Püha Jüri kutsikad. Tamur Kusnets

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ maaisandast, siis peame loobuma ka läänist, sest tema selle meile andis.”

      Pahameelepomin andis tunnistust, et relvakandja Johannes oli kaaslaste arvates joonud sel korral oluliselt rohkem, kui tarvis olnuks.

      „Vein öeldakse olevat tarkadele meestele,” lausus rüütel Bertram karmilt.

      „Ja rüütliseisus vapratele, sõnapidajatele meestele,” salvas de Revalia vastu. „Kuninga eksimused ei anna meile õigust vasallivandest taganeda ja arvata, et nii peabki olema.” Relvakandja sülitas põlglikult maha.

      Ent ülejäänud olid astunud juba liiga palju samme teises suunas, ning kuigi keegi ei lausunud sõnagi, oli otsustavast ilmest vasalkonna nägudel näha kindel plaan viia ellu oma sünge kavatsus.

      „Säärane verevalamine on nii Jumala kui ka inimeste seaduse vastu,” ütles piiskop Olaus karmilt. „Samas aga… Oma õigus on ses asjas ka svealastel. Ja meilgi.” Ta ei hakanud lisama, et soovinuks vabastatud hertsogkonda näha hoopistükkis paavsti otsealluvusse minemas, sest vasallide meelsus ei käinud veel sugugi seda jalga – ehk andis neid samme aja jooksul kohendada…

      „Niisiis on kaunis vaieldav, kas toetada selles tülis kuningat, kel on õigus ja kes pole meile antud sõna murdnud, või kuningat, kes on oma õigusest loobunud ja kelle sõna ei ole kindel…”

      „Ja meie sõna on kindel kui raud,” pomises relvakandja peekrisse.

      Kuid ülejäänud ei hoolinud tema joobnud sonimisest ja arutasid edasi oma tähtsat sõjanõu, mis üha enam sai juurde olulikke üksikasju. Ja mida kindlamaks muutus kuningameeste plaan, seda enam oli selge, et kui midagi niisugust oli kord alustatud, ei olnud enam tagasipöördumist. Hoolimata soojast ilmast ning kuumaks köetud peadest, oli ometigi tajuda mingit kahtlast jahedust, kõledat hauahõngu, mida ei peletanud ka kõige peenema karusnahaga servatud rüütlikuub.

* * *

      Fellini34 linnuse konvendihoonest35 pilku järvele heites võinuks sellest näha vaid kitsast riba, mis paistis üle kaitsekäiguga müüriharja. Hilissuvine päike sätendas veepinnal ja muutis peaaegu nähtamatuks mingi kidura lootsikuga paadimehe, kes madalast soost näitsikut üle vee vedas. Konvendihoones oli mõnusalt jahe ning kuna oli õhtu, palvuse aeg veel kaugel, lubasid suursugused vennad36 endile pisut enam mugavust kui tavaliselt kombeks – tegemist oli siiski maameistri enese külaskäiguga Fellini komtuuriasse.37 Vennad olid lasknud endid veidi lõõgastunumalt toolidesse vajuda ning üksnes preestervend Bartholomeus38 Pruteeniast,39 maameistri kaplan,40 istus laua ääres sirge ja virgena, vedades vahatahvlikestele stilus’ega41 jooni ning siludes neid pulga lameda otsaga. Alt linnusehoovilt kostis harjutavate sõjameeste hüüdeid ning relvakõlinat.

      „Kõrgmeistri korraldus ei jäta meile selles asjas vähimatki kahtlust,” tähendas Goswin von Herike.42 „Brandenburgi markkrahv tahab saada kätte oma naise kaasavara, ja kui Eestimaa hertsogkond peaks libisema rootslaste Magnusele, ei juhtu seda mitte. Ludwig on sakslane, meie keiser Saksa rahvuse riigi kroonitud pea ja meie ordu Jeruusalemma Saksa Maja… Ja kuna meie oleme Livonias, siis langeb sellest meie õlule nii mõndagi.”

      Burchard von Dreileben43 mühatas. „Kõik langeb meie õlule,” nentis ta, andes noviitsile märku juurde kallata. „Seda kõike on aga kaunis raske saavutada nii, et keegi kaebuste pärgamente meie paavsti kuuria ette lahti rullima ei tormaks.”44

      Vend Wilcken von Ilsede, Jerweni45 foogt, asetas jalad risti lauakese alla ja kratsis küünega teel sadanud vihmast tekkinud roosteplekki lihtsal rauast mõõganupul. „Kaunis selgesti on kogu hertsogkond ärevil sellest, mis võib hakata juhtuma võimaliku uue maaisanda võimu all… Valdemari vasallid ei ole praegu sugugi rahul – Taani kuningad on neile lubanud, et nad oma maad iial käest ei anna, kuid paraku kipub nii minema, ja läänimehed nurisevad tublisti.”

      „Kust see veel teada on?” küsis vastne maamarssal Bernhard von Olderdorf.46

      „Eks ma tunne vasalle lähemalt,” kostis foogt, „iseäranis need, kes on vasallid nii Valdemarile kui ka Riia peapiiskopile, saavad minuga paremini läbi.”

      Segewoldi47 komtuur muigas. „Riia peapiiskopi mainimine ei ärata just usaldust…”

      „Ei, aga vasalliteet temaga on siiski kindel asi.” Hermann Gutacker48 heitis vilksamisi pilgu Marienburgi49 komtuurile Arnold von Vietinghofile. „Kes kaotavad oma õigusi ühele senjöörile, võivad kaevata teisele ja asjad saavad pisut tuge.”

      Vend Arnold kehitas õlgu. „Kuid ühelt poolt on nad taanlaste, teiselt poolt Riia peapiiskopi sabarakud. Nende hea läbisaamine võib olla uppuja sõprus kaldalseisjaga – see ei seo just kauaks.”

      „Aga uppumise ajal on seda kindlam,” muigas Fellini komtuur vend Goswin. „Ka Revali capitaneus ei peaks olema meie sõber, aga vana tubli Marquard Breyde tegi isegi lollusest ja ahnusest piisavalt palju kasulikku, enne kui too kurivaim Conrad Preen välja ilmus…”

      Maameister tegi kannatamatu liigutuse. „See kõik on loba! Meie asi on ühendada Ema maa hospidali juhtimise alla, et saaks mingilgi moel vastu seista nendele ruteeni skismaatikutele,50 kes üle aasta muudkui tulevad ja laastavad! Seni kuni selleks pole mingit põhjendust, ei salli vasallid ka meie senjöörlust hertsogkonnas. Põhjendus saab selleks olla aga ainult siis, kui miski selgelt näitab, et muidu nad toime ei tule…”

      „Jah, ent milline võiks see miski olla?”

      „See peab olema midagi, mis on meile lihtne, neile aga raske,” järeldas vend Wilcken targalt.

      „Järelikult sõjateenistus,” kinnitas von Vietinghof. „Sest kõik teavad, et meie rüütelvend väärib lahinguväljal vähemalt kolme kuningavasalli.”

      Keegi naeris poolihääli.

      „On piinlik meid üldse võrrelda,” sõnas Segewoldi komtuur. „Vasallid –”

      Kapellaan isa Bartholomeus segas end kiiresti vahele. „Upsakus on kõige suurem surmapattudest, kallid vennad.”

      Maameister noogutas. „Palvetagem, vennad, et me ei kalduks liigse uhkuse teele.”

      Kõik orduvennad langetasid alandlikult pea ja pomisesid kiiresti palve, mille lõpetas ebaühtlaste meeshäälte pomisetud „Aamen”.

      „Tulles tagasi meie arutelu manu,” jätkas vend Burchard, „siis milline sõjateenistuse küsimus saaks kõige kiiremini vastuse meie hospidali näol?”

      „Venelased,” pakkus maamarssal, kes oli küll tubli sõjamees lahinguväljal, kuid kõik teadsid, et mitte samavõrd tubli peente salaplaanide väljahaudumisel. Eks see olnud ka mõistlik – keegi ei oota ju tublilt sõjaratsult, et ta ise välja mõtleks, kuhu ratsanikul СКАЧАТЬ