Kuidas olla naine. Caitlin Moran

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Kolm tundi hiljem ei suuda ma uskuda, mida loen. Kohe esimesel täiskasvanute raamatute laenamise päeval olen sattunud puhta kulla otsa. Puhta räpase kulla otsa. Jilly Cooperi “Ratsanikud” on rohkemat, kui ma oleksin iial osanud loota – iga nurga peal tissid, riistad ja keppimine. Selgest taevast kukkuvad kliitorid. Poole meetri sügavused tagumikud. Nibude, suhuvõtmiste ja keelekate orkaan.

      Mõned osad on segadusseajavad – Cooper viitab pidevalt ühe kangelanna “põõsale” ja kuni 130. leheküljeni ei ole ma lõpuni kindel, kas jutt ei käi mitte taimestikust. Ja mul ei ole õrna aimugi, mis asi võiks olla kunnilingus – päris kindlasti ei saa seda endale lubada keegi Wolverhamptonist. Ja ma olen kindel, et seda pole saadaval isegi Birminghamis. Päris kindlasti on see mingi Londoni värk.

      Kui aga see kõrvale jätta, on ilma igasuguse kahtluseta tegemist erutuse piibliga, räpasuse Rosetta kiviga: võtmetekstiga, mille abil on võimalik tõlkida minu uusi ja ebatavalisi tundeid väljenditeks nagu “neli järjestikkust aastat agressiivset ja pealesunnitud masturbatsiooni”.

      Esimesel korral, kui seda proovin – keset viiendat peatükki –, võtab orgasmini jõudmine kakskümmend minutit. Ma õigupoolest ei tea, mida teen – raamatus “kaevuvad” inimesed “märgadesse põõsastesse”, kuni juhtub midagi imelist. Ma liigun – keel suurest keskendumisest hammaste vahelt väljas – seal ringi ja katsetan otsustavalt kõike selles täiesti tundmatus kohas, mis mul on olnud viimased kolmteist aastat.

      Kui ma viimaks lõpuni jõuan, viskun higiselt, surmväsinuna ja valutava käega selili, elevusest täiesti arust ära. Ma tunnen end imeliselt. Selline tunne võiks olla Fonziel, kui ta tuppa astudes “Heeeeei!” ütleb, või Yorki hertsoginnal, kui Andrew teda suudleb. See on kuidagi puhas ja kerge ja rõõmus tunne. Ma tunnen end keset neid kirsiõisi ja tähesära – kõrvad kumisemas, hingamine ikka veel katkendlik – natuke ilusana.

      Päevikusse ei saa ma juhtunust kirjutada – teineteise päevikute lugemise sõda Cazi ja minu vahel on kestnud juba aastaid. Vahel, kui mõni sissekanne temas erilist vastikust või ärritust tekitab, kirjutab ta sinna juurde kommentaariks “Sa oled nii haletsusväärne”.

      Aga sellegipoolest reedab toon, millega ma ülejäänud päeva kohta sissekandeid teen, mõneti mu äärmuslikke tundeid.

      “Ema ostis taignapintsli! KUI VAJALIK! Juustuvõileivad tee kõrvale – niiiiiiii maitsev. Isa ütles, et me võime küll filmi “The Three Amigos” laenutada − JUHUUUUUUU!!!”

      Järgmise paari nädala jooksul saab minust erakordselt osav masturbeerija. Aeg ja vaev, mis ma selle alla panen, on fenomenaalsed. Võrgutan ennast mitmes eri kohas – elutoas, köögis, tagaaias. Seistes, toolil istudes, kõhuli lamades ja vasaku käega – ma tahan, et asi püsiks värske. Ma olen iseenda hooliv ja fantaasiarikas armuke. Mõnel pärastlõunal lukustan ma end vannituppa ning tulen tunde ja tunde ja tunde – kuni mu sõrmeotsad on krimpsus, nagu oleksin vannis käinud. See uus hobi on fantastiline. See ei maksa midagi. Ma ei pea majast väljuma ja see ei tee mind paksuks. Mind huvitab, kas kõik teavad seda. Võib-olla kui kõik teaksid, tuleks revolutsioon! Ma ei suuda oodata, millal sellest kõigile rääkida saan, aga ma ei räägi sellest kunagi kellelegi, sest see on maailma suurim saladus. Isegi veel salajasem kui päevad või tõsiasi, et mul on tagumiku peal vinnid. Loomulikult räägin koerale ning tema, nagu ikka, lakub oma jalgevahet – mis tundub küll asjakohane, aga siiski mitte piisav. Mul on vaja suuremat paljastust. Ma pean tegema seda, mida alati. “Kui sa tahad tulla ja rääkida, kui väga sulle ennast rahuldada meeldib,” − Cazi pilk on väga sarnane Zodiga, kui tal “Superman” II-s silmadest laserid välja tungivad − “siis pean ma tõesti jumala poole palvetama, et sa järgneva nelja sekundi jooksul sureksid. Ma ei taha sellest mitte kunagi mitte midagi teada.” Ma pööran ümber, lähen tagasi oma tuppa ja avan “Ratsanikud” uuesti leheküljelt 113. Liimiköide on sealt murenenud, nii et raamat avaneb selle koha pealt juba täitsa loomulikult.

      Billy viib Jane’i Sinikellukese laande – kus nõgesed on piprased ja niisked ning augustikuu ajab oma asju aeglaselt – ning ma hulbin taas kaugele.

      Koer voodi all kiunub.

      Järgmise mõne aasta jooksul saab masturbatsioonist aeganõudev, aga rahuldustpakkuv hobi. Kuigi saan – paari nädala pärast – teada, et seda kutsutakse masturbatsiooniks, ei kutsu ma ise seda iialgi nii. “Masturbatsioon” kõlab liialt nagu “perturbatsioon” (segadus, häiritus), aga selle tulemus on hoopis vägagi rahustav. “Käsikiimlus” on samavõrra sobimatu – see kõlab nagu käepideme keeramine või raske ja keerulise masina kasutamine, mille jaoks on vaja ketiõli panna ja karjuda.

      See, mida mina teen, on täiesti vastandlik, unenäoline, õrn ja pehme – välja arvatud juhud, mil mu küüned on nii pikad, et ma endale viga teen ja valu tõttu mõned päevad iseenda lähenemiskatseid tõrjuma pean. Ma mõtlen sellest lihtsalt kui “sellest” – ja õige pea vajab “see” rohkemat kui “Ratsanikke”, kui tahes revolutsiooniliseks raamat “selle” juures ka osutunud pole.

      Ma hakkan tegema sama, mida teeb terve mu põlvkond – viimane põlvkond enne tasuta online-pornograafiat, mida jagatakse umbes samamoodi, nagu jagas leiboristlik partei sõjajärgsel ajal laiali piima ja prille. Ma hakkan lugema Radio Timesi, et saada räpaste telesaadete jälile.

      Nagu ma sarnaselt miljonite teiste kaheksakümnendate lõpu ja üheksakümnendate alguse noorukitega peagi avastan, on parimad roppuseallikad jagatud võrdselt BBC 2 “stiilsete filmide ja draamade” ning Kanal 4 hilisõhtuste “noorteprogrammide” vahel”. Telekavast tuleb otsida kindlaid märksõnu. “Jenny Agutter” on üks tähtsamaid. Agutteri nimi on kindel roppusekuulutaja. “Logan’s Run”, “An American Werewolf in London”, “Walkabout” – sama hästi võiks nende filmide nimi olla “Näpukas”: kuhu iganes Agutter ilmus, sinna tekkisid hingeldamisega helindatud rinnad, kaelanäksimised ja reiekrabamised. Isegi filmis “The Railway Children” – armsas koguperefilmis “The Railway Children” – lõpetab ta sellega, et lehvitab aurupahvakute ja pidurite krigina saatel tunnelist väljuvale rongitäiele jahmatanud viktoriaanlikele härrasmeestele aluspesuga. Ta just nagu ise nõuaks seda kõike. Ma vaatan hilisõhtul maha keeratud häälega, kuidas Jenny Agutter filmis “An American Werewolf in London” aeglaselt ja näljaselt duši all David Naughtoni õlga hammustab ning mõtlen, kuidas ka mulle meeldiks kedagi süüa – isegi kui hiljem ilmneks, et see keegi on libahunt ja ta minu ees tänaval paha koera kombel maha lastaks. Ma olen valmis aktsepteerima nii armastuse paremaid kui ka halvemaid külgi. Ma tean, et see ei saa lihtne olema. Mitmed lood plaadil “Graceland” räägivad sama. Istun hilja õhtul vaesterajoonis ja vaatan Agutterit. Me ei otsi aga ainult teda. “Hämar lugu seksuaalsest reetmisest” kuulutab kavas kindlasti head – “Sense of Guilt” (Häbitunne) ja “Blackeyes” (Mustsilm) on tulvil hetki, mil ma pean kiirelt üle terve toa jooksma ja näppu off-nupul hoidma juhuks, kui ema peaks sisse tulema ja nägema mind sobimatuid asju vaatamas. See kõik on väga sobimatu. Käed libisevad mustade liibuvate pluuside alla. Mustsilma tahetakse uputada. Seks tundub millegi kohutavalt keerulise ja närvesöövana, aga vähemalt näen ma suudlemist ja natuke rindu. Kui ma vaatan, kuidas Trevor Eve “Sense of Guiltis” punapäist teismelist võrgutab, tahaksin öelda Cazile – kes on samuti punapea –, et olen leidnud talle Woody Woodpeckeri ja muusikali “Annie” punapäise orvust peategelase Annie asemele lõpuks uue eeskuju, aga nädal tagasi oli meil järgmine vestlus:

      MINA: “Arva, mis eile juhtus!”

      CAZ: “Ma olen otsustanud, mida ma sünnipäevaks tahan. Et sa ei räägiks minuga enam.”

      Vaid ühelainsal juhul ei ole seks häbiväärne ega toimu sugulisel teel, vaid on lihtsalt imeline. Sarjas “The Chamomile Lawn” (“Kummelimuru”) mürgeldab Jennifer Ehle’i tegelaskuju mööda sõjaaegset СКАЧАТЬ