Saare võimalikkus. Michel Houellebecq

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ülemõelt. Olgu Ülemõe sõnum siinkohal selle vahepealses sõnastuses ära toodud:

      „Tuleb möönda, et inimestel ei ole väärikust ega õigusi; et headus ja kurjus on pelgalt mõisted, naudingu ja valu kergelt teoretiseeritud vormid.

      Kohelda inimesi igas mõttes nagu loomi – nad väärivad mõistmist ja kaastunnet nii hinge kui ka ihu seisukohalt.

      Püsida sellel üllal ja kiiduväärt teel.”

      Me pöördusime ära naudingu teelt, ilma et oleksime suutnud midagi asemele leida, ja sellega me üksnes pikendasime inimkonna arengu hilisemaid tendentse. Kui prostitutsioon lõplikult keelustati ja keeld ka tegelikult tervel planeedil kehtestati, sisenesid inimesed halli ajastusse. Sealt nad enam välja ei saanudki, vähemalt mitte enne, kui nad iseseisva liigina kadusid. Ei ole suudetud sõnastada ühtegi tõeliselt veenvat teooriat selgitamaks seda, mis kõikide tunnuste järgi oli kollektiivne enesetapp.

      Turule ilmusid tõhusa kunstvagiinaga androidrobotid. Kõrgtehnoloogiline süsteem analüüsis reaalajas meeste suguelundite välist kuju, reguleeris temperatuuri ja survet; radiomeetriline sensor võimaldas ette ennustada ejakulatsiooni, kohaldas sellele vastavalt stimulatsiooni ja lubas ühtimist soovikohaselt pikendada. Paar nädalat tekitas see suurt uudishimu, seejärel müüginumbrid kukkusid: roboteid tootvad ettevõtted, kellest mõned olid investeerinud miljoneid eurosid, kuulutasid üksteise järel välja pankroti. Oli neid, kes lugesid sellest välja tahet pöörduda tagasi loomulike ja tõeliste inimsuhete juurde; see ei vastanud mõistagi vähimalgi määral tõele, nagu järgnevad sündmused seda kõnekalt näitasid: tõde oli see, et inimesed andsid lihtsalt alla.

      daniel1,3

      Automaadist saab suurepärast kakaod. Neelasime selle ühe sõõmuga alla, nauding oli võrratu.

Patrick Lefebvre, loomakiirabi arst

      Etendus „Meie eelistame grupiseksi Palestiina naistega” oli kahtlemata minu karjääri tipp – meediakajastuse mõttes. Üheks lühikeseks perioodiks pääsesin ma rubriigist „Etendused” rubriiki „Päevasündmused”. Mitu moslemiorganisatsiooni esitas minu peale kaebuse, tehti pommiähvardusi – ühesõnaga lõpuks ometi natuke elevust. Ma võtsin riski, tõsi, aga see oli kaalutletud risk; 2000-ndatel pead tõstnud islamiäärmuslastele sai osaks punkaritega sarnane saatus. Nad muutusid hoobilt vanamoelisteks, kui ilmusid välja viisakad, sõbralikud, vagad Jamaat Tablighi taustaga moslemid: see oli umbes nagu new wave, kui sama paralleeli jätkata; tüdrukud kandsid tookord veel loori, aga need olid ilusad, kaunistuste ja pitsidega läbipaistvad loorid, tegelikult pigem erootilised aksessuaarid. Ja seejärel, täiesti enesestmõistetavalt, nähtus tasapisi taandus: suurte rahade eest ehitatud mošeed jäid tühjaks ja seksiturule ilmusid tagasi araablannadest prostituudid nagu ka kõik teised. Kõik see oli juba ette teada, arvestades, mis ühiskonnas me elasime, ei saanudki see kuidagi teisiti minna; aga ikkagi sattusin ma paariks hooajaks sõnavabaduse kangelase rolli. Mis puutub vabadusse, siis olin ma isiklikult pigem vastu; on lõbus tõdeda, et just nimelt vabaduse vastastel on varem või hiljem kõige rohkem vabadust tarvis.

      Isabelle oli alati minu kõrval ja andis mulle nutikat nõu. „On tarvis,” ütles ta mulle kohe alguses, „et sa saaksid lihtrahva enda poolele. Kui lihtrahvas on sinu poolel, oled sa võitmatu.”

      „Nad juba on minu poolel,” vaidlesin ma vastu, „nad käivad mu etendusi vaatamas.”

      „Sellest ei piisa, sa pead veel rohkem gaasi vajutama. Eelkõige respekteerivad nad pappi. Sul on pappi, aga sa ei näita seda küllalt välja. Sa pead natuke rohkem eputama.”

      Tema nõuande peale ostsin endale niisiis Bentley Coninental GT, „suurejoonelise ja puhtatõulise” kupee, mis ajakirja L’Auto-Journal sõnul „sümboliseerib Bentley tagasipöördumist oma algse kutsumuse juurde: pakkuda luksuslikke sportautosid”. Kuu aega hiljem olin ma Radikal Hip-Hopi esikaanel – või eelkõige mu auto oli. Enamik räppareid ostis Ferrarisid, mõned originaalsemad Porsche; aga Bentley, see lõi nad täiega pahviks. Absoluutselt harimatud, isegi autoasjanduses, need väikesed kõlupead. Keith Richardsil näiteks oli Bentley, nagu ka kõigil teistel tõsiselt võetavatel muusikutel. Oleksin võinud osta ka Aston Martini, aga see oli kallim, ja lõpuks oli Bentley ka kenam: kapott oli pikem, sinna oleks võinud muretult kolm tibi ritta istuma panna. Sada kuuskümmend tuhat eurot oli tegelikult üsna soodsalt saadud; lihtrahva usalduse võitmiseks oli see igatahes tulus investeering.

      See etendus tähistas ka mu lühikese – kuid tasuva – karjääri algust filmimaailmas. Olin etendusse miksinud ühe lühifilmi; juba minu esialgset projekti pealkirjaga „Viskame miniseelikud Palestiina peale!” iseloomustas jämekoomiline ja kergelt moslemifoobne toon, mis hiljem mu renomeele kõvasti kasuks tuli; kuid Isabelle’i soovituse peale lisasin ka tibake antisemitismi, mis pidi tekitama vastukaalu etenduse üldiselt araabiavastasele meelestatusele; see oli tark otsus. Niisiis otsustasin teha pornofilmi, õigemini pornofilmi paroodia – seda žanrit on ka tõesti kerge parodeerida – pealkirjaga „Laku mu perset, Gaza sektor (minu paks juudi asunik)”. Näitlejad olid ehtsad araabia näitsikud, pärit kõige hullematest Gaza eeslinnadest – tõelised sekspommid, aga looritatud, täpselt see, mida vaja; õuestseenid filmisime Ermenonville’i Mer de Sable’i lõbustuspargis. See oli tõeline koomika – tõsi küll, veidi peenemat sorti koomika. Inimesed naersid; enamik inimesi naeris. Ühes intervjuus, mille käigus me Jamel Debbouze’iga teineteist vastastikku küsitlesime, nimetas ta mind „üli-cool’iks kutiks” – ühesõnaga paremat poleks osanud tahtagi. Tõtt-öelda astus Jamel vahetult enne saadet minu garderoobist läbi. „Tead, mees, ma ei saa sind vihale ajada. Meil on sama publik.” Saatejuht Marc Fogiel, kes kohtumise oli korraldanud, taipas kiirelt meie vandeseltslust ja tegi püksid täis, tõtt-öelda olin juba ammugi tahtnud sellele väikesele sitapeale ära teha. Aga hoidsin end vaos, käitusin igati kenasti – ühesõnaga olin tõesti üli-cool.

      Etenduse produtsendid käskisid mul lühifilmist osa välja lõigata, see ei olnud tõesti eriti naljakas osa; olime seda filminud ühes lammutamisele minevas kortermajas Franconville’is, aga tinglikult oli tegevuspaigaks Ida-Jeruusalemm. Toimus Hamasi terroristi ja saksa turisti vaheline dialoog, mis meenutas kord Pascali vaimus inimolemuse põhialuste üle arutlemist, kord majandusteemalist debatti – umbes midagi Joseph Alois Schumpeteri laadis. Palestiina terrorist väitis alustuseks, et metafüüsilises plaanis on pantvangi väärtus null, kuna tegemist on uskmatuga; ometi polnud tema väärtus negatiivne, nagu oleks see olnud näiteks juudi puhul; pantvangi hävitamine polnud niisiis soovitatav, see oli lihtsalt täiesti tähtsusetu. Majanduslikus plaanis see-eest oli pantvangi väärtus märkimisväärne – kuna sakslane kuulus rikka ja oma kaasmaalaste vastu solidaarsust üles näitava rahva hulka. Pärast sellist sissejuhatust viis Palestiina terrorist läbi hulga eksperimente. Kõigepealt kiskus ta pantvangil ühe hamba välja – paljaste kätega – ja tõdes seejärel, et tema väärtus läbirääkimistel on siiski endine. Seejärel tegi ta sama ühe küünega, kasutades seekord tange. Sekkus teine terrorist ja kahe palestiinlase vahel toimus lühike üpris darvinistlikus vaimus arutelu. Selle lõppedes kiskusid nad pantvangil küljest munandid, kuid õmblesid haava hoolikalt kinni, et ta liiga vara otsi ei annaks. Nad olid täiesti ühel meelel selles, et pantvangi bioloogiline väärtus oli ainus, mis selle operatsiooni käigus muutus; tema metafüüsiline väärtus oli endiselt null ja tema hind läbirääkimistel endiselt väga kõrge. Ühesõnaga, kogu asi kiskus aina pascallikumaks ja visuaalselt aina talumatumaks; sain seejuures oma üllatuseks teada, kui odavad olid splätterfilmides kasutatud eriefektid.

      Minu lühifilmi täispikk versioon linastus mõni kuu hiljem L’Étrange Festivali raames ja selle peale hakkas mulle robinal tulema filmitööpakkumisi. Ootamatult võttis Jamel Debbouze minuga uuesti ühendust, ta tahtis välja saada oma tavapärasest koomiku rollist ja kehastada bad boy’d, tõelist lurjust. Tema agent tegi talle aga kiiresti selgeks, СКАЧАТЬ