Intelligentsuse psühholoogia. René Mõttus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Mida teha, kui intelligentsuse kohta testitulemused puuduvad, kuid oleks vaja või lihtsalt huvitav teada, milline on uuritavate vaimne võimekus? Sellisel juhul on võimalik kasutada mitmeid kaudseid indikaatoreid. Näiteks kui me teame, et mingi omadus seostub püsivalt ja järjekindlalt intelligentsusega, siis võime selle omaduse põhjal oletada, milline võiks olla uuritavate IQ-tase. Me teame, et ülikooli astujate keskmine intelligentsustase on keskkooli- ja gümnaasiumilõpetanute keskmisest kõrgem. Seega on igati ootuspärane, et haridustase või – veel parem – õppimiseks kulunud aastad on üsna head vaimse võimekuse ennustajad.

      Subjektiivselt hinnatud intelligentsus

      Neil juhtudel, kui küsimustikku pole võimalik lisada vaimse võimekuse teste, võib lasta inimesel vastata näiteks sellisele küsimusele: „Võrreldes oma eakaaslastega kuulun ma oma vaimsetelt võimetelt järgmisesse protsentgruppi: minust on hinnanguliselt võimekamad 10 %, 20 %, 30 %, 40 %, 50 %, 60 %, 70 %, 80 % või 90 % eakaaslastest”. Samuti võib sama küsimust kasutada tema-vormis, paludes hinnata kellegi teise inimese vaimseid võimeid.

      Kõige põhjalikum ülevaade töödest, milles uuriti korrelatsiooni objektiivselt määratud intelligentsuse ja inimeste subjektiivsete hinnangute vahel oma vaimsetele võimetele, ilmus juba tükk aega tagasi. Selles artiklis analüüsiti tolleks ajaks ilmunud 55 tööd, mis näitavad keskmiselt vaid üsna nõrka seost (r = 0,29) subjektiivselt hinnatud ja objektiivselt määratud intelligentsuse vahel (Mabe & West, 1982). Hilisemad uurimused on leidnud seoseid, mis on lähedal Mabe ja Westi järeldusele (Furnham & Chamorro-Premuzic, 2004). Väga lähedased tulemused on saadud ka Eesti andmetel. Näiteks analüüsides ligi 500 Tartu ülikooli sotsiaalteaduskonda sisseastuja hinnanguid oma vaimsele võimekusele ja tegelikku sooritust, selgus, et nende kahe korrelatsioon on 0,32 (Pullman & Allik, 1998). Võrreldes näiteks enda hinnatud pikkuse ja kehakaaluga, on need korrelatsioonid muidugi madalad. Isegi sellist tundlikku omadust, nagu kehakaal, raporteeritakse täpsusega, mis annab objektiivselt mõõdetud kehakaaluga korrelatsiooni suurusjärgus 0,90 (Strauss, 1999). Subjektiivselt hinnatud IQ täpsus sõltub mitmest asjaolust, näiteks instruktsioonist, mis rõhutab seda, et neid hinnanguid võrreldakse objektiivsete näitajatega. Samuti on oluline vastuste anonüümsus ja instruktsioonis rõhutamine, et on tarvis võrrelda ennast oma soo- ja eakaaslastega (Mabe & West, 1982).

      Seega pole seos enda hinnatud ja objektiivselt mõõdetud võimekuse vahel siiski väga tugev. On suur hulk inimesi, kes peavad ennast targemaks, kui seda näitab IQ-testi sooritus. Kuid on ka neid, kes alahindavad oma tegelikku sooritust. Sellele vaatamata on seos kaugelt parem kui lihtsalt juhuslik. See tähendab, et teatud täpsusega on võimalik enda antud hinnangute põhjal ennustada, milline oleks eeldatav sooritus intelligentsustestis.

      Koolihinded ja haridustase

      Koolihinded ja haridustase asendavad ilmselt kõige usaldusväärsemalt IQ skoori. Tavaliselt on korrelatsioonid keskmise hinde või haridustaseme ja IQ-testi skoori vahel 0,50 ringis või isegi üle selle. Selle kohta saab lähemalt lugeda peatükist „Intelligentsus ja haridus”.

      Muud vaimse võimekuse näitajad

      Lisaks juba mainituile on mitmeid teisi näitajaid, mis kõnelevad inimese vaimsetest võimetest. Näiteks paljudes maades on väga populaarsed mälumängud ja teadmiste võistlused, mis nõuavad võitjatelt väga head faktimälu ja loogilist mõtlemist.

      Näiteks Guinnessi rekordite raamatus oli 1986. aastal sissekanne, mis pidas maailma kõige targemaks inimeseks Marilyn vos Savant’i (snd 1946. aastal Marilyn Bach’ina), kelle IQ skoor oli hinnanguliselt 186 (hilisematest rekordite raamatu väljaannetest on rubriik „Kõrgeim IQ” välja jäetud). Protsentides tähendaks IQ skoor 186 umbes 5 suhet miljardisse (109) – vaid viis inimest miljardi kohta saaksid sama või parema tulemuse. Tuntuks sai vos Savant ajakirja Parade iganädalase veeruga, kus ta vastab lugejate kõikvõimalikele küsimustele, ülesannetele või probleemidele (vt http://www.marilynvossavant.com/).

      Christopher Michael Langan (snd 1952) võitis NBC telesaates „Üks saja vastu” veerand miljonit dollarit. Saates võistleb üks esineja korraga 100 pealtvaataja vastu mälu- ja teadmiste ülesannetes. Meedia on ristinud Langani „maailma kõige targemaks inimeseks” ja tema IQd on hinnatud umbes sama kõrgeks kui vos Savantil. Ta on loonud kõikehõlmava teooria, mida nimetab „Universumi kognitiiv-teoreetiliseks mudeliks”6, ent mis ei ole leidnud akadeemilistes ringkondades erilist tunnustust. Malcolm Gladwell oma märkimisväärses raamatus „Esileküündijad” (Outliers) nimetab Langani näiteks sellest, kuidas oskamatus suhelda ei ole lasknud inimesel oma andeid täielikult ilmutada (Gladwell, 2008).

      GRUPPIDE ERINEVUSED INTELLIGENTSUSES

      Inimeste intelligentsuse erinevused on looduslik paratamatus. Näib, et evolutsioon on mingil põhjusel soodustanud vaimsete võimete mitmekesisust. Võimalik, et mitte kõigis keskkondades ei soodusta kõrge intelligentsus ellujäämist ja järglaste saamist. Enamikus tänapäeva ühiskondades on parema hariduse ja suurema sissetulekuga inimestel vähem lapsi ja järelikult on nad väiksema sigivusega. (Alternatiivsetest seletustest intelligentsuse varieeruvuse põhjuste kohta tuleb hiljem samuti juttu.) Vaimsete võimete mitmekesisusest indiviiditi võivad tuleneda ka inimgruppide erinevused keskmise intelligentsuse tasemes. Gruppide erienvused intelligentsuses on üheks kõige kuumema arutluse teemaks intelligentsusuurijate ja ka laiema publiku seas.

      Meeste ja naiste intelligentsuse erinevused.Üldlevinud arvamuse kohaselt on meeste ja naiste vaimse võimekuse erinevused üsna väikesed. On mitmeid võimete liike, kus naised on meestest edukamad. Näiteks on mitmed uurimused näidanud, et naiste sooritus on meeste omast parem ülesannetes, mis nõuavad kiiret juurdepääsu keelelisele (fonoloogilisele või semantilisele) informatsioonile, keeruliste lausete moodustamist ja nendest arusaamist, peenmotoorset koordinatsiooni ja taju kiirust. Samuti võib naistel olla parem mälu (Johnson & Bouchard, 2007). Mehed seevastu on naistest paremad visuaal-ruumilise mälu ülesannetes, loogilises mõtlemises ja eriti abstraktses matemaatikas (Halpern, 1997). Mehed on üleesindatud võimete jaotuse mõlemas sabas (Johnson jt, 2008). Nii väga andekate, aga ka vaimse alaarenguga, tähelepanu- ja kõnehäiretega inimeste seas on rohkem mehi.

      Sageli, eriti laste uuringutes, on tulemused vastuolulised. Mõnikord on tüdrukute tulemused poiste omadest paremad, kuid vahel on ka vastupidi. Üks võimalik seletus on selles, et poiste ja tüdrukute arengutrajektoorid on veidi erinevad. Kui analüüsida näiteks Raveni SPM-testi tulemusi vanuste lõikes, siis selgub, et igal pool, kaasa arvatud Eestis, ennetab tüdrukute vaimne areng poiste oma ja kuni umbes 14 eluaastani saavad tüdrukud kõrgemaid skoore kui poisid. Kuid siis jõuab poiste vaimne areng tüdrukute omale järele ja nad lähevad oma vaimses arengus tüdrukutest natuke ette (Lynn, Allik, Pullmann & Laidra, 2004; Lynn & Irwing, 2004). Kuna vaimne areng kordab üsna täpselt laste füüsilist arengut (Lynn, 1994, 1999; Lynn, Allik & Must, 2000), siis ühe seletuse kohaselt on need väikesed IQ erinevused meeste ja naiste vahel seotud eelkõige pea suurusega ja selle kasvuga.

      Intelligentsuse geograafilised erinevused. Mitmed uurijad on oletanud, et klimaatilised tingimused on olnud üheks teguriks, mis on stimuleerinud vaimsete võimete arengut. Rasketes klimaatilistes tingimustes ja eriti külmas on suurem kohastumuslik eelis kõrgema vaimsega võimekusega inimestel, kes oskavad paremini planeerida toidu ja muude varude kogumist, mis lasevad talve edukamalt üle elada (Lynn, 1997). Tõepoolest, uurimused näitavad, et külmemas kliimas elavatel inimestel on keskmiselt kõrgem IQ-tase. Näiteks analüüsides 129 maa keskmisi IQ skoore, selgus, et need korreleeruvad negatiivselt talve keskmise temperatuuriga (r = 0,66). Seos talve keskmise temperatuuriga säilib ka siis, kui võtta arvesse maa majanduslik jõukus (Templer & Arikawa, 2006). Seega kohanemine külma kliimaga võis olla üheks teguriks, mis evolutsiooni käigus stimuleeris vaimsete võimete arengut.

      Rassi- СКАЧАТЬ