Kes teisele hauda kaevab. Yrsa Sigurðardóttir

Чтение книги онлайн.

      Veebruar, 1945

      Väike tüdruk tundis, kuidas külmatunne sääri mööda ülespoole hiilis ja selja sisse puges. Ta püüdis end esiistmel kõrgemale küünitada, et paremini välja näha. Süvenenult silmitses ta ümbritsevat lumehangedest kaetud maastikku, kuid ei märganud ühtegi karilooma. Loomade jaoks on väljas liiga külm, mõtles ta ja soovis, et pääseks sellest autost ometi kord välja, tuppa tagasi. Ent öelda ei julgenud ta midagi. Tüdruk poetas vargsi pisara, samal ajal kui tema kõrval istuv mees auto käivitamisega vaeva nägi. Tüdruk surus huuled kokku ja pööras näo kõrvale, et mees seda ei näeks. Ta saaks kurjaks. Tüdruk vaatas maja poole, mille kõrval auto seisis, ning lootis silmata teist tüdrukut, kuid ainus nähtav elusolend oli koer Snúdur, kes magas välisukse ees trepil. Nüüd tõstis Snúdur kiirelt koonu ja vaatas tüdrukule pingsalt otsa. Tüdruk naeratas koerale kurvalt, kuid juba langetaski loom pea ja sulges silmad.

      Auto jõnksatas käima ja mees sirutas end istmel. „Lõpuks ometi,” ütles ta madala karuse häälega ja masin võttis kohalt. Mees vaatas hetkeks tüdruku poole, kes oli end nüüd jälle otse pööranud. „Lähme teeme ühe väikese sõidu.” Tüdruk rappus istmel, kui nad ebatasast, augulist sissesõiduteed mööda edasi liikusid. „Katsu millestki kinni hoida,” ütles mees, ilma et oleks tüdruku poole pilku heitnud.

      Auto jõudis lõpuks suure tee peale ning nad sõitsid mõnda aega vaikides. Tüdruk vaatas aknast välja, lootuses mõnda hobust silmata, kuid kõikjal valitses tühjus. Siis muutus ümbrus talle tuttavamaks ning tema süda hakkas kiiremini lööma. „Kas me sõidame koju?” küsis ta vaiksel häälel, endal silmad suured.

      „Nii võib vist öelda küll jah.” Tüdruk ajas end veelgi rohkem sirgu ning jälgis juba tähelepanelikumalt kõike, mis tema pilgu ette jäi. Eespool paistis tuttavlik koduküla, kauguses nägi ta kaljurüngast, mille kohta ema oli ütelnud, et see on kivistunud trollieit. Ta kallutas end instinktiivselt ettepoole, et veel paremini näha. Õrnalt laugel kõrgendikul ilmus nähtavale vastu sõitev auto. Sõjaväe oma, taipas tüdruk. Mees aeglustas sõitu ja käskis tüdrukul end madalamale tõmmata. Tüdruk kuuletus kõhklemata, sest oli harjunud end peitma. Küllap arvas mees nii nagu vanaisagi, kes väitis, et sõjaväest ei tule kunagi midagi head. Ema oli talle siis sosistanud, et sõdurid on täiesti tavalised inimesed. Nagu vanaisagi, ainult nooremad. Ja kenamad. „Nagu sina.” Tüdruk mäletas kui ilusti ema talle seda öeldes oli naeratanud.

      Tüdrukuke kuulis teise auto mürinat lähenemas, müra muutus aina valjemaks, kuni sõidukid kohtusid, ning vaibus taas, kui autod üksteisest kaugenesid. Ta niheles istmel. „Võid istukile tõusta,” ütles autojuht ja tüdruk ajas end uuesti sirgu. „Kas sa tead, kui vana sa oled?” küsis mees.

      „Nelja-aastane,” kostis tüdruk sõnu püüdlikult välja hääldades, nagu vanaisa oli talle õpetanud.

      Mees ühmas põlglikult: „Nelja-aastase lapse kohta oled sa küll üks igavene nääps.” Sellest sõnast ei saanud tüdruk aru, kuid adus, et selline olla ei olnud sugugi hea. Ta ei vastanud midagi. Vaikus. „Kas sa tahad oma emme juurde tagasi?”

      Tüdrukutirts ajas silmad pärani ja vaatas mehele otsa. Kas ta sõitiski praegu emme juurde? Ta tundis, kuidas paljast mõttest kõik paremaks muutus. Tüdruk noogutas innukalt pead.

      „Seda ma arvasin,” ütles mees ja põrnitses üksisilmi maanteed. „Varsti kohtud temaga.”

      Tüdruku kintsud ei pakitsenud enam külmast. Nüüd muutub kõik jälle heaks. Nad pöörasid väikesele teeotsale, mida tüdruk nõnda hästi tundis. Ta nägi oma kodutalu ja esimest korda üle pika aja tüdruk naeratas. Auto sõitis aeglaselt maja juurde ja peatus. Tüdruk vaatas ennastunustavalt suursuguselt kõrguvat maja. See paistis kuidagi nii üksik ja nukker. Tuled olid kustu ja korstnast ei tulnud suitsu. „Kas emme on siin?” küsis ta hämmeldunult. See oli küll pisut imelik. Viimati, kui ta ema nägi, oli ema lamanud mehe majas magamistoa voodis. Haigena. Nagu vanaisagi. Ema oli haige ja mitte keegi peale tüdruku ei tahtnud teda aidata. Võib-olla oli ema tol ööl, mil ta voodist kadus, tagasi koju läinud? Aga miks oli ta siis tema mehe juurde maha jätnud? Ema küll niimoodi teinud poleks.

      „Su ema ei ole otseselt siin. Sellest hoolimata näed sa varsti teda. Siis võite alatiseks kokku jääda.” Mees irvitas ja miski nagu varjutas tüdruku rõõmu. Aga küsida ei julgenud ta midagi. Mees tõukas autoukse äkilise liigutusega lahti ja astus välja. Läks siis teisele poole autot ja avas ukse ka tüdrukule. „Tule! Sul tuleb veel tükk maad maha kõmpida, enne kui oma emme üles leiad.” Tüdruk ronis autost ettevaatlikult välja. Ta vaatas enda ümber ringi, lootuses näha kedagi või midagi julgustavat, kuid asjata.

      Mees kummardus pisut ja võttis kinni tüdruku kindaga käest. „Tule, ma näitan sulle midagi.” Mees tõmbas ta endaga kaasa ning tüdruk pidi peaaegu jooksma, et mehega sammu pidada. Nad läksid maja taha lauda poole. Korraga hoovas nende poole vastikut lehka, mis muutus seda vängemaks, mida lähemale nad hoonele jõudsid. Tüdruk oleks tahtnud nina kinni hoida, aga ei julgenud. Mehe ilmest võis välja lugeda, et ka tema tundis haisu. Kui nad lauda juurde jõudsid, astus mees sammu kõrvale ja vaatas aknast sisse. Tüdruk oli liiga väike, et tema eeskuju järgida. Mees põrkus lauda juurest eemale ja pani käe kärmelt suu ette. Tüdruk lootis, et lehmadega pole midagi halba juhtunud. Ta pani tähele, et laudast ei kostnud kippu ega kõppu. Lehmad võisid muidugi ka vabalt magada. Mees tõmbas tüdrukut käest ja nad hakkasid edasi liikuma.

      „Kuradima raiped,” ütles mees. Nad kõndisid laudast natuke maad eemale, kuni mees peatus ja heitis pilgu üle lumelagendiku. Ta lasi tüdruku käest lahti. „Kus pagan see nüüd oligi?” pomises ta närviliselt ja kraapis saapaga lund.

      Väike tüdruk seisis vaikselt, samal ajal kui mees lumes edasi tuhnis. Tüdruku rõõm oli kuhtunud. Siin küll ema ei olnud. Ta ei saanud olla lume all. Ta oli haige. Tüdruk püüdis kurku kerkinud klompi alla neelata ja küsis mehelt poolihääli: „Kus emme on?”

      „Ta on Jumala juures,” vastas mees aina edasi kraapides.

      „Jumala juures?” küsis Kristín segaduses. „Mida ta seal teeb?”

      Mees mühatas põlglikult. „Ta on surnud. Siis minnakse Jumala juurde.”

      Tüdruk ei teadnud täpselt, mida see tähendab. Ta polnud kunagi kohanud kedagi, kes oleks olnud surnud. „Jumal on hea, on ju?” Tüdruk polnud isegi päris kindel, miks ta seda mehe käest küsis. Ta ju teadis vastust. Ema ja vanaisa olid seda talle tihti kinnitanud. Jumal on hea. Väga hea. „Kas ta tuleb Jumala juurest tagasi?” küsis tüdruk lootusrikkalt.

      Mees tõi kuuldavale rõõmuhüüde ja jättis kraapimise järele. „Siin see on. Lõpuks ometi.” Ta kummardus maha ja asus, kindad käes, lund maalapilt eemale pühkima. „Ei, Jumala juurest ei tule keegi tagasi. Sina ise pead ka tema juurde minema, kui tahad emaga kokku saada.”

      Tüdruk kangestus. Mida mees sellega mõtles? Tüdruk jälgis, kuidas ta pühkis lume alt välja heinamaal asuva terasluugi, sellesama, mille juures ema oli keelanud mängida. Jumal ei saanud ju ometigi selle all olla?

      Mees sirutas pisut selga, enne kui uuesti raske luugi kohale kummardus, et seda eest ära lükata.Ta kõõritas tüdruku poole ja naeratas veel korra. Tüdruk oleks parema meelega tahtnud, et ta järele jätaks. Mees andis märku, et tüdruk tema juurde tuleks. Kõhklevalt astus laps mehe ja suure musta avause poole, mis luugi alt nähtavale oli ilmunud. „Kas Jumal on koos emaga seal all?” küsis ta väriseval häälel. Mees naeratas ikka veel. „Ei, seal teda pole, aga ta tuleb sulle sinna pärast järele. Tule!” Ta võttis tüdruku kõhnast õlast ja tõmbas teda avausele lähemale. „Hea, et sa ristitud oled. Ristimata inimesi Jumal vastu ei võta. Loodame, et sa Jumalal ikka meeles oled, sest kirikuraamatust СКАЧАТЬ