«Litteraria» sari. Oskar Luts. Viimane päevik (1944–1952). Oskar Luts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ target="_blank" rel="nofollow" href="#n1" type="note">1 siin – lubas homme Ülikooli kirikus jumalateenistust pidada. Prof. Vadi2, kellega ühes olime Palamusel, on ka tagasi. Käärik käis eile siin. Jõime eetrit ja üht teist “ollust”, mille sain Genssilt3, kes praegu on Elvas apteeker (nagu ütles ise). Täna viisin “Uuele Postimehele” esimese pääsukese: katke “Jüri Pügalast”, koha, kus saksa soldat pakub Möldre Jaagule oma kaupa. Eks näe, mis seltsimees Erni Hiir sellega teeb. See mees on nüüd “Uue Postimehe” peatoimetaja.

      Nägin Verneris, kus nüüd käin lõunal, ka teisi kirjandus- ja kunstitegelasi: J. Kärner’it, J. Semper’it, Staarkopfi, O. Urgart'it jne.

      Söök Verneris on kehv, nagu juba võis arvata. Sõber Lokenberg on viinavabrikus tagasi ja juba tegime temaga paar napsi. Viinavabriku uus dir. on keegi sms. Kährin, keemia üliõpilane.

      Neetud tattnina-lamp vist rikub mu silmad lõplikult. Jätan täna kirjutamise.

      Kus on J-i? Kas ta elab veel?

      

      Ikka seesama tattnina-lamp mu ees, ei midagi paremat. Käisin otsimas küünlaid Täitev-komiteest kuni Segakaubanduse osakonnani – ei saanud. Direktor ise ütles, et neil pole seda kaupa. Sain ainult kümme toosi tuletikke. Ja mitmesse raamatusse see ost siis kirjutati! Ülikeerukas asjaajamine!

      Nii ma seni käingi ainult direktorite jutul, Vallikraavi 16 – gospostavka esimees. See andis mulle soovituskirja sms. Soonvaldi juurde, kes on Nõo Täitevkomitee esimees. Võin sealt osta toiduaineid oma tarviduseks. Aga kuidas ma saan Nõkku? Millega ostan, kui taskus on ainult viis tšervonetsit, ja sedagi ei saa kuskil vahetada, sest peenraha puudub kogu linnas, ka Eesti pangas, mis nüüd muidugi jälle töötab mingisuguse uue nime all.

      Emand4 läks ühes Naadäga eile hommikul maale kartuleid võtma ja pole seni veel tagasi tulnud. Loodab sealt endale talveks kartulid saada.

      Juba… juba praegu on poolnälg. Mis tuleb edaspidi? Viljad on peksmata, mõnel pool isegi lõikamata. Mädanevad.

      Vist pean kirjutama üksikute sõnade kaupa – valgustus on väga vilets. Tekib küsimus: Misjaoks üldse kirjutada? Nägin ju, mis sai minu eelmisest päevikust!

      Meie lähemas ümbruses, Simmi maja kõrval, on nagu sõjaleer: tulelõkked maas, vene sõdurid liikumas, käratsemas ja laulmas – kõikjal. Kogu päevad püssi ja kuulipildujate ragin, mis ei lakka isegi pimedas, isegi öösel mitte täiesti. Tüdrukud, naissõdurid, korjavad meie aiast lilli, soldatid kaevavad kartuleid, kisuvad viimseid lehekesi tubakavarte küljest jne. Võhivõõras ja jube elamine.

      Aga hakkame nüüd seda elukest võtmaspordina. Aitab tänaseks. Minu i-pea heitleb surmaga. Kus on J.?

      

      Nüüd on ka meie hüti ees laager. Soldatid kraaksusid kogu öö, magada sai vähe. Üldse pole mingisugust öörahu, ja magamist otsekui varasta (fanadormi abil). Üsna õnnetul kohal on meie kohake – jalus sõjavägedel. Eile lasti meie lähedal isegi kahurist. Mis saab siis, kui needki vähesed (muidugi ühekordsed) aknaruutud uuesti katki põruvad?

      Eile käis siin väike (ja tark) vene ohvitser ja ütles, et emand tuleb maalt alles täna õhtul ühes Naadäga ja kartulitega. Saab näha.

      Olen nüüd peagu alati poolnäljane. Pagan teab, kust see isu tuleb – ma ju õieti ei tee mitte midagi. Täna vaja asuda sellegi natukese tubaka kallale, mis mulle veel jäeti ja mis praegu kuivamas.

      Üleeile tuli Tallinnast saadetis leiva, vorsti ja kompvekkidega. Kes saatis – ei tea. Kätte sain end. Kirjanikkude Liidu ruumist, kuhu mind juhatas E. Hiir.

      Eile käis siin J. freund Ros-ov, otsides J-d! R. on end seni kuidagi hoidnud varjus, aga kardab nüüd uuesti väljakuulut. mobilisatsiooni,mob’i, nagu nimetab seda. Järgmises nr. – is püüan meenutada tähtsamaid sündmusi, mis olid tähendatud eelmisse, varastatud päevikusse.

      

      Ikka sellesama tattnina valgel. Tõusin kl. 3, toppisin paberosse niiöelda valu ja vaevaga, sest nüüd pean ise tegema ka kesti. Konid (stummlid), mida mul oli pööningul mitu karpi, ja milliseist oleks saanud päris korralikke abihülseid, on varastatud. Need on üldse olnud väga aplad vargad – isegi nõelu nad pole seintesse jätnud; seinakalendridki on äratassitud. Palju, palju suuremaid asju puudub. Ja ometi teadsid rüüstajad, et see on minu, nende (eesti) kirjaniku korter! Mis oli neil sellest Puistati kõikjal, kus midagi oli.

      Nüüd kustus seegi tattnina õli puudusel. Süütasin oma viimse küünlajupi, et kasvõi mõni ridagi edasi kirjutada. Päikesevalgeni on veel tubli tund aega.

      Eile hommikul, pärast öist nokitsemist, uinusin veel ainult mõneks minutiks ja nägin nii kurba und, et nutsin unes. – Tuli keegi noormees ja jutustas, et J. olevat surnud. J. olevat kopsust haavata saanud ja surnud Warnjas! Kogu päeva olin selle unenäo raske mulje all.

      Otsisin Kalurite Keskust, aga ei leidnud. Võib olla, et lähen täna jälle otsima. Käik Eksp. tapamajja, Muhhin jne. Kingsepad, Tuglas, Ilves ja teised vastutulejad…

      Emand tuli 13. okt. Kartulid toodavat edaspidi. Pill5 nüüd Eesti Teadusliku Kirjanduse direktor Tartus, end. “Looduse” ruumes, lubas mulle Tallinnas, Ilukirjanduse osakonnast “Jüri Pügala” arvel tuua rbl. 500. – avanssi. Eks näe, kas saab kaubale.

      Olen harjunud kirjutama: “päevik” ja “päevik”… Mis päevik oli endine või mis päevik on see nüüd! Ainult mõned üksikud märkmed…

      Kui kord peaksin asuma midagi kirjutama, eks siis pea toimuma selle järgi, kui palju on püsinud meeles. Hilisem ajastu muidugi meenub enamvähem, aga eelmised?

      Pagulaselu Palamusel… Sealsed tutvused ja tüübid… J. külaskäik ja tema Saatmine!.. Pererahvas…

      

      Umbes kell seitse sellepärast, et minu vana laua- ja ärataja-kell käib täiesti oma soovi järgi, ega arvesta õiget aega. Harilikult ta tõttab ööpäeva jooksul ühe tunni ette.

      J-st pole ikka veel mingisugust teadet. Ja ega enne sõja lõppu saagi. Kas siiski saab? Ta on mul peaaegu alati meeles. Aga unes näen teda – ikka väiksena, lapsena.

      Ja muist asjust mul pole õiget tahtmistki siia teha märkmeid. Kõik on tühine J. kõrval. Miks ta ometi läks sinna. E. ajab seda minu süüks! Muidugi pole see kaugeltki õige.

      Lõpetasin praegu Nõukogude näidendi Simonovi “Vene inimesed” tõlke redigeerimise “Vanemuise” inimeste, K. ja L. Ird’ide ülesandel. Põlenud “Vanemuine” asub nüüd endises Saksa teatri hoones, direktor K. Ird, nagu ta seda oli 3 1/2 aastat tagasi. Minu töö on tasuline, ja nähtavasti ei olda seal kitsi; avanss, 200 rbl. on juba käes. Rohkem ma vist ei tihka küsidagi, kui nad just ise ei paku.

      Elektri-valgustust muidugi pole veel. Seda on seni saanud ainult ametiasutused, apteegid, vabrikud ja muud tähtsamad kohad. Täna ostsin Pillilt, kes käis Tallinnas, 16 küünalt, СКАЧАТЬ