Saare võimalikkus. Michel Houellebecq

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui ajakiri üles osteti, nimetas ta mu abipeatoimetajaks; see oli tõesti vähim, mis ta teha sai, kaks aastat olin ma tema eest kogu töö ära teinud. Sellest hoolimata ei sallinud ta mind silmaotsaski; mäletan tema vihkavat pilku, kui ta mulle Lajoinie kutse üle andis. Sa tead, kes on Lajoinie? Ütleb see nimi sulle midagi?”

      „Veidike ütleb…”

      „Jah, ta ei ole üldsusele väga tuntud. Ta oli ajakirja 20 Ans aktsionär, tal oli küll väike aktsiapakk, aga just tema algatas müügi; üks Itaalia ettevõte ostiski ajakirja ära. Germaine löödi enesest mõista minema; itaallased olid valmis minuga jätkama, aga et Lajoinie kutsus mind ühel pühapäeval enda poole brantšile, tähendas see, et tal olid minuga teised plaanid; Germaine tajus seda ja see ajas ta kohutavalt vihaseks. Lajoinie elas Marais’s, Vosges’i väljaku lähedal. Kui ma kohale jõudsin, sain ikka kerge šoki: seal olid Karl Lagerfeld, Naomi Campbell, Tom Cruise, Jade Jagger, Björk… Nojah, ühesõnaga mitte päris need inimesed, kellega ma olin harjunud läbi käima.”

      „Kas mitte Lajoinie ei pannud käima seda pedede ajakirja, mis on kohutavalt populaarseks saanud?”

      „Mitte päris, algselt ei olnud GQ mõeldud pededele, vaid pigem eneseteadlikele macho’dele: bimbod, autod, natuke militaaruudiseid; tõsi ta on, et poole aasta pärast märkasid nad, et ostjate hulgas on massiliselt geisid, aga see tuli üllatusena, ma ei usu, et nad oleksid ise ka täpselt pihta saanud, milles asi. Igatahes müüs ta selle veidi aega hiljem edasi ja just see avaldas ringkondades muljet: ta müüs GQ maha, kui see oli tipus ja arvati, et see tõuseb veelgi, ja asutas ajakirja 21. Sellest peale käis GQ alla, nad kaotasid vist mingi nelikümmend protsenti lugejaid, ja 21-st sai meesteajakiri number üks – äsja panid nad Le Chasseur Français’st mööda. Nende retsept on väga lihtne: rangelt metroseksuaalne. Kuidas püsida vormis, ilutooted, mood. Ei grammigi kultuuri ega uudiseid; ka huumorit mitte. Nojah, igatahes ei osanud ma tõesti arvata, mis pakkumine Lajoinie’l mulle on. Ta võttis mu ülisõbralikult vastu, tutvustas kõigile, pani enda vastu istuma. „Ma hindan kõrgelt Germaine’i…” ütles ta alustuseks. Katsusin mitte võpatada: mitte keegi ei võinud Germaine’i kõrgelt hinnata; see vana alkohoolik võis tekitada põlgust, kaastunnet, vastikust, igasuguseid asju, aga mitte mingil juhul austust. Hiljem taipasin, et see on Lajoinie viis inimestega ringi käia: mitte ühelgi juhul mitte kellegi kohta halba rääkida, mitte kunagi; vastupidi, külvata kõik kiitusega üle, ükskõik kui teenimatult, mis ei tähendanud, et ta poleks neile sobival hetkel kinga andnud. Olin siiski veidi häiritud ja proovisin viia jutu 21-le.

      „Me pea-me…” ütles ta silpe kummaliselt hakkides, umbes nagu räägiks ta võõrkeeles, „minu kol-leegid joonduvad, sel-line on minu mul-je, lii-gagi palju Amee-rika ajakirjanduse järgi. Meie oleme eu-roop-la-sed… Meie jaoks on oluline see, mis toimub Ing-lis-maal…”

      Nojah, muidugi, 21 oli maha viksitud ühe Inglise ajakirja pealt, GQ samamoodi; see küll ei seletanud, kuidas ta oli ära tabanud, et tuleb üks sinnapaika jätta ja teisega edasi minna. Kas oli Inglismaal tehtud mingi uurimus lugejaharjumuste muutuste kohta? „Mi-nu teada mit-te… Te olete väga ilus…” jätkas Lajoinie ilma nähtava seoseta, „te võik-si-te olla palju mee-diasõbralikum.”

      Minu kõrval istus Karl Lagerfeld, kes vahetpidamata sõi: ta tõstis endale paljaste kätega lõhet ette, kastis kalatükikesi koore- ja tillikastmesse, toppis siis selle kõik endale suhu. Tom Cruise heitis talle aeg-ajalt vastikust täis pilke; Björk seevastu näis võlutud – peab ütlema, et ta on alati katsunud saagade poeesia, Islandi väe ja muu taolise peal liugu lasta, aga tegelikult on ta äärmiselt konservatiivne ja peenutsev: ehtsa metslasega ühes ruumis viibimine tundus talle ilmselt huvitav. Korraga jõudis mulle kohale, et kui oleks võtnud moekunstnikult tema kroogitud rinnaesisega särgi, kaelasideme, sametrevääridega smokingu ja mässinud ta loomanahkadesse, oleks ta sobinud ideaalselt primitiivse teutooni rolli. Ta haaras ühe keedetud kartuli, kühveldas sellele kõvasti kalamarja peale ja pöördus seejärel minu poole: „Tuleb olla meediasõbralik, kas või natukene. Mina näiteks olen väga meediakeskne. Ma olen täielik meedialoom…” Ta oli vist parasjagu jätnud pooleli oma teise dieedi, esimese kohta oli ta igatahes juba raamatu kirjutanud.

      Keegi pani muusika mängima, toimus väike liikumine, kui ma õigesti mäletan, siis Naomi Campbell hakkas tantsima. Mina hoidsin endiselt Lajoinie’l silma peal ja ootasin tema ettepanekut. Kuna mul muud targemat teha polnud, hakkasin vestlema Jade Jaggeriga, rääkisime vist Formenterast või millestki taolisest, igatahes mingil tühisel teemal, aga ta jättis hea mulje – intelligentne ja sugugi mitte eputis; Lajoinie’l olid silmad poolkinni, ta näis tukkuvat, aga tagantjärele ma mõtlen, et ta jälgis, kuidas ma end teistega üleval pean – ka see on osa tema viisist inimestega ümber käia. Ühel hetkel ta mõmises midagi, aga ma ei saanud aru, mida, muusika oli liiga vali; seejärel heitis ta kiire ärritunud pilgu endast vasakule: ühes toanurgas kõndis Karl Lagerfeld käte peal; Björk vaatas teda ja naeris südamest. Seejärel istus moekunstnik lauda tagasi, laksas mulle õla pihta, karjus: „Kuidas läheb? Kuidas sul ka läheb?” ja neelas seejärel kolm angerjat üksteise järel. „Teie olete siin kõige ilusam naine! Panete neile kõigile pika puuga ära…!”, seejärel kahmas ta juustuvaagna järele; ta oli vist tõepoolest minust sisse võetud. Lajoinie vaatas umbusklikult, kuidas ta hambad juusturattasse lõi. „Karl, sa oled ikka tõeline oinapea…” ütles ta ühe hingetõmbega; pöördus seejärel minu poole ja ütles: „Viiskümmend tuhat eurot.” Kogu lugu; see oli kõik, mis ta sel päeval ütles.

      Järgmisel päeval läksin tema büroosse, siis ta seletas natuke täpsemalt. Ajakirja nimeks pidi saama Lolita. „Küsimus on väikeses nihkes…” ütles ta. Taipasin umbkaudu, mida ta öelda tahtis: ajakirja 20 Ans ostsid eelkõige viieteist-kuueteistaastased tüdrukud, kes tahtsid näida igas mõttes vabameelsed, eriti kõiges, mis puudutas seksi; Lolitaga tahtis ta tekitada nihke teises suunas. „Meie sihtrühm on tüdrukud alates kümnendast eluaastast…” ütles ta, „aga ülemist vanusepiiri pole.” Ta oli valmis kihla vedama, et emad üritavad aina rohkem jäljendada oma tütreid. Mõistagi on üksjagu naeruväärne, kui üks kolmekümneaastane naine ostab ajakirja Lolita, aga siiski mitte rohkem kui see, et ta kannab liibuvat toppi või olematuid lühikesi pükse. Lajoinie oli valmis kihla vedama, et naeruväärsusetaju, mis oli naistel – ja eriti prantsuse naistel – nii arenenud, on tasapisi kadumas ja peagi asendab seda piiritu nooruse andunud vaimustus.

      Ja ei saa salata, et ta võitis kihlveo. Meie lugejate keskmine vanus on kakskümmend kaheksa eluaastat ja see kerkib natuke iga kuuga. Reklaamiosakond väidab, et meist on saanud naisteajakirjade lipulaev – nii nad ütlevad, aga mul on veidi raske seda uskuda. Ma juhin seda kõike, õigemini teen näo, et juhin, aga tegelikult ma ei saa enam absoluutselt millestki aru. Ma olen tõeline professionaal, see on tõsi, nagu ma enne ütlesin, siis ma olen psüühiliselt natuke jäik, see tähendab, et ajakirjas pole mitte kunagi ühtegi trükiviga, fotod on kenasti kaadris, number ilmub alati ettenähtud kuupäeval, aga sisu… See on normaalne, et inimesed, eelkõige naised, kardavad vananeda, see on alati nii olnud, aga see… See ületab juba kõik kujutlusvõime piirid; mulle tundub, et naised on täiesti hulluks läinud.”

      daniel24,2

      Nüüd, kui kõik ilmub nähtavale tühjuse täies selguses, on mul vabadus vaadata lund. See oli minu kauge eellane, õnnetu koomik, kes otsustas end sisse seada siin, selles villas, mis paiknes – seda tõestavad väljakaevamised ja ka fotod – praeguse üksuse Proyecciones XXI,13 koha peal. Tookord oli tegemist – seda on kummaline ja pisut ka kurb öelda – kuurortlinnaga.

      Meri on kadunud, nagu ka mälestus lainetest. Meil on selle kohta heli- ja videomaterjale; ometi ei võimalda need päriselt mõista seda väsimatut vaimustust, mis täitis inimest – sellest annab tunnistust suur hulk luuletusi – tõenäoliselt üksluise vaatemängu ees, mida pakkus liivaranda uhtuv ookean.

      Paremini ei suuda me mõista СКАЧАТЬ