Varblane. Mart Kivastik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ajal üle Egemoni suure punase nina tema ausatesse silmadesse. Kui Egemon lõpuks käe lahti lasi ja järgmiste kojameeste juurde läks, tolknes Varblase käsi veel tükk aega lõdvalt küljel nagu tükk sülti. Tuleb röntgenist läbi astuda, mõtles Varblane, kui Egemon lahkunud oli.

      Nüüd oli aega ringi vaadata. Torm oli teinud puhta töö. Majadelt olid katused pealt kistud ja kogu ilm oli täis jätipabereid, katkisi toole, kummuli autosid, riideid, õhupalle, telliseid, juurtega välja rebitud puid. Prügihunnikud kõrgusid kuni väiksemate majade korstnateni. Egemon oli rääkinud, et isegi üks tramm koos reisijatega oli rööbastelt maha jooksnud ja mitu inimest lendasid pööristuulega kaasa, ja kahtlustatakse, et tuul viiski nad ära. Siis neid enam kätte ei saa kah, arvas Egemon. Kuigi otsitakse. Kogu seda prügi oli siiski liiga palju. Varblane võrdles prügimägesid oma musklitega ja kahetses äsjast elukutsevalikut. Ta tahtis luuletajaks tagasi. Kõigest hoolimata on luuletajal lahe põli, vaid südamevalu, ei muud. Varblane lõi labida prügihunnikusse ja vihkas luuletajaid, sest just samal hetkel läks kamp poeete mööda tänavat, pilk taevas, pastakas rinnataskus tõlgendamas. Mida teavad nemad elust? Tuhkagi. Kuid Varblane teadis. Ta laadis esimese portsu prügi kärule, kuid väsis kohe nii ära, et ei jaksanud kärn minema sõidutada, vaid istus prügimäe jalamile ning tegi suitsu. Ja kohe sealsamas, haisva prügimäe jalamil, kuhu oli loobitud inimkonna ajaloo suurim ja koledam prügi, sündis Varblase peas luuletus…

S.O.S

      minu hinge tormil pole lõppu

      see kestab igavesti ja kõik hukkuvad

      hukkuvad naised, lapsed ja madrused

      kapten jääb igaveseks sillale

      minu tormist ei pääse

      sest minu hinges ei ole päästepaate

      Varblane imestas isegi, et selle kuue rea kokkupanemine võttis tal terve tööpäeva jagu aega. Kui ta lõpuks märkas, et teised kojamehed hakkavad luudasid nurka viskama, lõpetas ta taevavahtimise ning viis oma prügikäru minema. Kui ta tühja käruga tagasi jõudis, oligi tööpäev läbi, kuid prügimägi polekski justkui väiksemaks jäänud. See on nüüd mu elutöö, mõtles Varblane, aga ta lootis siiski salamahti, et kui teised on oma osa koristanud, tulevad nad talle appi, ja kui nii edasi läheks, oleks tal veel enne prügimäega ühele poole saamist uus kogu koos, saaks parnassile tagasi. Veidi piinlik on küll nii mõelda, kuid lõppude lõpuks oli ta end luulega ammu sidunud. Koristamine oli üsna uus ja tundmatu ala. Ehk antakse andeks.

      Varblane viskas ka oma luua ja labida kärule ja sõidutas tööriistad väsinult koju. Koju? Oli päris kodu tunne, kui ta aiaväravast sisse kärutas. Maja ei tundunudki enam nii võigas kui eelmisel päeval, ja oli õudne õunaisu. Varblane jättis riistad keset muru, näpsas puu otsast õunu, viskas selili ja sõi. Sügis! Poeetide lemmikaeg. Luuletused sünnivad iseenesest. Mida troostitumaks muutub ilm, seda kaunimalt kõlavad riimid. Külm sünnitab kurbi ja ilusaid mõtteid. Varblane pani silmad kinni ja vaatas möödunud elu nagu filmi. Vastik hakkas. Tuleb alustada otsast peale. Mis siis, et prügimäest. Kõike halba, mis on elus olnud, oli raskem mälust pühkida kui prügimäge, millega ta lootis hakkama saada. Kummaline, kas pole? Elusaasta justkui poleks olemaski, vähemasti ei saa seda käega katsuda, kuid teda koristada on peaaegu võimatu. Ta elab su peas, kätes ja jalgades, ta elab niikaua kui sa ise, ja võib-olla kauemgi. Teine aga kaalub tuhat tonni, tuleb traktor või Varblane ja koristab ära. Naljakas? Kurb?

      Uks läks lahti. Keegi lonkas majast välja ja läks kaevu juurde. Varblane ajas end istukile ja nägi Donnat. Donna laskis ämbri alla ja hakkas seda üles kerima. Kogu oma laiskuse juures ei olnud Varblane siiski see mees, kes rohkem kui saja aasta vanusele ja ühe silmaga naisele appi ei lähe, kui too kaevust viimase jõuga vett vinnab. Kuid Donna ei paistnud just eriti tänulik olevat. Varblane keris pange üles ja valas Donna oma vett täis.

      „Ma võin selle tuppa ka tuua,” ütles Varblane, kellel raskest tööpäevast hoolimata oli jõudu kõvasti üle jäänud. Luuletamine muskleid ei vaja.

      „No vii, kui tahad,” ütles Donna.

      Varblane viis pange tuppa ja pani kööki pliidi kõrvale. Donna tuli tema järel ja jättis ukse lahti.

      „Kas ma pean nüüd ära minema?” küsis Varblane. Talle tundus, et pärast sellist tegu on tal mingeid õigusi. Mitte liialt suuri, aga mitte ka väga väikseid. Näiteks õigus tänule, heale kohtlemisele, miks ei võiks eideke naabrimehele pisut putru soojendada?

      „Kas ma pean nüüd ära minema?” küsis Varblane uuesti.

      „Ise tead,” ütles Donna nohisedes. Kes küll vanaeitedele selliseid nimesid paneb? Varblasel kippusid kogu aeg lihtsad seigad meelest minema. Et kõik vanamehed ja eided on olnud kunagi poisid ja tüdrukud, mänginud ema ja isa, lõhkunud mänguautosid.

      „Donna,” ütles Varblane.

      „Ma kuulen.”

      „Ma tahtsin öelda, et…”

      Midagi ei mõistnud ta öelda. Tammus köögis jalalt jalale, siis vaatas toas ringi – küünlad olid kustunud, kuid pildid seintel olid alles, enamik punased, ja see üks tüdrukuga.

      „See olete teie seal pildil?”

      Varblane näitas näpuga heledapäist plikat, kellele jäätis ei meeldinud.

      „Mis siis?”

      Donna lõi kirvega halu pooleks, korjas kokku ja pani pliidi alla. „Ei ma niisama küsisin, lihtsalt väga teie moodi tundus.”

      Eit ei suutnud naeru pidada. Ta laskis kirve käest ja naeris, kähiseva häälega, aga täie mõnuga. Varblane hakkas millegipärast kaasa naerma, ei tea, kas tahtis pugeda või. Ise ka ei saanud aru.

      „No sarnast on seal küll vähe järel,” ütles Donna lõpuks hingeldades. Aga talle paistis see jutt siiski meeldivat. Tore, kui keegi su sada aastat hiljem ära tunneb. Donna lõi veel ühe halu pooleks.

      „Aga need punased?” küsis Varblane. „Mis punased?”

      „Need punased, kelle omad need on?”

      „Rainer joonistab vahel.”

      „Kus ta ise on?”

      Nüüd tundus Varblasele, et eit on päriselt kuulmise kaotanud. Ta ei kavatsenud midagi halba, ta röökis eidele kõrva: „Kus ta siis ise on?”

      „Mul on ainult teed,” ütles Donna, „kui see kõlbab, siis joo.” Ühest küljest oli kena, et Donna ainult seda kuulis, mida ta kuulda tahtis, teisest küljest ajas närvi, et ta Varblase küsimustele ei vastanud.

      „Aitäh,” ütles Varblane. Donna soris tuhatoosis ja leidis pikema koni, teise pakkus Varblasele. Nad suitsetasid ja jõid teed. Siis otsisid veel konisid ja tõmbasid ka need lõpuni. Varblane hoidis koni küünte vahel ja vaatas Raineri punaseid pilte. Midagi muud neil ei olnudki, nad olid punased, veripunased. Kui Varblane pilti pikalt vahtinud oli, muutus ta rahutuks, hakkas nihelema ja tundis midagi, mida ta elus enne polnud tundnud. Või kui oli, siis mitte nii võimsalt. Tal oli pöörane isu kellelgi hambad sisse lüüa. Ta keeras pilgu ära, ja kõik oli jälle kena ning rahulik, polnud mingit isu kakelda, aga kui ta uuesti pilti vaatas, hakkas käsi sügelema. Isegi kirves hakkas meeldima. Kui võtaks kirve ja virutaks kellelegi. Miks mitte vanaeidele. See on ju vana? Virutaks, kurat! Varblane sattus pabinasse, pööras ära ega vaadanud enam pilte.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст СКАЧАТЬ