Demelza. Winston Graham

Чтение книги онлайн.

      Jinny kummardus oma lapse kohale; tulles kandis ta pisikest seljas ja päeval hoidis korviga köögis. „Jah, söör. Ta ütel, et laps ei sünni kindlasti enne lõunasööki, ja lubas üheksa-kümne paiku tagasi tulla.”

      Ross pöördus, et varjata pahameelt. Jinny vaatas teda truualamliku pilguga.

      „Kes sinu lapsed ilmale aitas, Jinny?” küsis Ross.

      „Ema, söör.”

      „Kas läheksid ja kutsuksid ta siia, Jinny? Arvan, et usaldan sinu ema rohkem kui seda vana kõlupead.”

      Jinny lõi rõõmust õhetama. „Jah, söör. Akkan kohe minema. Ema tuleb ea meelega.” Ta sättis end juba minekule, aga vaatas siis lapse poole.

      „Ma kannan hoolt, et talle midagi halba ei sünniks,” ütles Ross.

      Jinny vaatas talle korraks otsa, krahmas siis oma valge tanu ja läks köögist välja.

      Ross kõndis madalasse eeskotta ja jäi trepijalamil seisma; vaikusest rusutud, astus ta võõrastetuppa, valas endale klaasi brändit, jälgis aknast, kuidas Jinny järjest väiksemaks jääv vilgas kogu Mellini poole tõttab, ning naasis kööki. Väike Kate ei olnud end liigutanud, vaid lamas selili, siputas jalgu, häälitses ja vaatas talle naerdes vastu. See lapsehakatis oli üheksa kuud vana ega olnud kordagi näinud oma isa, kes kandis Bodmini vanglas salaküttimise eest kaheaastast karistust. Erinevalt kahest vanemast lapsest, kes meenutasid rohkem isa, oli Kate läbi ja lõhki Martin: liivakarva juuksed, sinised silmad ja nöbinina ümber juba praegu näpuotsatäis tedretähne.

      Tuld ei olnud täna kaminasse tehtud ja hommikusöögist polnud samuti mingit märki. Ross roobitses süsi, aga need olid kustunud; ta võttis hakatist ja hakkas seda süütama, arutledes endamisi pahaselt, kuhu oli kadunud Jud. Ta teadis, et vaja läheb sooja vett, käterätte ja kausse, aga siin ei olnud midagi valmis sätitud. Pagan võtaks Choake’i ja tema häbematust: tohter polnud vaevunud isegi Rossi ära ootama, enne kui minema sõitis.

      Nende kahe suhted olid olnud juba mõnda aega jahedad. Ross ei talunud doktor Choake’i tobedat naist, kes oli levitanud Demelza kohta kuulujutte, ja kui Ross kedagi ei talunud, polnud ta just eriti osav oma vastumeelsust varjama. Nüüd vahutas ta vihast, et on sunnitud kasutama tolle kangekaelse upsaka ja tagurliku lollpea teeneid, sest peale tolle pole miilide ulatuses ühtki arsti.

      Kui halud hakkasid tuld võtma, tuli väljast Jud ning koos temaga paiskus sisse tuulehoog, mis tuuseldas köögis ringi.

      „Akkab vist tormile kiskuma,” lausus Jud ja seiras Rossi oma punetavate silmadega. „Kas olete näind, määnne pikk must ummikas randa käüb?”

      Ross noogutas kärsitult. Umblaine oli raskelt õõtsunud juba eilsest õhtupoolikust peale.

      „Nujah, nüid on see akand igasse kanti murduma. Säänset asja on minu silmad arva näind. Jüsku piitsaga vemmeldass. Ummikas on lännü ja meri on täis valgeid tuusta nigu Joe Triggi abe.”

      „Vaata Kate’i järele, Jud,” ütles Ross. „Ja tee vahepeal midagi hommikusöögiks. Ma lähen üles.”

      Ross oli endale sellest arugi andmata juba mõnda aga kuulnud väljast tuule ulgumist. Nüüd vaatas ta magamistoa aknast välja ning nägi, et ummikas on tõepoolest murdunud ning merel hüplevad vahused laineharjad, jooksevad risti-rästi, otsekui oleksid pea kaotanud, ja paiskavad kokku põrgates üles veesambaid. Maal oli tuul alles iilitine, aga üle merepinna võis siin-seal näha tormamas keeriseid, väikesi ja sihituid, õelatest puhangutest takka piitsutatuid.

      Kui Ross oli juures, püüdis Demelza end kõigest väest normaalselt ülal pidada, aga oli selge, et naisel oleks hea meel, kui ta ära läheks. Ross ei saanud teda aidata.

      Rusutult läkski mees alla tagasi ja jõudis just õigeks ajaks, et võtta vastu Jinny ema proua Martin. Laia näoga, asjalik, prillid ees, astus ta aevastades kööki, sabas viis väikest last, kellega ta rääkis ja tõreles; neid, Jinny kaht vanemat ja tema enda kolme nooremat, polnud kellegi hooleks jätta, seletas ta Rossile; teretanud Judi, küsis ta Prudie järele, mainis head praeliha lõhna, uuris, kuidas läheb patsiendil, ja tunnistas, et on ise ka natuke tõbine, aga oli teinud endale enne äratulekut kuuma, veiniga tarretatud piima, kääris siis käised üles, käskis Jinnyl panna kuuma veega tõmbama põld-võõrkapsast ja veiste-südamerohtu, mis pidid aitama tüdrukut paremini kui kõik tohtrite imerohud kokku, ning oligi juba teisel korrusel, enne kui keegi jõudis midagi öelda.

      Köögis paistis istuvat igal toolil laps. Reas nagu keeglikurikad laadal, ootasid nood hirmunult, kas ei aeta neid äkki minema. Jud kratsis pead, sülitas tulle ja kirus.

      Ross läks tagasi võõrastetuppa. Laual oli puntras heegeldustöö, mille kallal Demelza eile õhtul ametis oli olnud. Selle kõrval lebas moeajakiri, mille Verity talle oli laenanud – midagi uut ja võõrapärast, mis oli tulnud Londonist ning milletaolist siin varem polnud nähtud. Tuba oli natuke tolmune ja segi.

      Kell oli viisteist minutit kuus läbi.

      Linnud täna hommikul ei laulnud. Hetk tagasi oli rohule langenud päikesekiir, aga kohe jälle kadunud. Ross vaatas jalakaid, mis visklesid siia-sinna, just nagu oleks maa hakanud värisema. Õunapuud, mis kasvasid varjulisemas paigas, paindusid ja näitasid lehtede alumist külge. Taevas kihutasid rasked pilved.

      Ross võttis kätte raamatu. Pilk libises üle lehekülje, aga meelde ei jäänud loetust midagi. Tuul tormas tuuseldades läbi oru. Sisse astus proua Martin.

      „Kuidas tal on?”

      „Ta on vapper, kap’n Ross. Me Prudiega saame akkama, ärge te ültse muretsege. Varsti on kõik möödas – enne kui vana doktor Tommie tagasi tuleb.”

      Ross pani raamatu käest. „Kas oled päris kindel?”

      „Noh, ma ise olen ilmale toond üksteist ja Jinnyl on kolm. Piale nende olen aidand Betty Nanfanit kaksikutega ja Sue Vigust nelja latsega – esimesed kolm tulivad enne tanu alla saamist.” Proua Martinil said sõrmed otsa. „Nii kergelt tal ei lähe kui Jinnyl, aga me saame akkama, ärge mitte peljakegi. Lähen võtan nüüd brändit ja annan piigale kübekese, et ta end lõdvaks laseks.”

      Korraga lõi maja tuule raevuka rünnaku all vappuma. Ross seisis ja vaatas tormlevasse taevasse ning tundis endas Choake’i vastu kohuvat viha, mis ihkas samamoodi midagi tuuseldada kui tormi-iilid. Terve mõistus ütles talle, et Demelzal läheb kõik hästi, talumatu oli üksnes see, et naisele ei võimaldatud parimat hoolitsust. Seal ülal piinles Demelza, abiks ainult kaks vana kohmakat naist.

      Ta läks välja ja kõndis talli juurde, märkamatagi õieti tormi, mis tema ümber tuure kogus.

      Talliukseni jõudnud, vaatas Ross Hendrawna poole ja nägi, et veeudust sündinud pilved on hakanud kõrgemale kerkima ja maismaale kanduma nagu liiv enne liivatormi. Kaljud paistsid siin-seal otsekui suitsevat.

      Ta oli just jõudnud talliukse lahti tõmmata, kui tuul selle tal käest kiskus, kinni virutas ja tema enda vastu seina tõukas. Ross vaatas taevasse ja tõdes, et niisuguse rajuga on võimatu ratsutada.

      Ta hakkas minema jala. Kõndida oli kõigest kahe miili ringis.

      Kui Ross maja nurga tagant välja jõudis, paiskus talle näkku lehti, kõrsi, mulda ja oksaraage. Tema selja taga rebis tuul laineharjadest kamalutäisi ja loopis üles, kus need ühinesid pilvedega. Igal СКАЧАТЬ