Abistav halastus. 3. osa. Ann Leckie
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Abistav halastus. 3. osa - Ann Leckie страница 4

Название: Abistav halastus. 3. osa

Автор: Ann Leckie

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Научная фантастика

Серия:

isbn: 9789985337998

isbn:

СКАЧАТЬ Seivarden…”

      „Oleks tobe olla admirali pärast armukade,” ütles Ekalu ükskõikse tooniga. Ta mõtles seda tõsiselt. Ta väidet oleks saanud tõlgendada ka solvanguga, kuid ma teadsin, et ta polnud seda nii kavatsenud. Ja tal oli õigust. Polnud mingit põhjust minu peale armukade olla.

      „Sellised asjad ei olegi alati arukad,” märkis meedik kuivalt. Ekalu ei vastanud. „Ma olen vahel mõelnud, mis võis Seivardeni peast läbi käia, kui ta avastas, et admiral on abistav. Isegi mitte inimene!” Ja siis, vastuseks tundevirvendusele Ekalu näol: „Aga ta ei ole. Ma usun, et admiral ütleb seda sulle ise.”

      „Kas sa hakkad nüüd admirali kohta ütlema see ja mitte tema?” ründas Ekalu. Ja pöördus siis kõrvale. „Palun mind lahkelt vabandada, meedik. Lihtsalt see tundub mulle kuidagi vale.”

      Kuna ma võisin näha seda, mida nägi laev, nägin ka meediku kahtlevat reaktsiooni Ekalu liialdatult ametlikule vabandusele, Ekalu ootamatult hoolikale katsele varjata oma tavalist lihtrahva kõnepruuki. Aga meedik oli Ekalut tundnud pikka aega ning valdava osa sellest oli Ekalu olnud, nagu meedik nimetas, lihtsõdur. „Ma arvan,” ütles meedik, „et Seivarden kujutab ette, nagu mõistaks ta, kuidas on olla kõige madalamal astmel. Kindlasti on talle selgeks saanud, et on võimalik leida end sealt, hoolimata heast perekonnast, laitmatutest kommetest ja kõigist ennetest, et Aatr on kinkinud sulle õnneliku ja küllusliku elu. Ta on õppinud, et keegi, kellest ta on hoolimatult üle vaadanud, võib väärida tema lugupidamist. Ja nüüd, kui ta on selle selgeks saanud, kujutab ta ette, et mõistab sind.” Siis tuli talle veel üks mõte. „Seepärast sulle ei meeldigi, kui ma ütlen, et admiral ei ole inimene, on ju nii?”

      „Ma pole kunagi olnud kõige madalamal astmel.” Ikka meedikut või Tisarwatit jäljendades hoolikalt vokaale venitades. Või Seivardenit. Või mind. „Ja ma ütlesin, et minuga on kõik hästi.”

      „Ma siis eksisin,” vastas meedik ilma mingi vimma või sarkasmita. „Palun mind lahkelt vabandada, leitnant.” Ametlikumalt, kui see oleks olnud vajalik Ekaluga, keda ta tundis juba nii kaua. Kelle arst ta oli kogu selle aja olnud.

      „Muidugi, meedik.”

      Seivarden magas veel. Teadmata midagi oma leitnandist kolleegi (ja armukese) kimbatusest. Teadmata midagi, kartsin ma, laeva soodsast suhtumisest. Mis võis minu arvates olla tugev kiindumus. Nagu ma teadsin, võis laev kõhklemata öelda paljusid asju päris otse, seda aga siiski mitte kunagi.

      Tisarwat pomises ja liigutas minu kõrval süstikus, kuid ei ärganud. Keskendusin mõttes sellele, mida ma võin Athoeki jaama jõudes eest leida ja mida ma peaksin sellega peale hakkama.

      2

      Ma kohtusin kuberner Giarodiga tema töökabinetis, mille kreemikad ja rohelised siidkardinad katsid sel päeval ka Athoeki jaama peaväljakule avanevat akent, kus kodanikud kõndisid üle kriimulise valge põranda, tulid jaama ametkondadesse asju ajama või lahkusid siit, ehk siis seisid ja vestlesid Amaati templi nelja emanatsiooni kujutava bareljeefi ees. Kuberner Giarod oli pikk, laiaõlgne, pealtnäha kõigutamatult rahulik, kuid ma teadsin oma kogemustest, et tal oli soodumus halbadele eelaimustele – ja kalduvus käituda kõige ebasobivamatel hetkedel neist eelaimustest lähtuvalt. Ta pakkus mulle istet, mille ma vastu võtsin, ja teed, millest ma keeldusin. Kalr Viis, kes oli mulle dokki vastu tulnud, seisis liikumatult otse minu taga. Kaalusin, kas saata ta ukse juurde või lausa koridori, kuid otsustasin, et selge meeldetuletus sellest, kes ma olen ja milliseid ressursse valdan, võib osutuda kasulikuks.

      Kuberner Giarod pidi paratamatult märkama minu taga sirgelt ja kangelt kõrguvat sõdurit, kuid ta teeskles, et ei märka. „Kui gravitatsioon oli taastatud, admiral, siis leidis jaama haldur Celar – ning ma olin temaga nõus –, et me peaksime Allaia põhjalikult üle kontrollima ja veenduma, et selle struktuurid pole kahjustatud.” Mõne päeva eest oli jaama üldkasutatav Aed, mille järgi oli nime saanud ka selle all olev osa jaamast, hakanud kokku varisema ning vähe puudus, et järve vesi oleks üle ujutanud neli alumist taset. Athoeki jaama tehisintellekt oli lahendanud pakilise probleemi sellega, et lülitas kogu jaamas gravitatsiooni välja, kuni Allaeda evakueeriti.

      „Kas sa leidsid sealt peidust kümneid lubamatuid inimesi, nagu sa kartsid?” Igale radchaaile paigaldati juba sündides implant, mis võimaldas ta asukohta kindlaks teha, nii et ükski kodanik polnud kunagi kadunud või jälgiva TI jaoks nähtamatu. Nii väikeses ruumis nagu Athoeki jaam oli mõte sellest, et keegi võis siin salaja ringi liikuda või jaama teadmata siin viibida, eriti naeruväärne. Ometi oli muret tekitavalt laialt levinud usk, et Allaias peitus palju selliseid inimesi, kes kõik kujutasid endast ohtu seaduskuulekatele kodanikele.

      „Sa arvad, et sellised hirmud on tobedad,” vastas kuberner Giarod. „Ning ometi leidsime kontrollimise käigus ühe sellise isiku, kes varjas end kolmanda ja neljanda taseme vahel teenistuskäigus.”

      Küsisin rahuliku häälega: „Ainult ühe?”

      Kuberner Giarod andis žestiga teada, et mõistab mu rõhuasetust – üks isik oli palju vähem, kui nii mõnedki, ilmselt ka kuberner ise nende seas, olid kartnud. „Ta on ychana.” Suurem osa Allaia asukatest olid olnud ychanad. „Keegi ei taha tunnistada, et teab temast midagi, kuigi on päris ilmne, et keegi pidi teda tundma. Ta on turvateenistuse kongis. Ma arvasin, et sa tahad ehk teada, eriti kuna eelmine, kes millegi taolisega hakkama sai, oli muulane.” Tõlk Dlique, salapärase – ja hirmuäratava – Presgeri peaaegu nagu inimesest esindaja. Enne lepingut Radchiga – täpsemalt küll kogu inimkonnaga, sest presgerid ei teinud üht või teist sorti inimestel vahet – olid nad inimeste laevu ja inimesi endid lihtsalt meelelahutusena lõhki kiskunud. Presgerid olid nii tugevad, et ükski inimlik jõud, ka Radch mitte, ei suutnud neid hävitada ega isegi end nende vastu kaitsta. Nagu selgus, oskas presgerite tõlk Dlique jaama andureid muret tekitava kergusega ära petta ning tal puudus kannatus kuberneri ruumides turvaliselt luku taga püsida. Tõlgi surnukeha ootas sanitaartsoonis külmutuskapslis seda loodetavasti kauget päeva, mil presgerid teda otsima tulevad, meie aga peame seletama, miks Atagarise Mõõga abistav ta maha oli lasknud, kahtlustades teda Allaia seina määrimises.

      Vähemalt pidi otsing, mis tõi päevavalgele selle ühe isiku, vaigistama hirme tapahimuliste ychanade hordi ees. „Kas sa ta DNA-d vaatasid? On ta mõne Allaia elaniku lähisugulane?”

      „Mis veider küsimus, admiral! Kas sa tead midagi sellist, mida sa pole minuga jaganud?”

      „Selliseid asju on palju,” vastasin, „aga suurem osa neist sind ei huvita. Ta ei ole, eks ju?”

      „Ei ole,” vastas kuberner Giarod. „Ja meedik räägib, et tal on mõned sellised markerid, mida pole nähtud Athoeki annekteerimisest saadik.” Annekteerimine oli viisakas väljend selle kohta, kui Radch ründas ja koloniseeris terve tähesüsteemi. „Kuna ta ei saa olla mõne sajandeid tagasi väljasurnud suguvõsa äsjane järglane, siis jääb üle ainult võimalus – väga teoreetiline küll –, et ta on üle kuuesaja aasta vana.”

      Oli veel üks võimalus, kuid kuberner Giarod polnud seda veel märganud. „Ma kujutan ette, et nii see tõenäoliselt on. Kuigi ta pidi siis suure osa sellest ajast külmutuses veetma.”

      Kuberner Giarod kortsutas kulmu. „Sa tead, kes ta on?”

      „Ei,” ütlesin, „täpsemalt mitte. Mul on mõned kahtlused, mis ta võib olla. Kas ma saan temaga rääkida?”

      „Kas sa jagad oma kahtlusi minuga?”

      „Ei, kui need alusetuks osutuvad.” Kohe üldse polnud vaja, et kuberner Giarod lisaks oma nimekirja veel ühe kujutletava vaenlase. „Ma tahaksin temaga rääkida СКАЧАТЬ