Kuidas olla naine. Caitlin Moran

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja ära kolm kuud kõnni,” ütlen. “See on lihtne.” “Kas see on valus?” küsib ta suurte silmadega.

      “Jah,” vastan täiskasvanulikult ja suursuguselt. “Aga sellest pole midagi.” “Kuidas sellest midagi pole?”

      “Ma ei tea.”

      “Miks sa siis ütled nii?”

      “Ma ei tea.”

      “Jeesus! Miks sa üldse midagi ütled? Kogu see jama, mida sa suust välja ajad.” Cazil tekivad kohutavad krambid – ta veedab oma päevad vannitoas, kardinad ette tõmmatud, ümbritsetud kuumaveepudelitest, ja karjudes “Käi perse!” igaühele, kes püüab ruumi siseneda. Et ema on hipi, siis ei usu ta valuvaigistitesse ja sunnib meid otsima abi taimsetest vahenditest. Me loeme kuskilt, et salvei peaks aitama, ning istume nuttes voodil, ajades peotäite kaupa sibula-salveitäidist sisse. Me ei suuda kumbki uskuda, et peame seda veel kolmkümmend aastat taluma. “Ma niikuinii ei taha lapsi,” ütleb Caz. “Nii et mul ei ole sellest kõigest mitte mingit kasu. Ma tahan, et kogu mu paljunemiselundkond eemaldataks ja asendataks asenduskopsudega juhuks, kui ma peaksin suitsetama hakkama. Ma tahan seda võimalust. See on täiesti mõttetu.” Niisuguses pöördepunktis ei tundu olevat midagi, mis räägiks naiseksolemise poolt. Suguhormoonid on väiksed värdjad, mis muutsid mind elavast lapsest veritsevaks, nutvaks, minestavaks pesunaiseks. Need hormoonid ei pane mind ennast naisena tundma: igal ööl, kui ma kurnatuna voodis laman, näeb mu aluspükstest pungitav side välja nagu riist. Ma tõmban kurvalt riided seljast ja võtan sahtlist öösärgi. Kui ma ümber pööran, on koer voodi alt välja hiilinud ja hakanud mu verist sidet sööma. Terve põrand on kaetud pisikeste punaste puuvillatükikestega ja tema suust ripuvad mu aluspüksid. Ta vaatab mind meeleheitlikult.

      “Appi – su koer on lesbivampiir,” ütleb Caz oma voodist ja pöörab magamiseks teise külje.

      Ma lähen püksikuid päästma ja minestan.

      Kogu selle hormonaalse sünguse keskele saabub üle mägede kannuste kõlinal ja pagunite kiisates lõpuks siiski päästev ratsavägi: mu roheline raamatukogukaart. Nüüd, kui olen kolmeteistkümneaastane, saan ma raamatukogust täiskasvanute raamatuid ilma, et peaksin selleks vanemate kaarte laenama. See tähendab, et ma saan enda valdusesse salajasi raamatuid. Räpaseid raamatuid. Raamatuid, milles räägitakse seksist.

      “Ma näen viimasel ajal sihukesi unenägusid,” räägin ma koerale raamatukogu poole jalutades. Raamatukogu asub Rohelise lõpus. See on hiiglaslik ja kõle rohuväli, kus peab kaakide suhtes pidevalt valvel olema. Sellest lihtsalt külma kõhuga üle jalutada ei anna, siis oleksid liiga nähtav. Peab hoidma välimisse serva, majade lähedale, et äkkrünnaku korral oleks su peksmine majaelanikele ka binokleid välja võtmata ilusti nähtav.

      “Unenägusid … meestest,” jätkan. Ma vaatan koera poole. Koer vaatab vastu. Mulle tundub, et ta väärib teada tõde selle kohta, mis tegelikult toimub. Ma võlgnen talle vähemalt niigi palju.

      “Ma olen Chevy Chase’isse armunud,” teavitan koera äkilise rõõmupurske ajel. “Ma nägin teda Paul Simoni “Call Me Al” videos nende 1986. aasta Warner Brosi “Graceland” albumilt ja ma ei suuda mõelda muule kui temale. Ma nägin und, kus ta mind suudles ja ta suu tundus nii erutav. Ma palun isa, et me reedel videolaenutusest “The Three Amigos” võtaksime.

      Ettepanek laenutusest “The Three Amigos” võtta saab olema julge käik, sest praegusel hetkel on selleks broneeritud hoopis “Howard the Duck”. Ma pean valmistuma rohkeks lobitööks, aga see on seda väärt. Koerale ma seda veel öelnud ei ole, aga mõte Chevy Chase’iga suudlemisest erutas mind sedavõrd, et kuulasin eile lugu “Call Me Al” järjest kuusteist korda, kujutledes, kuidas ta Paul Simoni bassisoolo ajal mu nägu puudutab. Chevy ajab mu nii kuumaks. Ma olen isegi kujutlenud, mida ma talle esimese asjana ütleksin – midagi, mis ta südame hetkega vallutab. “Chevy Chase?” küsin talt peol, mis sarnaneb väga neile, mida ma “Dünastias” näinud olen. “Ega Cannock Chase juhuslikult teie sugulane ei ole?” Cannock Chase on koht Staffordi lähedal. Los Angeleses sündinud filmitäht ja koomik Chevy nii mõistaks kui ka jumaldaks seda nalja. Loomulikult olen ma ka varem armunud olnud. Noh, korra. See ei edenenud kuigi hästi. Seitsmeselt nägin ma ühte episoodi sarjast “Buck Rodgers” ja armusin sellesse topakasse Ameerika kosmosekauboisse, kes nii ilmselgelt oli San Holo koopia, et nad oleksid võinud sama hästi talle ka San Holo nimeks panna ja ta Bewchaccaga kosmoselaeva Millennium Falconile sõitma panna. Kui senitundmatud armuhormoonid – buckneesium ja rogertoniin – minust üle uhasid, avastasin ma, mis armastus on, ja sain aru, et see tähendab lihtsalt suurt … huvi. Suuremat, kui olin iial varem millegi vastu tundunud. Ma olin huvitatud absoluutselt kõigest Buckiga seonduvast. Juba ainuüksi tema näo vaatamine oli huvitav. Kuidas ta ukse kõrval seisis − huvitav. Mil viisil ta ilmselgelt kerget plastikust laserrelva niiviisi hoidis, et see väga raske tunduks − huvitav. Ja sarja muusika kannab sellist talumatut kogust iha ja buckrogerslikkust, et – veel 28 aastat hiljem – tunnen ma seda kuuldes endiselt igatsust. Endastmõistetavalt olid need tunded suured, millega mul toime tuli tulla, ja seega tegin ma sama mis alati, kui toimus midagi tähtsat. Ma krabasin Cazi – tol ajal viiese – kinni ja tirisin ta endaga koos boileriruumi. Umbes nagu Mitfordidel tavaks oli – ainult nende oma oli tõenäoliselt tunduvalt suurem ega haisenud sigaretisuitsu, hiiresita ja peeru järele.

      “Caz,” ütlesin ma ust nii kõvasti kinni tõmmates, kui tähendusrikka häälega suutsin. “Mul on üks imeline uudis.”

      Ma peatusin hetkeks ja jõllitasin talle otsa.

      “Ma … olen Buck Rodgersisse ARMUNUD. Ära emale ütle.”

      Caz noogutas.

      Koorem langes mu südamelt, ma avasin ukse ja lubasin Cazil lahkuda. Vaatasin, kuidas ta trepimademeni jõudis ja seejärel alla läks. Kuulsin, kuidas ta elutoa ukse avas.

      “Emme. Cate on Buck Rodgersisse armunud,” ütles ta.

      Selsamal hetkel − kui alandus mind kuuma tuhana põletas − sain ma aru, et armastus on agoonia, et kõik armumised peavad jääma saladuseks ja et Caz on ebausaldusväärne nõrganärviline lirva.

      Kõigist neist teadmistest oli mul hiljem kõvasti kasu. Sel päeval boileriruumis istudes õppisin ma tõesti palju. Ja vaid kakskümmend minutit hiljem toppisin ma juba külmutatud herneid Cazi padjapüüri, sosistades pahaendeliselt: “Kui sõda, siis sõda.”

      Nii pikalt kõik armastusega seotud tunded endas tapnud, muudab puberteediea hormoonide pealetung nende edasise ignoreerimise võimatuks. See kolmeteistaastane patsidega tüdruk, kes mööda Rohelise serva kõndides oma tiine koeraga juttu ajab, on tegelikult ihast hullumas.

      “Ma laenutan “Fletchi” romaaniversiooni,” räägin ma koerale. “Fletch” oli üks tavaline tolle aja film, milles Chevy Chase mängis. “Selle kaanel on Chevy pilt ja ma kavatsen seda vaadata ja siis selle oma armuraamatusse kopeerida.”

      Armuraamat on viimase aja leiutis. Tekst kaanel ütleb küll “inspiratsiooniraamat”, aga tegelikult on tegu armuraamatuga. Senimaani on seal üheksa Yorki hertsoginna pilti ja üks väga pisike Konn Kermiti pilt, mille ma Radio Timesist lõikasin. Ma jumaldan Yorki hertsoginnat. Aastal 1988 on ta väga paks, aga abielus printsiga. Tema sisendab mulle parema tuleviku lootust. Mu edasised plaanid romaaniga “Fletch” on täpselt paigas. Koju jõudes pakin ma selle vesti sisse ja peidan ta oma pesusahtli tagaossa, et vanemad seda ei leiaks. On äärmiselt oluline, et mu vanemad ei arvaks, et inimestesse armun, sest sel juhul võivad nad märgata, et hakkan suureks saama, ning seda püüan ma saladuses hoida. Mul on tunne, et muidu võiks midagi juhtuda. Raamatukogus käib “Fletchi” romaaniversiooni leidmine kergelt. Selle kaanel on Chevyst rahuldustpakkuvalt СКАЧАТЬ