõja ajaks said Sinimäed osaks Venemaa pealinna Peterburi 3. kaitsevööndi süsteemist. Pargi- ja Põrguhauamäel lõhati mäekülg ja betoneeriti sinna blindaažid ning ehitati laskemoonakeldrid. Kuna rinne siia ei ulatunud, jäid kahurid ja laskemoon kohale toomata. Neid blindaaže ja keldreid kasutati II maailmasõja ajal Sinimägede kindlustuste väljaehitamisel.

      1919. aasta jaanuaris olid Sinimäed taas muutumas sõjatandriks. Just siin lootis Punaarmee juhtkond peatada Eesti rahvaväe pealetungi ning pöörata sõja saatuse taas oma kasuks. Eesti vägede surve all Jõhvist taanduvad Punaarmee üksused ning neile appi saadetud väed koondati Sinimägedesse, kus I maailmasõja aegsetele kindlustustele tuginedes tundus olevat igati võimalik Eesti üksuste edasitung seisma panna. Sinimägede ründamine oleks eestlastele võinud kaasa tuua raskeid kaotusi. Seetõttu otsustati Narva vallutada dessandiga vastase tagalasse. 17. jaanuaril maabus eestlaste ja soome vabatahtlike dessantüksus laevastiku suurtükitule katte all Utria lähistel – mõned kilomeetrid sellest kohast läänes, kus Punaarmee 1944. aastal Narva rinde tagalasse dessandi tegi – ning hõivas 18. jaanuari õhtul ootamatu rünnakuga Narva. Kuigi dessantüksus oli Narvat kaitsvate punavägedega võrreldes suures vähemuses, otsustas julge tegutsemine lahingu saatuse.

      Eestlaste ilmumine punapolkude tagalasse tekitas paanika. 18. jaanuari õhtul tulid Jõhvi poolt Sinimägedeni jõudnud 1. Eesti polgu 14. roodu juurde punaväelaste parlamentäärid ning teatasid, et soovivad eesti üksustele alistuda. Läbirääkimiste tulemusel andis paar polku punaväelasi end kogu varustusega vangi. Sinimägede väärtus ei seisne vaid positsioonide tugevuses, vaid ka nende kaitsjate vaimujõus.4

      Korra pidi rinne Vabadussõja ajal siiski veel peaaegu Sinimägedeni jõudma. 1919. aasta lõpul Punaarmee suurrünnaku ajal Narva kaitseliinile õnnestus mõnel Punaarmee üksusel ületada linnast lõunas Narva jõgi ning ähvardada Narvat kaitsvate vägede tagalat. Verises Krivasoo (Kriuša) lahingus löödi sissetungijad puruks. Narva rinne ei murdunud ning 2. veebruaril 1920. aastal sõlmitud Tartu rahulepinguga oli Nõukogude Venemaa sunnitud tunnustama Eesti iseseisvust.

      Sinimägede strateegilist tähtsust mõisteti hästi ka Eesti Vabariigis. Eesti kaitsekava nägi Punaarmee rünnaku puhul ette taandumist Narva jõe joonele ning selle kaitseks Jaanilinna sillapea moodustamist. Juhul, kui Punaarmeel õnnestunuks Narva jõe liinilt läbi murda, tuli Eesti väed tagasi tõmmata Sinimägede liinile ning kaitstava lõigu kitsust kasutades Punaarmee pealetung siin seisma panna.

      Punaarmee kavatseski Eestisse tungida üle Narva, arendades siit edasi pealetungi Tallinna suunas. 1939. aasta sügiseks ette valmistatud lahinguplaanide järgi otsustades oli Punaarmee valmistunud ka Mereküla piirkonda suunatud dessantoperatsiooniks Narvat kaitsvate vägede tagalasse. Kuna Eesti Valitsus otsustas NSV Liidu nõudmised vastu võtta, jäi 1939. aasta septembri viimastele päevadele määratud operatsioon ära. Punaväe võimalikuks dessantoperatsiooniks valmistus samal ajal ka Eesti sõjaväe juhtkond, mistõttu punaväe Mereküla-dessanti oleks 1939. aastal oodanud samasugune saatus kui 1944. aastal. Üldse järgis nii Punaarmee kui ka Wehrmacht’i tegevus 1944. aastal peaaegu 100 %-lise täpsusega plaane, mis olid paika pandud Eesti omaaegses kaitsekavas ning Punaarmee rünnakukavas.

      Eesti riigil polnud hilisemate sündmuste poolt õigeks tunnistatud kaitsekavast paraku suuremat tulu. Kuigi nii kaitsevägi kui kogu rahvas olid 1939. aastal valmis, relv käes, Nõukogude Liidu ultimaatumile vastu astuma, otsustas valitsus teisiti. Võitluseta alistumine ei päästnud Eestit aga hävingust. Vägivalla ohvriks langes ka 12. oktoobril 1924. aastal Vaivara kalmistule püstitatud Vabadussõjas langenutele pühendatud monument, mille kohalikud kommunistlikud tegelased 1940. aasta sügisel purustasid. Peagi tabas sama saatus ka Sinimägede talusid ja seal elavaid inimesi. 1941. aasta augustis üritas Eestist taanduv Punaarmee siin pealetungivatele Saksa vägedele vastupanu osutada. Vastupanust ei tulnud midagi välja, küll aga tehti ümbruskonnas ulatuslikku hävitustööd. Punaväelased ja hävituspataljonlased panid tule otsa kümnetele taludele, kirikutele ja ühiskondlikele hoonetele. Endine lastekodukasvandik süütas hävituskirest joobununa lastekoduhoone Pargimäel. Eriti suurt aktiivsust näitas hävitustöös üles Vaivara taluperemees Oskar Raus, kes oli omal ajal talust oksjonil ilma jäänud. Uue võimu saabudes aktiivseks kommunistlikuks tegelaseks saanud Rausi juhendamisel põletati maha vallamaja, koorejaam ning Rausile vastuvõetamatute perekondade majad ning talud. Nii põletas ta esiteks maha Prometi talu, mille peremees oli aastaid tagasi keeldunud Rausi võlapaberitele alla kirjutamast. Oksjonilt Rausi talu ostnud ja selle üles ehitanud talumees Pilvari СКАЧАТЬ