Igatahes…. John Cleese

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ näppamises kohalikust lihaärist, nendega Winter Gardensi keskuse rõdule hiilimises ja siis märguande peale lindude õhku viskamises, nii et kanad maandusid orkestrisse, kes mängis taustaks, kui peenem rahvas pärastlõunast teed rüüpas.

      Isa elas vanematega kuni kahekümne teise eluaastani. I maailmasõja puhkemisel 1914. aasta suve lõpus üritas ta vabatahtlikult armeega liituda, kuid ei läbinud arstlikku kontrolli, sest ei suutnud silmaarsti plakatil neljandat rida lugeda. Hilisematel sõjaaegadel polnud armee enam nii valiv, kuid enne seda jõudis isa veel korra vabatahtlikult end välja pakkuda. Seekord palus ta endast järjekorras koha võrra eespool oleval mehel jätta meelde rida, mida isa polnud suutnud lugeda, ning öelda talle väljudes, mis kirjas oli. Säärane kavaldamine lubas tal ühineda tapatalgutega Prantsusmaal, kuigi mitte enda nime all; tal oli kõrini kääritatud piimamassiks narrimisest, nii muutis ta h-tähe l-täheks. Ma ei saanudki kunagi täpselt aru, mida ta sellega saavutada üritas; mind kutsuti alati Cheese’iks juba sellest hetkest, kui kooli läksin. Võib-olla puudus tema rügemendil Gloucesteril kujutlusvõime, et neid kaht asja omavahel ühendada.

      Pärast väljaõppe lõppu anti talle nooremleitnandi tiitel, mis oli Briti armee hierarhias madalaim määratletud auaste. Ta ei saanudki teada, miks teda ohvitseriks määrati, kuid eeldas, et põhjuseks oli tema grammatiliselt korrektne inglise keel. Saabunud 1915. aastal Prantsusmaale, sai ta vaid nädalate pärast šrapnelliga selga ja õlgadesse haavata (armid olid ligikaudu kolmkümmend aastat hiljem ikka veel nähtavad). Ta kirjutas oma käsuülemale taandumisest teatava kirja (armee oli noil päevil väga džentelmenlik nähtus), naasis Inglismaale ja kosus. Kui haavad olid paranenud, astus ta uuesti väkke, seekord reamehena. Järgnes suur tüli, kui armee avastas, et ta oli varem ohvitserina teeninud, kuid viimaks rahunesid nad maha ja lubasid tal tavalise reamehena Prantsusmaale naasta. Mõtlesin ikka, et see oli isa poolt armsalt ekstsentriline nüke, tüüpiline tema huvipuudusele karjääri teha, kuni sain aastaid hiljem teada, et nooremleitnandi eluiga läänerindel oli tollal … kuus nädalat. Sest kui ohvitser mehed üle juhatas, otsisid sakslased revolvri ja vilega meest ja tulistasid teda esimesena.

      Kui noore poisina otse pärast II maailmasõda isaga mõnel kindlustusreisil kaasas käisin, rääkis ta mulle mitte ainult sõjalugusid, vaid ka naljakaid ja põnevaid jutte sellest, mis oli temaga hiljem juhtunud. Nimelt, kui 1918. aastal sõlmiti relvarahu, küsis isa käsuülem, mida ta kavatseb nüüd tegema hakata, kui sõda oli läbi saanud. Isa vastas, et plaanib naasta Bristolisse ja müüa kindlustusi edasi. „Ei! Ei!” hüüatas kolonel. „Pead minema impeeriumi avastama, noormees!” ja kirjutas isale kohe mõned tutvustus- ja soovituskirjad. Nii leidiski isa end vaid mõni nädal hiljem laeval sõitmas Mumbaisse, kus oli tänu koloneli kontaktidele saanud tööd suure Briti firma Union of Cantoni juures mereriskide kindlustusmüüjana. Nüüd sai alguse tema üpris peen elu. Ta polnud enam kindlustuse müügimees: ta oli mereriskide kindlustusandja; ja kuna ta nägi välja väga esinduslik, rääkis õige aktsendiga, käitus laitmatult, oli nutikas ja lõbus, hakkas ta suhtlema kesk-keskklassi inimestega, kes olid pärit headest koolidest, ning vahel isegi tõelise härrasrahvaga, kellest nii mõnigi osutus sõbralikuks, heasüdamlikuks ja harituks. Muidugi oli peenemal rahval paljutki, mille pärast heasüdamlik olla: nad elasid nagu väikest viisi printsid. Kui isa leidis üürimajas toa, avastas ta, et kaasa tuleb ka neliteist teenrit; kui ta pakkus välja selle ebatavaliselt suure arvu vähendamise, selgitasid indialased vägagi sarmikalt ja kahetsusega, et tal ei lubata seda teha: tema kohustus inglise džentelmenina oli palgata vähemalt see arv teenreid.

      Vennike, kellega isa avastas end maja jagamas, kandis nime Wodehouse, ning tuli välja, et tegemist oli suure PG5 vennaga. Isa meelest oli mees erakordselt meeldiv: võluv, imeliselt seltsiv ja arvestav, ent kummalisel kombel pealtnäha täiesti puuduliku huumorisoonega. Aga veel kummalisem oli Wodehouse’i naiivsus. Nagu isa, oli ka tema kahekümnendate eluaastate keskpaigas, kuid alles pärast Mumbais arstil käiku avastas see mees, et tema eesnahka saab tagasi tõmmata. On raske uskuda, et meesterahvas suudab kulgeda läbi kahe aastakümne, ilma et komistaks seesuguse fakti otsa (inimese kehaosa kohta, mis pakub enamikele meesterahvastele küllaltki uudishimu), kuid ma usun, et see selgitab pisut PG staatust hea komöödiakirjanikuna. Kui tema vend oli nii naiivne, kas võis olla, et ka PG-l enda puudus teatav maapealsus, keskmise linnamehe igapäevaelu kogemus, tegelik, tavaline savoir faire6? Ja kui nii, siis kas on võimalik, et seesama naiivsus on seotud PG loodud tegelaskujude üpriski lihtsustatud psühholoogiaga, mis sunnib teda pidama pigem väga heaks komöödiakirjanikuks kui suurepäraseks?

      Mitte et mul oleks midagi naiivsuse vastu: iga inimene, keda ma tunnen, on teataval määral naiivne ja ma ei salli kõiketeadjaid, ent naiivsusel on kusagil piir, kus see muutub eristamatuks tavalisest, tuttavast ajuvabadusest. Küsimus, millega tuleks silmitsi seista, on järgmine: kas on tõenäolisem, et inimene teeks natsipropaganda saadet KOGEMATA – nagu PG väitis, et ta tegi –, kui ta jagab samu geene kellegagi, kes polnud teadlik, et tema eesnahk on tagasitõmmatav? Sellele on minu arvates vastus üksmeelne jah.

      Kokkuvõttes veetis isa Indias suurepäraselt aega (mitte vähem selle pärast, et ta polnud kohal, kui Wodehouse oma avastuse tegi) ja ta kõneles indialastest alati vaimustusega. Kuid pole kahtlustki, et tegemist oli väga koloniaalse, isanda-teenija suhtega. Isa rääkis pisut hindi keelt, kuid tunnistas kord, et ainus tegusõna vorm, mida ta tundis, oli käskiv kõneviis. Tema ja ta semud olid metsik kamp – see tuleb vast vaevu üllatusena, kui arvestada kohutava sõjaga, mille nad olid üle elanud. (Selleks et seda paremini lahti seletada, on väidetud, et hooned said rohkem kannatada Cambridge’is Guy Fawkesi ööl 1945. aastal mässavate üliõpilaste poolt, kes olid just Euroopas sõdimast naasnud, kui kogu II maailmasõja jooksul sakslaste pommitamise käigus.) Neil oli kalduvus käituda nagu ragbimeeskonnad tavaliselt laupäevaõhtuti. Nad olid üldjuhul lärmakad ja ulakad, mitte õelad, kuid isa mäletas üht korda, kui asjad läksid pisut kaugemale. Nimelt kutsus üks waleslasest sõber nimega Davies teda pühapäeva pärastlõunal kabrioletiga sõitma ning isa üllatus sohvri taha ronides, sest leidis eest telliskivihunniku. Ta näitas kive Daviesele, kes ütles, et selgitab nende otstarvet jooksvalt. Kümme minutit hiljem võttis Davies ühe kivi pihku ja lennutas selle poekese aknasse, millest nad parasjagu möödusid. Indialasest sohvrile valmistas see sama suurt lõbu kui tema tööandjale. Isa oli hämmingus, kuid mõtles, et vähemalt oli pühapäev ja pood kinni.

      Isa krutskid olid üpris tagasihoidlikud. Ta hoidis rõõmuga alles ühelt tuntud Mumbai hotellilt saadud kirja, millega tal keelati asutuse territooriumile sisenemine ning toodi pikas nimekirjas välja kõiksugu vembud, mis olid seotud võitooside ja kandikutäite anglo-india klassikalise kedgeree ning teiste söödavate pommide lennutamisega. Aga kui isa sai Mumbai jahiklubi liikmeks, usun, et tema käitumine paranes: ta nautis tõeliste džentelmenidega suhtlemist, ning ma saan nüüd aru, et tema vaimustus tähendas ka peenema rahva käitumise ja tavade õppimist ning nende imiteerimist. Osa sellest õpetas ta jooksvalt ka mulle. „Ära kunagi paista ehmunud, mu poiss. Liigu aeglaselt. Kui keegi midagi maha pillab ja sa tahad seda vaadata, oota mõni hetk, pööra siis nii muuseas ümber ja heida pilk. Ära põrnitse.”

      Ainus, mis isa Indias viibimist tumestas, oli haigestumine malaariasse, mis mõjutas teda ka järgnevatel aastatel. Kui hoog peale tuli, ei jäänud muud, kui taanduda mitmeks päevaks voodisse, väriseda ja higistada, hambad plagisemas, enesetunne nii nõrk, et ei suutnud teha enamat, kui jääda paigale ja kannatlikult kaalu kaotada.

      Pärast kolme India aastat saatis Union of Canton ta nende Hongkongi kontorisse ning veidi hiljem lähetati ta edasi peakontorisse Cantonis. Esimest korda väljaspool Briti impeeriumi, nägi ta, mis tegi Mumbaist Cheltenhami. Ta külastas oopiumiurgast, tegi tätoveeringuid ja sõi koeraliha. (Sõnastan selle ümber: ta sõi imemaitsvat rooga, mille puhul avastas alles hiljem, et tegemist oli koeraga.) Samuti töötas tema heaks ametnik, kes talle väga meeldis. Hiina kutt, kes rääkis suurepärast inglise keelt, oli võluv ja väga kompetentne. Kuid ühel päeval ei ilmunud ta enam kontorisse. Asja hakati СКАЧАТЬ