Varblane. Mart Kivastik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ma saan aru, miks sa selline munn oled,” ütles Egemon sõbralikult. Ta patsutas Varblasele õlale ja hakkas minema, kuid tuli siis veel korraks tagasi.

      „Varblane, siin teisel pool seina elab üks vanamoor. See röögib öösiti, või ma ka ei tea täpselt, aga ära sa ehmata. Küll ta varsti ajab sussid püsti, siis on kogu maja sinu oma. No ma läksin.”

      Egemon lehvitas ja lõi ukse mürtsuga kinni. Varblane jäi üksi.

      Ta ei istunud isegi mitte toolile, vaid otse põrandale, ta pea vajus longu, juuksed kukkusid silmadele. Mustad sitikad ronisid pragudest Varblase pükstele ja nuuskisid seal ringi. Varblane võttis prillid eest ning tema korter, see tähendab tema kodu, tema uus elu, tema maailm sulas kokku pruuniks, kollaseks ja pisut viltuseks pudruks. Kraan tilkus. Pisar voolas Varblase silmast põsele ja sealt põrandale. Siis järgmine.

      Kui õhtu kätte hakkas jõudma, läks toas hämaramaks, aknast paistsid vaid õunapuude varjud. Ka päeval ei olnud majas eriti valge, sest tohutu prügimägi varjas päikest. Möödus veel mõni aeg ja tuba läks hoopis pimedaks, kuid Varblane ei olnud ennast põrandalt liigutanud. Ta istus, pea norus, hallid juuksed silmadel, nagu idamaa munk, kes on oma südame mõneks ajaks seisma pannud. Enda arvates tal ehk süda tõepoolest seisis, kuid päris nii ei saanud see olla, sest asja, mis kindlalt seisma oleks pandud, ei saaks vallata ületamatult suur kurbus. Mida pimedamaks muutus pimedus, seda mustemaks kasvas kurbus. Lõpuks tuli kusehäda ja Varblane pidi südame seiskumisest hoolimata peldikusse minema, mis tähendas, et mingis mõttes oli ta selgelt elus – kurvastas ja hingas.

      Üksi on külm. Üksi on kurb. Üksi on paha. Seetõttu saab igast üksikust inimesest pikapeale ikka luuletaja, kas siis neid laule heaks peetakse või mitte, on juba iseasi. Varblane kondas seinast seina, vahtis aknast prügimäge ja õunapuid ning lootis kõigest hingest, et vanamoor, kellest Egemon rääkis, ei ole veel hinge heitnud, saaks rääkida. Kuid vanamoorist ei olnud kippu ega kõppu. Varblane kikitas kõrvu, kuulatas seinu, aga ei kuulnud miskit peale sitikate nagina. Kui ta nii juba tükk aega sahkerdanud oli, hakkas ta välja mõtlema valet, millega kõlbaks vanamoorile külla minna. Ükstapuha mis, aga üksi ei tahtnud enam olla. Nii varisebki kokku suurmeeste iseloom, kes on kavatsenud ennast maailma eest peita, kloostritesse, kõrgmägedesse ja džunglitesse. Juba mõni tund pärast kauaoodatud rahu saabumist tahetakse metroosse tagasi, otsitakse üles lähim inimsööjate suguharu, peaasi et saaks kellelegi oma südame tühjaks rääkida.

      Varblane ei viitsinud pikalt valesid mõelda. Tuleb öelda, et pirn on katki. Varblane pani pirni põlema, siis kustutas ära ja läks vanaeide ukse taha koputama. Neil, kes valetavad, lõigatakse keel suust välja, kes varastavad, nendel raiutakse käsi ära, ja päris mõrtsukad ning muidu kuriloomad lähevad pärast surma vanadesse majadesse põrandalaudade vahele kannatama. Siis sitikad söövad neid, aga abi ei tule kuskilt, enne kui aeg on täis. Varblane riskis kõigest keele kaotamisega.

      Avama ei tulnud keegi. Varblane kõpsis alguses viisakalt, siis tungivalt, siis põrutas jalaga vastu ust. Uks vajus kääksudes lahti.

      „Kukuu!”

      Keegi ei vastanud. Mitte keegi ei iitsatanudki. Varblane astus edasi ja tõmbas enda järel ukse kinni. Tuba valgustasid küünlad, seintel olid pildid. See elamine ei olnud sugugi etem kui Varblase oma, ainult vanamooril oli posu mööblit, mis aastaid tagasi võis isegi ilus olla. Nikerdatud kummut, leentoolid ja mõned raamatud. No miks mitte. Toanurgas põlesid küünlad, palju väikseid värisevaid küünlaid, ja kui Varblane end liigutas, siis need võpatasid. Midagi muud ei olnud, ainult seinalt torkas üks pilt silma. See võis muidugi vanamoor ise olla, mitte praegu, aga nii sada viiskümmend aastat tagasi. Pildil oli heledate juustega tüdruk, siniste silmadega, limpsis jäätist ja vaatas Varblasele otsa. Kui ta pildile pikalt otsa oli põrnitsenud, tundus, et tüdruk vaatab talle vastu, siis näis, justkui oleks jäätis väiksemaks jäänud, aga siis oli tüdrukul nägu, et ta üldse seda jäätist ei taha, lihtsalt keegi oli talle selle vägisi pihku toppinud. Mingi krabin… mingi krabin?

      „Kukuu!” hüüdis Varblane. Paremat tervitust ei suutnud ta välja mõelda. Ikka mingi krabin. See tuli põrandast, kurat. Varblane laskus põlvili ja pani kõrva vastu põrandat – olgu või inimsööjad, olgu kurikaelad või vaimud, koos on parem kui üksi.

      „Kukuuu!”

      Nii ilusat kukut polnud veel keegi kunagi hõisanud, kuid ometi ei pandud seda tähele. Varblane hüüdis oma võlusõna veel mitu korda ja võimalikult heleda häälega, kuid teda ei kuuldud. Tundus, et all on nii mehi kui naisi, siis tundus, et keegi matsutab või sööb midagi, ja lõpuks oli päris selge, et kärsahais tuli sealtsamast põrandast, kuhu Varblane üritas kuku hüüda. Ta lamas ju ise luugi peal! Viimast jõudu kokku võttes suutis Varblane selle lahti kangutada, prillid oleksid äärepealt alla lennanud, ja siis, kui ta luugi lahti oli saanud, ei mõistnud ta mingil moel oma rõõmu varjata, Varblase näol oli lollakalt õnnelik naeratus – keldris oli kolm inimest! Inimesed! Ikkagi inimesed! Varblane ei öelnud tükk aega midagi, lihtsalt tundis end õnnelikuna, ja kui ta lõpuks suu lahti tegi, siis ei taibanud ta muud öelda kui veel kord – „Kukuu!”

      Keldris oli vanaeit ja kaks ätti. Nad vahtisid teda nagu lollakat. Varblane isegi ei mäletanud, millal ta viimati nii palju nii vanu inimesi kambas istumas nägi. Vanamoori üks silm vaatas eikuhugi, sellel oli kae, ning tema lõug püsis vist ainult rätiku abil ülemise osa küljes kinni. Mehed vaatasid teda ebasõbralikult, igal juhul mitte nii, et normaalne inimene oleks tahtnud edasi astuda. Varblane ei teinud välja, ta ronis redelit mööda alla ja jäi kohmetunult keset tuba seisma, käed taskus.

      „No mis nüüd on?” küsis eit kareda häälega.

      „Midagi,” ütles Varblane. „Ma olin lihtsalt väga üksi.”

      „Ja siis?”

      Varblane laiutas käsi. Rohkem ei olnud tal midagi öelda.

      Nad vaatasid teda ükskõikselt, ebasõbralikult, kahtlustavalt, altkulmu ja umbusaldavalt. Kolm paari muldvanu silmi, millest ei olnudki aru saada, kas nad üldse midagi näevad, naise vana sinine ja kaega, meeste hallid ja mustad, mis olid nagu paduvihm ja öö. Rohkem ei midagi. Siis keerasid nad end lõkke poole, kus vardas küpses loom. Üks mees üritas seda keerata, nii et kõrbema ei läheks, kuid selleks polnud tal küllalt jõudu. Teine mees aitas. Meeste vahel vedeles kassi verine nahk koos peaga. Öäk! Varblane pigistas silmad kinni.

      „Kas sul on nälg?” küsis hall vanamees vaikselt.

      „Ma olen söönud,” vastas Varblane kibekiiresti.

      „Pane siis vähemasti luuk kinni, külm hakkab,” sisistas vanamoor läbi hammaste.

      Varblane tõmbas luugi kinni, kuigi ta arast peast välgatas läbi mõte, et veel oleks jõudnud põgeneda, sest kui ta uutel sõpradel peaks pärast kiisut kõht tühjaks jääma, siis ei takista neid mitte üks võim Varblasest magustoitu tegemast. Ka prillid kuluvad marjaks ära. Siit, prügimägede vahelt ei hakkaks teda keegi otsima. Egemon ehk korra vaataks, siis leiaks endale uue kojamehe, ja ongi lõpp. Vaid raamatud jäävad alles.

      „No istu siis, kui sa juba tulid.”

      Vanamoor näitas talle kohta enda vastas, vanameeste vahel.

      „Rainer, vaata, kas on valmis,” ütles vanamoor.

      See, keda Raineriks kutsuti, kummardus lõkke kohale, pani silmad kinni ja nuusutas, siis võttis noa, lõikas kassist killu liha ja pistis suhu.

      „Vara veel. Tahad ka proovida?”

      Rainer sirutas СКАЧАТЬ