Sinimäed 1944. Mart Laar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      See oli aga alles sissejuhatus draamasse, mis etendati Sinimägedel 1944. aastal. Samal ajal tuleb meeles pidada, et Sinimägedes löödud lahingud on 1944. aastal Narva rindel peetud võitluste lahutamatu osa. Lahingud kandusid Sinimägede alla tegelikult juba 1944. aasta veebruari keskel, kui Krivasoo sillapealt Soome laheni tungida üritanud Punaarmee põrkas siit lähtunud vastupanule. Nii vaatlebki järgnev ülevaade lahinguid Kirde-Eestis 1944. aasta algusest alates, keskendades peamise tähelepanu siiski 1944. aasta juulis-augustis toimunule. Kuna käesolev raamat on pühendatud Narva piirkonnas peetud lahingutele, on selles vähem tähelepanu pööratud rahvuslikule vastupanuliikumisele, heitlustele 1944. aasta septembris Saksa vägede taandumise käigus ning Otto Tiefi valitsuse tegevusele. Ka üritatakse toonaseid lahinguid seada II maailmasõja heitluste laiemasse konteksti ning kujutada toimunut avaramalt kui üksnes eesti üksuste vaatevinklist. Eestlastest koosnevad üksused ei etendanud Narva all peetud lahingutes ju sugugi ainuotsustavat rolli, nagu Eestis on vahel tahetud uskuda. Töös on Saksa poole allikaid võrreldud Nõukogude autorite kirjutistega, et anda Narva piirkonnas peetud lahingutest tasakaalustatud pilt. Seejuures on tähelepanu pööratud peamiselt maismaal toimunud operatsioonidele, õhu- ja meresõda jäävad vaadeldavast käsitlusest välja. 1944. aastal Eesti taevas toimunud õhulahingutest ilmub peagi ülevaade Christer Bergströmi ja Andrei Mihhailovi sulest.6

      Kasutatud allikatest tuleks esiteks mainida Narva piirkonnas võidelnud Saksa armee armeegrupi „Narva” lahingutegevuse päevikut ning sõjapäeviku lisasid. Suures osas on toetutud Saksa arhiivide materjalidele – Eesti sõjalis-poliitilise ajaloo ülevaate koostamise raames leidsid mittetulundusühingu S-keskus uurijad sealt tuhandeid lehekülgi 1944. aasta lahingute kohta Eestis. Saksa poole arhiiviallikate kõrval on võimaluste piires käsitletud ka Nõukogude poole dokumente, millest eriti väärtuslikuks tuleb pidada Arved Kalvo arhiivist leitud dokumendikogumikku, mis puudutab Narva all võidelnud 191. laskurdiviisi.

      Punaarmee arhiivid on ka täna, 60 aastat pärast II maailmasõja lõppu uurijatele endiselt suletud. Et Punaarmee arhiivimaterjalide põhjal kirjutatud teosed, mis käsitlevad Narva lahinguid, on kirjutatud Nõukogude ajal, tuleb neid kasutada suurima ettevaatusega, sest II maailmasõja ehk – nagu seda Nõukogude Liidus nimetati – Suure Isamaasõja ajalugu oli tähtis propagandarelv. Nii on loomulik, et ka siinkirjutaja tugineb eelkõige Saksa arhiividokumentidele, sest Nõukogude omad ei ole ligipääsetavad ning Nõukogude ajalooraamatutes on tahtlikke moonutusi. Nii kirjutataksegi Teise maailmasõja ajalugu idarindel seni Saksa dokumentide abil, kuni Venemaa avab Punaarmee arhiivid uurijatele. Arhiivide kõrval on teiseks oluliseks allikaks Narva all ja Sinimägedes võidelnud meeste mälestused. Läände pääsenud meeste mälestused on suuresti kogutud USAs Lakewoodis asuvasse arhiivi, mille lahket peret siinkohal abi eest südamest tänan. Suurim II maailmasõjas võidelnud meeste mälestustekogum Eestis asub Laidoneri muuseumis Viimsis, selle töötajaid tänan samuti toetuse eest. Eriti tuleb sellel taustal tunnustada Eesti vabadusvõitlejate organisatsioonide tehtud tööd, kes pole suutnud mitte ainult mälestusi koguda, vaid neid ka käsikirjaliste kogumikena välja anda. II maailmasõja võitlejate mälestusi leidub ka teistes Eesti muuseumides.

      Käsikirjaliste mälestuste kõrval tuleb esile tõsta trükis ilmunud memuaare ja dokumendikogusid. Sisuliselt algallikate tasemel on Werner Haupti koostatud ülevaade väegrupi „Nord” tegevusest ning väegrupi „Nord” kõrgemate ohvitseride mälestustekogu, mis on kokku pandud kindralmajor Burkhard Müller-Hildebrandi juhtimisel, kuid mõlemas raamatus esineb siiski kahetsusväärselt palju eksitavaid vigu.7 Põhjaliku ülevaate SS-i III Germaani Soomuskorpuse lahinguteest on kirjutanud Wilhelm Tieke.8 Kui ülevaadetes üritatakse toimunut siiski mõnevõrra ilustatult kujutada, siis lahingutes vahetult osalenud meeste mälestused annavad sündmustest realistlikuma pildi. Eriti väärtuslikud on Narva rindel „Tiiger”-tüüpi tanke juhtinud Otto Cariuse memuaarid ning Remi Schrijneni ja tema kaaslaste mälestusi koondav ülevaade.9 Nõukogude poolelt sedavõrd põhjalikke mälestusi antud teema kohta ei ole, mõnevõrra rohkem on meid huvitavatest sündmustest juttu 2. löögiarmee juhataja Ivan Fedjuninski mälestustes.10 Üldiselt on Nõukogude poolel võidelnud meeste mälestused Narva lahingutest napisõnalised, põhjalikumalt käsitleb neid lahinguid oma memuaarides Leningradi rinde suurtükiväe ülem Georgi Odintsov.11

      Konkreetselt Narva lahingutest kirjutatud ülevaadetest tasuks esile tõsta kahte tööd, üks Saksa ja teine Nõukogude poolelt. Richard Landwehri „Narva 1944” annab ülevaate Narva pärast peetud heitlustest peamiselt III soomuskorpuse vaatevinklist lähtudes,12 S. Krivošejevi raamat „Lahing Narva pärast” toetub aga Nõukogude veteranide mälestustele. Küllalt põhjalikult vaatleb Narva lahinguid ka Feodor Paulman oma Eesti „vabastamist” kajastavas ülevaateteoses „Narvast Sõrveni”.13

      Viimasel ajal võib II maailmasõjaga tegelevate Vene ajaloolaste töödes täheldada mitut uut tendentsi. Osa uurijaid üritab Narva all ja Sinimägedes toimunud lahingute tähendust vähendada. Sinimägedes kantud kaotused on paljudele ilmselt tänapäevalgi sedavõrd valus teema, et see on välja jäetud Punaarmee poolt II maailmasõjas kantud kaotuste ülevaatest, kus muidu leiavad kajastamist küllaltki väikese ulatusega operatsioonid. Seda lünka ei suuda täita ka GRU kindralmajor Vladimir Rodin, kes oma Eesti ajaloolaste töödele vastukaaluks koostatud kirjutises mõningaid uusi andmeid esitades küsib retooriliselt, miks ei kasuta Eesti teadlased võimalust tutvuda kõigile kättesaadavate materjalidega Venemaa arhiivides.14 Eesti ajaloolased kasutaksid seda võimalust suurima heameelega, kuid senised Eesti uurijate katsed kasutada Punaarmee arhiividokumente on jäänud väheviljakaks.

      Sellist suunda hoitakse vaatamata sellele, et nii mõned Nõukogude perioodil ilmunud tööd kui ka Vene sõjaajaloolaste viimased uurimused on esitanud objektiivsemaid seisukohti. Üsna huvitava pildi 1944. aasta lahingutest annab näiteks Vladimir Bešanovi raamat „Kümme stalinlikku lööki”, kus vaadeldakse uue pilguga neid eesmärke, mis olid Punaarmee operatsioonil väegrupi „Nord” vastu 1944. aasta jaanuaris ja veebruaris.15 Bešanov juhib tähelepanu Nõukogude sõjaajaloolaste tavale esitada Punaarmee pealetungioperatsioonide kirjeldamisel tegelikkust soovitava pähe: pealetungioperatsiooni algsed suured eesmärgid kohendati hiljem tegelikele saavutustele vastavaks. Nii osutab Bešanov, et 1944. aasta algul polnud Punaarmee pealetungi eesmärgiks mitte niivõrd Leningradi vabastamine blokaadirõngast, kuivõrd kogu väegrupi „Nord” purustamine, Baltimaade vallutamine ning tungimine Saksamaa piiridele. Kuna neid eesmärke ei õnnestunud Punaarmeel saavutada, asuti hiljem väitma, et tegelikult olidki operatsiooni eesmärgid piiratud. 16

      Huvitavaks lisaks Bešanovi väidetele on Sergei Anissimovi alternatiivajalooline töö „Variant „BIS””, kus kirjeldatakse, kuidas Punaarmee 1944. aasta sügisel vallutab lisaks Kesk- ja Ida-Euroopale suure osa Lääne-Euroopast. Sündmuste sellise käigu eelduseks on Baltikumi vallutamine 1944. aasta alguses ning sellele järgnenud sissetung Ida-Preisimaale.17 Kuigi Anissimovi raamatu näol pole tegemist ajaloolise uurimusega, seab see 1944. aasta alguses Narva all ja Sinimägedes toimunud lahingud laiemasse konteksti, andes märku, kui oluline oli see suund Nõukogude juhtkonna jaoks.

      Eesti uurijad pole Narva lahinguid sedavõrd laias kontekstis seni käsitlenud, peamist tähelepanu on pööratud lahingute käigu kirjeldamisele ning nende tähendusele Eesti ajaloos. Eestikeelsetest ülevaadetest tuleks kõigepealt mainida Sergei Soldatovi raamatut „Sinimägede taustal”18 ning Karl Gailiti ülevaadet Sinimägede lahingutest.СКАЧАТЬ