Abistav halastus. 3. osa. Ann Leckie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on sulle üks küsimus, admiral. Omaughis sa ütlesid, et ma võiksin ise olla oma kapten. Kas sa mõtlesid seda tõsiselt?”

      Korraks tundus mulle, nagu oleks laeva gravitatsioon üles öelnud. Polnud mõtet püüdagi varjata oma reaktsiooni laeva sõnadele, nagunii oli mu füüsiline reaktsioon nähtav kõigis üksikasjades. Seivardenil polnud ükskõiksuse teesklemine kunagi eriti hästi õnnestunud ning ta aristokraatlik nägu reetis kohkumist. Ilmselt ta ei teadnud, et mitte see polnud laeva eesmärgiks. Ta avas suu, nagu tahaks midagi öelda, ja sulges taas. Kortsutas kulmu.

      „Jah, mõtlesin küll,” vastasin. Radchaaide jaoks polnud laevad inimesed. Me olime varustus. Relvad. Tööriistad, mis vajaduse korral toimisid nii, nagu kästud.

      „Ma olen seniajani selle peale mõelnud,” ütles Seivarden. Ei, Kalri Halastus. „Ja ma olen otsustanud, et ei taha olla kapten. Aga ma leian, et mõte, nagu võiksin ma olla kapten, meeldib mulle.” Seivarden polnud ilmselt kindel, kas ta peaks sellest kergendust tundma või mitte. Ta teadis, kes ma olin, võimalik, et teadis ka, miks ma olin Omaughi palees seda öelnud, kuid ta oli kõrgest soost radchaai ning eeldas nagu kõik Radchi ohvitserid, et ta laev teeb alati täpselt nii, nagu kästud. On alati tema jaoks olemas.

      Ma olin ise olnud laev. Laevadel võivad olla tunded, isegi väga tugevad tunded oma kaptenite või leitnantide vastu. Teadsin seda oma isiklikust kogemusest. Oh, kuidas veel teadsin. Suurema osa oma kahe tuhande aasta pikkusest elust polnud ma mõelnud, et võiks olla põhjust tahta midagi muud. Ning mu enda pöördumatult kadunud meeskond oli haigutav auk minus, kuhu ma olin õppinud mitte vaatama. Enamasti. Samas, viimase kahekümne aastaga olin ma harjunud ise oma otsuseid tegema, saamata soovitusi kelleltki teiselt. Ise oma elu juhtima.

      Kas ma olin mõelnud, et mu laev tunneb minu vastu sama, mida mina olin tundnud oma kaptenite vastu? See oleks olnud võimatu. Laevadel polnud selliseid tundeid teiste laevade vastu. Olin ma seda mõelnud? Miks oleksin ma pidanud sellele mõtlema?

      „Hea küll,” ütlesin ja rüüpasin lonksu teed. Neelasin alla. Ikkagi ei näinud ma põhjust, miks pidi laev seda rääkima Seivardeni kaudu.

      Muidugi, Seivarden oli läbinisti inimene. Ja ta oli Kalri Halastuse Amaati leitnant. Võib-olla polnud laeva sõnad mõeldud mulle, vaid talle.

      Seivarden polnud kunagi olnud ohvitser, kes hooliks või isegi märkaks, mida ta laev tunneb. Toreni Õiglusel teenides polnud ta kuulunud mu lemmikute hulka. Aga laevadel olid erinevad eelistused, erinevad lemmikud. Ja viimase aastaga oli Seivardeni käitumine märgatavalt paranenud.

      Abistavatega laev väljendas oma tundeid tuhandel erineval, vaevumärgataval moel. Lemmikohvitseri tee polnud kunagi jahtunud. Tema toit oli valmistatud täpselt nõnda, nagu ta eelistas. Ta munder sobis talle alati, istus vähimagi pingutuseta hästi. Väikesed vajadused või soovid rahuldati peaaegu kohe pärast nende tekkimist. Ja enamasti märkas ta ainult seda, et tunneb end mugavalt. Kindlasti mugavamini kui teistel laevadel, kus ta ehk oli teeninud.

      Peaaegu alati oli see rangelt ühepoolne. Nädalaid tagasi olin Omaughi palees öelnud laevale, et ta võiks olla isik, kes juhib ennast ise. Ning nüüd ütles ta mulle – ja ma olin kindel, mitte juhuslikult ka Seivardenile –, et vähemalt potentsiaalselt tahaks ta seda olla. Tahtis olla tunnustatud. Tahtis võib-olla mingit väikest vastust oma tunnetele (või vähemalt mõistmist).

      Ma polnud märganud, et Seivardeni Amaatid oleksid olnud eriliselt hoolitsevad, kuid nad, nagu kõik teisedki Kalri Halastuse sõdurid, olid inimesed, mitte oma laeva jätked. Kui laev oleks nõudnud, et nad abistavate kombel alatasa väikesi sõbralikke tegusid teeksid, oleksid nad tundnud end ebamugavalt.

      „Hea küll,” kordasin. Leitnant Tisarwat tõmbas oma kajutis saapaid jalga. Alles ärgates – Bo Üheksa seisis teetassiga ta kõrval. Ülejäänud Bo dekaad magas sügavalt, mõned nägid und. Seivardeni Amaatid lõpetasid oma päevatööd, valmistusid õhtusöögiks. Meedik ja pooled mu Kalrid magasid veel, aga vaid kergelt. Laev pidi nad viie minuti pärast äratama. Ekalu ja tema Etrepad olid vahis. Leitnant Ekalu oli kuberneri teatest ikka veel pisut nördinud ja miski tegi talle veel muret, ma polnud kindel, mis see oli. Väljas libises mööda Kalri Halastuse korpust tolm ja Athoeki päike soojendas seda. „Kas oli veel midagi?”

      Oli. Seivarden, kes oli vestlusteema muutudes ikka enam pingul, pilgutas silmi, oodates mingi teate ilmumist. Terve sekundi jooksul ei juhtunud midagi. Ja siis: Ei, admiral, see on kõik. „Ei, admiral,” luges Seivarden maha. „See on kõik.” Ta hääles oli kahtlus. Kellegi jaoks, kes tundis laevu, oli see väike paus olnud paljuütlev. Mind üllatas pisut, et oma laevade tundeid üldiselt mitte märkav Seivarden oli seda tähele pannud. Ta pilgutas kolm korda silmi ja kortsutas kulmu. Murelikult. Segaduses. Enda kohta tavatult ebakindlana. Ütles: „Su tee jahtub ära.”

      „Sellest pole midagi,” vastasin ja jõin tassi tühjaks.

      Leitnant Tisarwat oli tahtnud kohe tagasi Athoeki jaama minna. Olime süsteemis viibinud veidi üle kahe nädala, aga juba olid tal seal sõbrad ja sidemed. Ta oli püüdnud süsteemi juhtkonna seas mõjujõudu saavutada peaaegu et sellest hetkest alates, mil ta siin esimest korda jala maha toetas. Mis asjaolusid arvestades polnud ka eriti üllatav. Tisarwat polnud juba mõnda aega enam Tisarwat – Radchi isand Anaander Mianaai oli õnnetut seitsmeteistaastast leitnanti muutnud, et teha temast enda jätk, veel üks osa Radchi isandast. Selline, nagu ta lootis, keda ma ära ei tunneks ning kes hoiaks mul silma peal ja kontrolliks ka Kalri Halastust. Ent ma olin ta ära tundnud, eemaldanud implandid, mis ühendasid Tisarwati Radchi isandaga, ning nüüd oli ta keegi teine – uus leitnant Tisarwat eelmise mälestuste ja võimalik, et mõningate kalduvustega, kuid kes oli veetnud mõned päevad ka Radchi maailmaruumi kõige mõjuvõimsama isikuna.

      Ta ootas mind süstiku luugi ees. Seitseteist, mitte just pikk, aga sihvakas mõnede seitsmeteistaastaste kombel, kes pole oma kasvu veel täis saanud. Varasest äratamisest veel uimane, kuid iga juuksekarv õiges kohas, tumepruun munder eeskujulikus korras. Mingil muul moel poleks Bo Üheksa – nüüd juba süstikus – oma noort leitnanti kajutist välja lasknudki. „Admiral.” Tisarwat kummardas. „Tänan, et sa mu kaasa võtad.” Ta sirelilillad silmad – jäänuk vanast Tisarwatist, kergemeelsest ja frivoolsest, kes tõenäoliselt oli kulutanud kogu oma esimese palga silmade värvi muutmisele – olid tõsised. Siiski oli ta siiralt rõõmus ja pisut elevil, vaatamata isegi droogidele, mida Kalri Halastuse meedik talle andis. Radchi isanda paigaldatud implandid polnud korralikult toiminud ning ma kartsin, et need olid tekitanud pöördumatuid kahjustusi. Et ma need implandid kiiresti eemaldada lasin, oli selle probleemi ehk lahendanud, kuid võimalik, et põhjustanud uusi. Kui siia lisada igati mõistetav, tugevalt kahetine suhtumine Anaander Mianaaisse, kelle mõningad isikuomadused olid talle oletatavasti külge jäänud, siis oligi tulemuseks peaaegu lakkamatu ängistus.

      Pealtnäha tundus temaga aga kõik korras olevat. „Pole tänu väärt, leitnant.”

      „Sir.” Nägin, et ta tahtis enne süstikusse astumist veel millestki juttu teha. „Süsteemi kuberner Giarod on probleem.” Kuberner Giarodi oli ametisse määranud sama võim, mis oli saatnud minu Athoeki süsteemi. Teoreetiliselt me olime liitlased ülesandega kindlustada süsteemis turvalisus ja stabiilsus. Ent alles mõne päeva eest oli ta andnud mu vaenlastele teavet, mis oleks mu peaaegu tapnud. Ning kuigi oli võimalik, et siis oli ta teinud seda teadmatusest, pidi olukord talle nüüdseks juba selge olema. Selle kohta polnud aga ainsatki sõna, ei mingit seletust, vabandust või kinnitust. Ainult see ebaviisakuse piiril kutse jaama. „Ma arvan,” jätkas Tisarwat, „et mingil hetkel me vajame uut kuberneri.”

      „Leitnant, ma hästi ei usu, et Omaughi palee meile lähitulevikus uue saadaks.”

      „Ei, sir,” vastas Tisarwat. „Aga mina saaksin hakkama. Ma võiksin olla СКАЧАТЬ