Kuulsuse, maine ja hea nime feng shui. Janno Seeder

Чтение книги онлайн.

      Mida sa varjad?

      Hiljuti hakkas raamatupoes mulle silma raamat „Kes sa oled siis, kui keegi sind ei näe?” – intrigeeriv küsimus, kas pole? Kas sul on midagi varjata? Mingid omadused, mõtlemine, käitumine, mis tekitab sinus häbitunnet?

      Ma usun, et igaühel meist on midagi varjata. Mõnikord on need „valed” väikesed, kuid neil on kalduvus kasvada ja meid endaga üleni täita. Maailm on duaalne ja kui on olemas hea, siis on olemas ka halb. Kes aga ütleb, mis on hea ja mis on halb? Hinnangu oma olemusele, käitumisele, mõtetele anname me ise ja kõverpeeglilt tuleva teabe selle kohta mis on vale ja mis on õige, saame enamasti väliskeskkonnast ehk siis Ego loojalt. Kui inimene sünnib, on tal juba sel hetkel mitmed isiksuse omadused, vahet tegemata, mis neist on halb ja mis neist on hea. Ema on esimene, kes annab talle teada, et selline käitumine on halb ja too käitumine on hea. Ema on esimene väline mõjutaja.

      Laps õpib üsna ruttu kasutama maske, et saada näiteks kommi või muud oma tahtmist. Mida vanemaks ja kogenenumaks me saame ja teadlikumaks elust meie ümber, seda enam õpime me kas meie enda, aga enamasti siiski väliskeskkonna poolt mitteaktsepteeritud omadusi peitma. Me hakkame looma iseendale maske, sest me loodame, et maskid aitavad meil jõuda sinna, kuhu soovime.

      Seeläbi loome me isikud, kel on nii-öelda kaks elu – avalik elu ja salaelu. Näiteks ettevõtte töökas juht, kes koju jõudes vahetab tubli mehe maski alkohooliku maski vastu. Niikaua kui mask ees püsib, on kõik hästi. Kuid maskidel on komme ära kaduda, katki minna ja siis tuleb korraga liiga palju ja liiga võõrast nähtavale. Ettevõtte juhid, kes kuritarvitasid firma raha, et osta endale alkoholi jne. Lahke naabrimees, kes tegelikult on narkodiiler. Tore pereisa terroriseerib kodus naist ja lapsi. Näiteid on palju. Tihti ei lange mask eest enne ära, kui on juba hilja. Eeskujulik pereisa tapab meeltesegaduses, sest ei jõua enam maski kanda, kogu perekonna.

      Mask on meie enda poolt maalitud ja looga kinnitatud abivahend, et sulanduda keskkonda. Selle maski põhjustajaks on aga meie endi sisemised varjud, hoiakud, süütunne, harjumused jne. Ja ära arva, et sinul seda pole. Igaüks näeb mõnda varju, kui ta vaatab ausalt enda sisse. Kui sa ei usu, siis mine seisa päikese kätte ja vaata, kas sinust tekib maapinnale vari?

      Niisiis vari on see, mida me ei taha, et teised näeksid. See, mille kohta me valetame ja mida me peidame. Kust saavad varjud alguse? Varjud tulevad meie tõelisest Mina olemisest ja just sellest poolest, mida me ei taha endale tunnistada ja teistele esitleda. Me oleme õppinud lapsest saadik peitma oma valu, kurbust, valusaid kogemusi ja need istuvad meis ning rõhuvad meid – „Ära nuta!”, „Käitu korralikult!” jne.

      Vari koosneb mõtetest, emotsioonidest ja impulssidest, mis tekitavad meis liiga palju valu, häbi, piinlikkust, ning seetõttu ei suuda me neid aktsepteerida. Kuid selle asemel et nendega tegelda, me surume need alla.

      Me oleme haaratud ka kollektiivsest, perekondlikust, ühiskondlikust, rahvuslikust varjust.

      Tundub, et nii lihtne on suunata tähelepanu varjult mujale, kanda maski ja teeselda, et midagi pole juhtunud või ei juhtu, sest ma ju kontrollin olukorda. Kuid mis juhtub siis, kui me kaotame kontrolli?

      Kui me oleme otsustanud oma sisemiste varjudega tegelda ja loobume üha enam ebamugavatest maskidest, siis jõuame üha kindlamalt oma tõelise olemuseni, oma Minani. See ei pruugi alati teistele meeldida, kuid eelkõige olen ma ju iseenda sõber, seega tahan ma meeldida iseendale.

      Kuid meie sisemised varjud karjuvad ja teevad kõik selleks, et välja saada. Nad otsivad pidevalt nõrka kohta ja hetke, et välja ilmuda. Meie ülesanne on seda ennetada ja seista silmitsi oma varjudega, oma tõelise Minaga ning temaga sõbraks saada, talle/iseendale andestada ja edasi liikuda. Võib-olla need varjud, ka vead, ei olegi nii hirmsad, kui me ette kujutame. Võib-olla saame neid varje kusagil kasutada, kuhugi rakendada. Kui õpime neid tundma, siis suudame neid ka loovalt kasutada ja „võit” on meie.

      Minu väikesed „vead”