Küüslauk ja safiirid. Ruth Reichl

Чтение книги онлайн.

      Mäletan, et Joe vaatas üle mu pea Maxi poole ja ütles: „Huvitav arvamus. Ja tead, me oleme seda väidet juba kuulnud. Ainult et see käis raamatute kohta. Tegelikult räägib ta seda, et me müüme restorane, aga see ei ole meie äri. Meie peaksime müüma ajalehti.”

      Max noogutas mõtlikult ja lubas mul edasi viriseda. Ma ei mäleta, mida ütlesin. Kuid mäletan, et natukese aja pärast sai neil mõõt täis. Max sirutas käe ja tänas mind tulemast. Hakkas juba pimenema, kui New York Timesi hoonest välja jalutasin.

      „Käitusin ennekuulmatult,” raporteerisin hotelli tagasi jõudes Michaelile. „Nüüd nad mind küll ei palka.”

      Ootasin, et ta saab pahaseks, aga tema ütles ainult: „Seda parem sulle.”

      „Miks?” küsisin. „Mida sa silmas pead?”

      „Justkui ma sind ei tunneks,” vastas tema. „Teadsin, et üritad asja untsu keerata. See ametikoht teeks sinust maailma võimsaima restoranikriitiku, aga paljas mõtegi sellest tekitab sinus surmahirmu. Arvad, et sa ei tea piisavalt, aga tegelikult on vastupidi. Sa oled valmis mis valmis. Saad suurepäraselt hakkama. Ja vean kihla, et sa meeldisid neile.”

      „Miks ma oleksin pidanud? Olin täielik ülbik.”

      „Sest,” ütles Michael, „mõjuvõimsad inimesed on harjunud, et nende ees lipitsetakse. Kui sa seda ei tee, muudab see sind ihaldusväärsemaks. Mida vähem sa neid tahad, seda rohkem tahavad nemad sind. Küll sa veel näed.”

      Mitu päeva järjest võpatasin iga kord, kui telefon helises. Kartsin, et see on Warren, kes pakub mulle tööd; kartsin, et see on Warren, kes ei paku mulle tööd. Ma ei teadnud, mida tahan, ning lootsin, et ta ei helistagi.

      Vahepeal armusin uuesti Los Angelesse ning leidsin end pelgamas mõtet naasta niisketesse suvedesse ja käredatesse talvedesse. Mõtlesin kõikidele sõpradele, keda igatsema hakkaksin, oma imelisele köögile, autoga elu lihtsusele. Vaatasin oma kabinetis ringi ja mõtlesin, kui masendav New York Timesis oleks, kui okkalised paistavad kõik sealsed inimesed. Järgmisena meenutasin Los Angeleses tööle asumist ja halakirjade laviini, milles kurdeti eelmise kriitiku Lois Dwani kaotuse üle. Kas kavatsen kõik selle uuesti läbi elada?

      Ja siis tuli telefonikõne, ja mu süda peksles ja mu käed värisesid, kui kuulsin häält: „Warren siinpool.”

      „Soovime, et oleksid meie juhtiv restoranikriitik,” ütles ta. „Palun ütle jah. Meil pole ühtegi teist kandidaati. Kui sa töökohta vastu ei võta, siis ma ei tea, mis teha.”

      „Loomulikult,” ütles Michael, kui talle rääkisin, „CBS-il on minu jaoks juba New Yorgi büroos kirjutuslaud valmis. Kohe, kui sa rääkisid, et Bryan Miller töölt lahkub, läksin oma ülemuse juurde ja ütlesin talle, et me kolime New Yorki.”

      Molly

      Los Angeles Timesi kutsuti sametkirstuks, sest see töökoht oli nii kodusoe. Kui läksin toimetajale oma lahkumisest rääkima, ei vedanud ta mind alt. „Ärme sind veel maha kanname,” ütles Shelby Coffey. „Kui ei õnnestu, võid alati tagasi tulla.”

      See tekitas minus veelgi halvema tunde. Pani kaaluma – juba jälle –, kas on ikka mõtet võtta vastu töökoht ussikoopa mainega ajalehes, kus pead lakkamatult oma seljatagust jälgima. New York Timesis veedetud päev ei andnud mingit alust mõelda kohast kui soojast ja hubasest. Kõigele lisaks hakkasid tabloidid peagi kuulujuttude järele nuuskima.

      Üheksa aasta eest, kui Los Angeles Timesi saabusin, võtsid mind vastu kirjad raevunud lugejatelt, kes hüüdsid: „Tooge Lois Dwan tagasi!” ja süüdistasid mind selles, et olen põhjast pärit vaheletikkuja. Nüüd ekspluateerisid New Yorgi kõmulevitajad asjaolu, et elasin vahepeal Californias; ükskõik kui palju kordi ma ka poleks neile meelde tuletanud, et olen põline newyorklane, kutsusid nad mind rõhutatult kriitikuks Californiast, justkui ei kõlbaks ma muuks kui ainult salateid hindama. Nad avaldasid isegi lugusid mu toidueelistustest. „Talle meeldib garneerimata toit,” kanti ette, ja ma tundsin, kuidas linn kollektiivselt oigab, justkui oleksid nüüd kõik sunnitud kastmest loobuma.

      Siiski, kuni tolle saatusliku lennureisini polnud ma aru saanud, kui agaralt restoranid informatsiooni koguvad, ja selline pealetükkivus lausa vapustas. Nad teadsid nii palju! Istudes ja vaadates, kuidas Jackie vargsi mu nägu justkui üksikasjalikult pähe õppides uurib, taipasin, et abinõu on lihtne: kui iga restoran New Yorgis teab, kuidas ma välja näen, pean ma välja nägema nagu keegi teine. Tundsin isegi inimest, kes võiks mulle näidata, kuidas seda teha. Niipea kui lennuk New Yorgis maandus, läksin telefoniputkasse ja helistasin Claudia Banksile.

      Oma hiilgeaastatel oli Claudia olnud näitlemisõpetaja. Ta oli mitmendat aastat pensionil, kuid nõustus silmapilk aitama mul maskeeringut luua. „Oh mu kullake,” ütles ta oma suitsuse briti aktsendiga, „milline hiilgav idee. Saame otsekohe sinu hotellis kokku.”

      Kõikidest ema sõpradest oli Claudia mu ammune lemmik. Ainuüksi ta väiksus kutsus armastust esile: ta oli nii lühike, et kaheksa-aastaselt ma lausa kõrgusin tema pisikese kandilise keha kohal. СКАЧАТЬ