Mehed minu sohval. Tõsilood seksist, armastusest ja psühhoteraapiast. David Rensin

Чтение книги онлайн.

      Tol ajal arvasin ma, et tunnen armastust väga hästi. Armastus oli romanss, seda muidugi. Tõtt öelda käis mul armastusega pidev ja üpris suurejooneline armulugu. Ma olin armastanud mehi, jah, kuid mu tegelik truudus kuulus armastusele endale. Olin aastate jooksul kujundanud endas välja võime kultiveerida romansiga kaasnevat eufooriat. See on oskus, mida ma üha lihvisin, ning mul oli õnnestunud mehi enda poole tõmmata mitte tänu oma välimusele või intellektile, vaid sellega, et nemadki tahtsid end sellest eufooriast uimastatuna tunda. Võisin armastustunde esile kutsuda igal ajal, praktiliselt iga inimesega. Ja kord juba selle staadiumini jõudnud, oli mul lihtne uskuda, et ühelgi mehel ei saa minu suhtes iial halbu kavatsusi tekkida, sest projitseerisin pooleldi alateadlikult teatud süütust, mis kutsus meestes esile kaitsvaid ja hoolitsevaid instinkte. David ja mina ühes ruumis koos – see oli sama hea, nagu Don Juan kohtaks Pollyannat.

      Kui David järgmine kord minu juurde tuli, pöördusin tagasi tema vastuseta jäänud küsimuse juurde.

      „Niisiis,” ütlesin ma. „Sa tahad teada, kas oled võimeline armastama?”

      „Vist küll.”

      „Kas oled hiljem veel mõelnud, miks sa seda teada tahad?”

      „Võib-olla sellepärast, et ma hakkan rikkuma igat paarisuhet, murdes truudust naistega, kellega ma ei taha mingit suhet luua – naistega, kellesse ma iial ei armuks. See on ju veider?”

      „Kas sa arvad, et see on veider?”

      „Veider on see, et isegi kui ma neist ei hooli, võrdlen neid siiski oma tüdrukuga.”

      „Seksuaalselt?”

      „Ei, tegelikult mitte. Ma kujutan igaühe puhul ette, kuidas oleks temaga elada.”

      Niisugust vastust ma ei oodanud ja David nägi mu järgmist küsimust ette.

      „Ma tahaksin tõesti elu sisse seada ja abielluda. Mu rahanduslik seis on nüüd stabiilne ja kõik mu sõbrad muudkui abielluvad ja ostavad suuri maju Westchesteris ja Jerseys… ma lihtsalt tahan kõige kuumemat tibi ja kõige suuremat maja.”

      Sessioonide vahepeal olin pisut mõtisklenud Davidi konkureeriva loomuse üle. Kuna ta ütles, et naised, kelle telefoninumbreid ta kogus, ei pruukinud temas tingimata iha tekitada – kutid ei ole alati erutusseisundis ja naised, keda nad taga ajavad, võivad neid mõnikord koguni huvikaotuseni viia –, siis kahtlustasin, et ta õhtused väljaskäimised, koos sõpradega telefoninumbrite kogumine, polnud niivõrd tingitud naistest kuivõrd kollegiaalsest mänguhuvist. Teisisõnu, tema naisteküttimisel olid sotsiaalsed ajendid ja kontekstiks tema suhted teiste meestega.

      David kinnitas mu aimdusi, rääkides mulle, et tema isa ja tema kuus venda olid kõik ülisuure saavutusvajadusega ja tulemustele orienteeritud – ta oli pärit niisugusest keskkonnast, mis kujundab kas kannustatud perfektsioniste või neid, kes lõpuks survest tingitud depressiooni all kokku vajuvad. David oli kannustatud perfektsionist. Ta oli keskkooli jalkameeskonna söötja. Nüüd haldas ta samasuguse agressiivse ja strateegilise mõtteviisiga edukat riskifondi. Ta tegi Wall Streetil maratonlikke 80-tunniseid töönädalaid. Ma teadsin mõnda seda ametit pidavat meest. Mõned lasid auru välja kokaiini ja vene prostituutide abil. David ei tundunud seda tüüpi olevat, kuid seda oli vaja kontrollida.

      „Mulle ei meeldi seksi eest maksta,” ütles ta. „Mulle lihtsalt meeldib raskesti kättesaadavaid naisi jahtida.” Aga kui need tema huvist süttisid, jäi Davidil puudu empaatiast või sotsiaalsest intelligentsist, teadvustamaks endale, mida „saak” ise tunda võib: nägusa ja eduka noormehega kohtamisest tulenevat põnevust, heade väljavaadete ahvatlust, võimalikku materjali abiellumiseks, lootust, et kutt on temast huvitatud, ja võimalik, et teatud ärevust, mida põhjustab linna elanikkonnas ebaproportsionaalselt suure naiste ülekaalu terav teadvustamine. Tahtsin anda Davidile veidi sisekaemust selle kohta, mida tema jahiobjektid tunda võivad. Tahtsin, et ta nendega koha vahetaks. Nihutasin tooli lähemale ja nõjatusin ettepoole, et meie sidet rõhutada. „Mis siis, kui naine, kellega sa räägid, teeskleb, et on sinust ehedalt huvitatud?” katsetasin ma.

      David irvitas, varjamatult skeptiline.

      „Mis siis, kui ta näeb sind ainult suure dollarimärgina ja nuputab viise, kuidas sinuga manipuleerida, et sa ta poodidesse või reisile viiksid? Mis siis, kui kogu suhtlus baaris on mõlemalt poolt teesklus?”

      David kaalus vaikides mu mõttekäiku ja ma nägin, kuidas vastus ta ilme aegamisi morniks muutis.

      Ebakindlus.

      Ta polnud iial mõelnud, et naine, kes käitus nii, nagu ta oleks temast huvitatud, ei pruugi teda õigupoolest üldse tahta. Tal oli tarvis tunda end ihaldatuna ja kui ta seda ihaldust naises tunnetas, ei saanud see olla teesklus. Ta ego arvestas sellega.

      „Sulle on oluline, et naine sind tõeliselt ihaldaks,” ütlesin ma, selgitades põgusalt seda, mida ta nüüd näis tundvat, kuid millele polnud varem mõelnud.

      Davidi kehakeel hakkas muutuma. Ta põsed lõid roosatama, kui ängistus ja häbi pinnale kerkisid. Ta pani ühe käe risti üle rinna, tõstes rusika lõua juurde. Kulm tõmbus kortsu, jalg toksis rütmiliselt vastu põrandat. Vaatasin, kuidas ta ego aegluubis õhust tühjaks jooksis. Öised vägitükid, millel oli varem tema jaoks nii jõuline väärtus, nakatati äkitselt kahtlusega. Olin tema egosse mõra tekitanud ja hetkeks tundsin lootust, et nüüd saame ehk hakata veidi tõelise teraapiaga tegelema.

      Nihutasin tooli veidi eemale ja vaatasin hetkeks põrandale, et pinget leevendada. Kui ma pilgu uuesti Davidile tõstsin, võisin ta näol näha lüüasaamise vilksatust. Ha-ha. Šahh ja matt. Kuid võidurõõmu ma ei tundnud. Õhk ruumis oli raske uuest fenomenist: emotsioon, tema ja minu oma. Tundsin, kuidas minus rullub ülespoole soe kaastundelaine. Pika vaikusehetke jooksul ei öelnud me kumbki sõnagi. See oli esimene kord, kus ma Davidi suhtes osavõtlikkust tundsin.

      „Mis sinu sees praegu toimub?” küsisin pehmelt, tundes ennastki pisut haavatavana.

      „Midagi,” nähvas ta. „Ma pean minema. Mul on poole tunni pärast koosolek.” David hüppas tõtakalt püsti. Ruumis läks jahedaks. Vaatasin, kuidas ta mu kabinetist välja kõndis. Teadsin, et oleksin pidanud teda tagasi hoidma, et sessiooni jätkata, kuid kõik toimus nii kiiresti, ja ma tundsin, et olin haiget saanud. Olin teinud vea. Koolitusel oli mulle õpetatud, et kui klient tahab varakult lahkuda, on see klassikaline märk sellest, et ta püüab millegi eest põgeneda, ja äärmiselt oluline on selle millegagi kohe tegeleda. Ma polnud kindel, kas ta üldse tagasi tuleb.

      Õnneks tuli David järgmisel nädalal tagasi. Kuid ta hilines kakskümmend minutit ega pakkunud ühtki selgitust – veel üks klassikaline tõrksuse märk. Mul oli hea meel, et ta välja ilmus, kuid tema viibimine tähendas tõenäoliselt, et ta tahtis sessiooni pikkust kärpida, vältimaks enese avamist sügavamal tasandil.

      Lisaks oli Davidi esialgne upsakus täies mahus taastunud. Sohvapatjadesse vajudes ütles ta: „Sa näed täna kena välja, tohtrineiu. Tead, sa oled tõesti seksikas. Kui ma sind väljaspool seda kabinetti kohtaksin, teeksin sinuga kohe juttu.”

      Seekord polnud ma ei meelitatud ega solvatud. Davidi naasmine seksualiseeriva käitumise juurde oli liiga läbipaistev. Ta oli oma ärevuse erotiseerinud ja tõmbunud tagasi turvatsooni, jõupositsiooni taotlevasse objektifitseerimisse. Selles polnud midagi ebaharilikku: üsna ilmselt tundis ta end paljaks kistuna ja see selgitas tagasipööret. Olin temaga taas alguses.

      Ma ei tahtnud seksualiseeritud olla. Olen alati soovinud ainult oma patsientide lugupidamist. Ja nende heakskiitu. Tahtsin, et mu tõlgendusi СКАЧАТЬ