Intelligentsuse psühholoogia. René Mõttus

Чтение книги онлайн.

      Vastavalt neuronaalse tõhususe oletusele (neural efficiency hypothesis) toimib targemate inimeste aju madalamal energiatasemel (seega efektiivsemalt), kui on tarvis lahendada mingit taibukust nõudvat ülesannet. Kuigi tõhususeteooria kohta on olemas mõningaid tõendusi, ei ole tulemused alati järjekindlad ja sõltuvad tihti mitmetest muudest teguritest, nagu näiteks vastaja sugu või vaadeldav aju piirkond (Neubauer & Fink, 2009).

      Kõige perspektiivikam on olnud seoste otsimine IQ ja sündmuspotentsiaalide (event-related potential ehk ERP) omaduste vahel. Kuna aju on hea elektrijuht, siis koljule paigutatud elektrood registreerib elektrilisi potentsiaale, mille tekitaja võib olla elektroodist suhteliselt kauge ja sugugi mitte seotud ülesandega, mida inimene parajasti lahendab. Seepärast korratakse mingit sündmust (helisignaal, pildi ilmumine jne) kümneid või isegi sadu kordi. Kui nüüd need korduvad signaali salvestused kokku liita, siis kõik juhuslikud elektrilise potentsiaali muutused summutavad vastastikku üksteist ja summaarne kõver läheneb üha enam sirgele kriipsule. Seevastu potentsiaalid, mis on seotud välise sündmusega, liituvad üksteisega. Kui korduste arv on piisavalt suur, siis summaarses kõveras on näha vaid need muutused, mis on seotud välise sündmusega ehk ERPga. Tüüpiline ERP signaal on niisuguse kujuga, nagu on näidatud joonisel 6.3

      Kuna vaatlejale antud ülesanded, millest ERP mõõdeti, on erinevad, nagu ka mitmed muud katse korraldust puudutavad parameetrid, siis pole lihtne teha põhjapanevaid järeldusi. Sellele vaatamata kalduvad ilmnema mitmed korrapärasused (Deary & Caryl, 1997).

      (1) Esiteks on leitud seoseid tipu aktiivsuse latentsi ja testidega mõõdetud IQ vahel. Inimesed, kelle ERP tipud jõuavad maksimumväärtuseni varem (tipuväärtuste latents on lühem) on keskeltläbi kõrgema intelligentsusega. Eriti tundlik on intelligentsuse suhtes P3 (mõnikord tähistatakse ka P300), mis seondub otsuste vastuvõtmise ja tähendusega seotud protsessidega.

      (2) Teiseks IQ indikaatoriks on ERP kuju üldine keerukus. Mida käänulisem on ERP kõver, seda intelligentsem on selle kõvera omanik. Vaimselt vähevõimekate inimeste ERP kõver on lihtsama kujuga. Kahjuks ei ole uurijate seas üksmeelt, kuidas määrata kindlaks ERP kõvera keerukus. Samuti pole tulemused alati ühte moodi tõlgendatavad. Mitte alati ei korreleeru ERP kõvera keerukuse indeks testidega mõõdetud IQ skooriga.

      (3) Intelligentsusega on seotud ERP-kõverale iseloomulik omadus. Näiteks üks sageli kasutatud võte on deviantse stiimuli (odd-ball) meetod. Katseisikule esitatakse korduva jadana ühte ja sama helisignaali, mis harva (nt 5%l juhtudest) muudab oma väärtust (nt põhitoon tõuseb 20 Hz võrra). On teada, et aju kuulmiskeskused vastavad sellele deviantsele stiimulile reaktsiooniga, mis on oluliselt tugevam vastusest perioodiliselt korduvale standardsele stiimulile. Seda aju reaktsiooni uudsusele nimetatakse lahknemisnegatiivsuseks (mismatch-negativity ehk MMN) (Näätänen, 1995). Uuringud on näidanud, et intelligentsemate inimeste ERP reaktsioon deviantsele stiimulile on suurem kui vähem intelligentsete oma. See on väga huvitav leid, mis kõneleb sellest, et kõrgema IQga inimestel on tugevam automaatne reaktsioon uudsusele – MMN leiab aset kaugelt enne (~200 ms pärast deviantse stiimuli esitamist), kui aju jõuab informatsiooni põhjalikumalt töödelda või kui deviantsus jõuab inimese teadvusse. MMN tekib isegi loodetel, magavatel või koomaseisundis inimestel. Märgitakse, et see seos vajab edasist uurimist (Deary, 2001), kuna perspektiivis tähendaks see, et intelligentsuse üheks omaduseks on võime automaatselt ja kiiresti märgata muutusi ümbritsevas keskkonnas. Muu hulgas pakub see kinnitust oletusele, et inimeste üldintelligentsuse taseme erinevused peegeldavad mingeid fundamentaalseid erinevusi nende aju töö kiiruses ja/või efektiivsuses. Värsked uurimused ongi MMNi ja intelligentsuse seostele kinnitust pakkunud (Sculthorpe, Stelmack & Campbell, 2009). Lähemalt saab selle kohta lugeda peatükist „Intelligentsus ja kognitiivsed protsessid”.

      Ülesannete lahendamise komponendid

      Vaimsete võimete testide koostajad pööravad vähe tähelepanu sellele, milliseid kitsamaid oskusi või võimeid testi ülesannete lahendamine nõuab. Näiteks sõnaliste ülesannete puudumine RSPMis ei tähenda, et vähemalt mõnede keerulisemate ülesannete lahendamine oleks võimalik ilma sõnalise kodeerimiseta (Lynn, Allik & Irwing, 2004). Ideaalis oleks muidugi nõutav, et iga IQ-testi ülesande puhul oleks täpselt teada, milliseid võimete komponente on vaja, et antud ülesannet lahendada.

      Seni parim näide keerulise ülesande komponentideks lahutamise kohta on Robert Sternbergi analoogia põhjal järelduste tegemise analüüs (Sternberg, 1977). Tüüpilised analoogia põhjal järeldamise ülesanded on näiteks sellised:

      1. Käsi suhestub jalaga nagu sõrm suhestub [pöial, säär, varvas, käsivars]. Vastaja peab valima õige variandi.

      2. Kui Lennart Meri on esimene, siis Toomas Hendrik Ilves on [teine, kolmas, neljas].

      Sternberg oletas, et analoogia põhjal järeldamise saab jagada mitmeks komponendiks, mida sooritatakse kindlas järjekorras. Kõigepealt tuleb üles leida mõistete ühine nimetaja. Näiteks käsi ja jalg on jäsemed ning Lennart Meri ja Toomas СКАЧАТЬ