Demelza. Winston Graham

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vaatama, et sa sinna sisse ei kukuks.”

      „Ei, seda ei juhtu: ma olen liiga paks, mu nägu on lai nagu täiskuu ja uut pihikut annab hädavaevu kinni nöörida. Arvan, et John Treneglos tuleks küll, kui teda kutsuda. Võib-olla ei ütleks tema viltuste silmadega naisukegi ära, kui sinu söödaks välja paneme. Ja George Warleggan – tema vanaisa oli sinu jutu järgi sepp, niisiis pole sel mehel põhjust nina püsti ajada, olgu ta kui tahes rikas. Francis ka … Nõbu Francis meeldib mulle. Muidugi tädi Agatha oma valgete habemekarvade ja kõige toredama parukaga. Ning Elizabeth ja väike Geoffrey Charles. Kas poleks tore seltskond? Ja siis veel,” lisas Demelza kavalalt, „peaksime ehk kutsuma ka mõned sõbrad, kellega sa kohtud George Warleggani pool.”

      Nende vahelt puhus läbi jahe tuulehoog. See kergitas korraks Demelza kleidivolangi ja pani selle laisalt laperdama.

      „Nood on kõik mängurid,” lausus Ross. „Sa ei taha kutsuda ristsetele mängureid. Ja see, et olen nendega kaks korda kaardilauas kohtunud, ei tähenda veel teab mis sõprust.”

      Demelza vabastas Garricku ilased lõuad ja tahtis juba käed kleidi külge kuivaks pühkida. Siis tuli talle meelde, ta kummardus ja nühkis neid vastu rohtu. Garrick lakkus tema põske ja Demelza silmale langes tume juuksekihar. Naistega ei saa korralikult vaielda, mõtles Ross, sest nende ilu eksitab su teemast kõrvale. Demelza oli küll endisest natuke täidlasem, aga see ei teinud teda vähem võluvaks. Rossile meenus, missugune oli pärast Geoffrey Charlesi sündi näinud välja tema esimene armastus Elizabeth: õrn, veatu ja kergelt õhetav nagu hõrk kameelia.

      „Võid saada oma kaks ristimispidu, kui tahad,” ütles ta.

      Korraks tundus talle, et Demelza nägu on pisut murelik. Harjunud naise meeleolu äkiliste muutustega, vaatas Ross talle küsivalt otsa ja siis lausus Demelza vaikselt:

      „Oh, Ross. Sa oled minu vastu nii hea.”

      Ross hakkas naerma. „Sellepärast pole sul küll tarvis nutta.”

      „Ei, aga sa oled; sa tõesti oled.” Demelza tõusis ja suudles meest. „Mõnikord,” lisas ta aeglaselt, „arvan ma, et olen uhke daam, aga siis meenub mulle, et olen kõigest …”

      „Sa oled Demelza,” lausus Ross. „Jumal lõi pärast sind vormi puruks.”

      „Ei löönud ta ühtigi. Seal voodikeses on teine veel.” Ta vaatas Rossile teraselt otsa. „Kõik need ilusad asjad, mida sa mulle enne Julia sündi ütlesid – kas mõtlesid tõesti nõnda? Kas mõtlesid, Ross?”

      „Ma ei mäleta enam, mida ütlesin.”

      Demelza tõmbus temast eemale ja tantsiskles oma ilusas kleidis murul ringi. Varsti tuli ta tagasi. „Ross, lähme suplema.”

      „Hull peast. Alles nädal tagasi tõusid voodist.”

      „Las ma siis torkan ainult jalad vette. Võime minna randa ja kõndida lainete piiril. Täna on vaikne.”

      Ross andis talle kerge laksu. „Külmetad jalad ära ja Julia pärast kannatab.”

      „… Selle peale ma ei mõelnud.” Demelza vajus toolile istuma.

      „Aga,” jätkas Ross, „kuiva liiva on küllalt, et rannas jalutada.”

      Demelza kargas krapsti püsti. „Lähen ütlen, et Jinny Julial silma peal hoiaks.”

      Kui ta tagasi tuli, kõndisid nad aia teise serva, kus pinnas muutus juba liivaseguseks. Endale ohakate ja kassinaeriste vahel teed rajades läksid nad läbi kitsa tühermaa ja Ross tõstis Demelza üle lagunenud kiviaia. Läbi pehme liiva kahlates jõudsid nad viimaks Hendrawna randa.

      Päev oli suviselt soe ja silmapiiril seisid reas valged pilverüngad. Meri oli vaikne ning randa veerevad lainekesed jätsid tagasi tõmbudes rohelisele pinnale pitsiliselt õrna valge mustri.

      Nad kõndisid teineteisel käe alt kinni hoides ning Ross mõtles, kui kiiresti olid taastunud nende endised sõbralikud suhted.

      Merelt paistis kaks-kolm Padstow’ heeringapaati ja üks oli ka Sawle’ist. Nad arvasid selle olevat Pally Rogersi oma ja lehvitasid, aga kalur ei pannud tähele: kalad olid praegu tähtsamad kui sõbrad.

      „Arvan, et Verity võiks tulla mõlemale peole,” ütles Demelza. „Tal on vaja vaheldust ja uusi sündmusi, mis tema mõtteid hõivaksid.”

      „Loodetavasti ei taha sa, et last mõlemal päeval ristimisvaagna kohal hoitaks.”

      „Ei, ei, see on esimesel päeval. Seda näeb ainult suurtsugu rahvas. Alamrahvas ei pane seda pahaks, peaasi et neile korralikult süüa antakse. Ja lauale saab panna kõik, mis eelmisest päevast üle on jäänud.”

      „Miks ei võiks me kolmandal päeval teha omaette pidu lastele?” pakkus Ross. „Nad saaksid ära süüa kõik, mis on üle jäänud teisest päevast?”

      Demelza vaatas talle otsa. „Sa pilkad mind, Ross. Sa pilkad mind alati.”

      „See on üks omamoodi aupaklikkuse vorm. Kas sa siis seda ei tea?”

      „Aga kui tõsiselt rääkida, kas sinu meelest on hea ja peen mõte teha niisugune pidu?”

      „Kui täiesti tõsiselt rääkida,” vastas Ross, „siis olen ma valmis sinu kapriise rahuldama. Kas sellest ei piisa?”

      „Sel juhul soovin, et rahuldaksid veel ühe. Ma olen mures Verity pärast.”

      „Mis temaga lahti on?”

      „Ross, ta ei sündinud selleks, et jääda vanatüdrukuks. Veritys on nii palju soojust ja armastust. Sina tead seda. Mis elu see on, kui ta peab talitama Trenwithis, hoolitsema mõisa- ja majapidamistööde eest, teenima Elizabethi ja Francist, Elizabethi last ja vanatädi Agathat, vaatama teenijate järele, tellima kõike, mida majapidamises vaja läheb, tegema Sawle’is kooriproove ja aitama kaevandusrahvast. Mitte seda ei peaks ta tegema.”

      „Aga just seda talle meeldibki teha.”

      „Jah, aga ainult siis, kui ta elaks ka oma elu – jah. Kui ta oleks abielus ja tal oleks oma kodu, siis oleks kõik teisiti. Kui Verity läinud aasta septembris meie juures Namparas oli, nägi ta üsna varsti palju parem välja, aga nüüd on jälle kollane nagu sadulanahk ja nii kõhn. Kui vana ta on, Ross?”

      „Kakskümmend üheksa.”

      „Noh, siis on küll viimane aeg midagi ette võtta.”

      Ross jäi seisma ja viskas kiviga kaht kaklevat kajakat. Üsna sealsamas lähedal seisid kaljupealsel Wheal Leisure’i hooned; pärast aastatepikkust plaanimist oli kaevandus nüüd avatud, andis tööd viiekümne kuuele mehele ja teenis kasumit.

      „Oled juba küllalt jalutanud,” ütles Ross. „Tagasi nüüd.”

      Demelza pöördus kuulekalt. Tõus oli alanud ja liivariba jäi tasapisi ahtamaks. Iga natukese aja tagant ulatus mõni laine teistest kaugemale ja jättis taandudes endast maha kitsa seebiselt vahutava jälje, otsekui märgistaks oma piire.

      Ross lausus muigamisi: „Üheksa kuud tagasi olid kogu hingest vastu, et Verity siia tuleks. Kartsid teda hullemini kui sookolli. Kui tahtsin teid omavahel tuttavaks teha, tõmbasid ennast kangeks nagu kaevanduse tugitala. Aga pärast seda kui kohtusite, oled käinud СКАЧАТЬ