Imaago. Ljudmila Ulitskaja

Чтение книги онлайн.

      Kuuendas klassis tuli vana klassijuhataja asemele, kes polnud kellelegi meelde jäänud, uus klassijuhataja, Viktor Juljevitš Šengeli, literaat.

      Kogu kool märkas teda juba esimesel päeval: ta kõndis koridoris kiiresti, halli triibulise pintsaku parem varrukas oli veidi allpool küünarnukki nõelaga kinni pandud, poolik käsivars pisut kõikus pintsakus. Vasakus käes oli tal vanamoodne portfell kahe vaskse lukuga, portfell nägi temast endast vanem välja. Ta sai kohe esimesel nädalal endale hüüdnime – Käsi.

      Ta oli pigem noor, tal oli ilus nägu otsekui filminäitlejal, kuid ülemäära elav: kas naeratas, kes teab mille puhul, või oli morn, nina ja huuled tõmblesid kogu aeg. Viktor Juljevitš oli ebaloomulikult viisakas, ütles kõigile „teie”, kuid oli seejuures uskumatult salvav.

      Kõigepealt ütles ta Iljale, kui too läks oma taaruval kõnnakul koolipinkide vahelt läbi: „Mida teie siin hõljute?” – ning oli Iljale korrapealt väga vastumeelt. Siis võttis õpetaja klassipäeviku, et kohalolijaid kontrollida. Lugenud perekonnanime „Svinjin” – oli sihuke õnnetu õpilane klassis – tegi ta pausi ja vaatas tähelepanelikult väikese näolapiga Svinjinile otsa ning ütles omapäraselt, kas siis lugupidaval või pilkaval toonil: „Hea perekonnanimi!” Klass pani üksmeelselt hirnuma, Senka Svinjin läks näost punaseks. Õpetaja kergitas arusaamatuses kulmu:

      „Mida te naerate? Lugupeetud perekonnanimi! Oli olemas vana bojaarisuguvõsa Svinjinid. Peeter Esimene saatis ühe Svinjini, ma ei mäleta tema eesnime, Hollandisse õppima. Te pole isegi „Vürst Serebrjanõid” lugenud? Selles nimetatakse Svinjinit. Väga huvitav raamat, omavahel öeldes…”

      Juba kolme kuu pärast vaatasid kõik, kaasa arvatud Ilja, Senja Svinjin ja eriti Mihha õpetajale otse suhu, arutasid läbi iga tema öeldud sõna ning nende ninad ja kulmud tõmblesid nagu temal.

      Ja siis luges Käsi veel värsse. Iga tundi, kuni kõik oma kohale istusid ja vihikud välja võtsid, alustas ta mingi luuletusega ega öelnud kunagi, kelle kirjutatud see on. Tema valik oli kummaline – kord oli see üldtuntud „Nii üksi siniudus loovib” kord arusaamatu kuid meeldejääv „…õhk sinetab kui haiglast pääsnud pesukomps”, või siis asja ees, teist taga mingi täielik mõttetus:

      Mihhal tõusis veri neid luuletusi kuulates näkku, teised ei teinud teist nägugi. Kuid õpetaja heitis pilke Mihhale. Mihha oli peaaegu et ainuke, kes neelas värsiridu otsekui moosi lusikalt. Sanja naeratas üleolevalt õpetaja nõrkuse üle – nii mõndagi neist oli talle lugenud vanaema. Teised poisid andsid õpetajale selle kiindumuse andeks. Luuletused olid nende meelest naistele sobiv värk, rindemehe vurhvi nad välja ei andnud.

      Kuid mõnikord luges ta täiesti asjakohaseid luuletusi – kui hakati läbi võtma „Tarass Bulbat”, astus ta klassi ja luges midagi ilmselt Gogoli kohta:

      Tal olid iga, lausa iga elujuhtumi tarvis luuleread varuks!

      „Me õpime kirjandust!” kuulutas ta alatasa nagu värsket uudist. „Kirjandus on parim, mis inimkonnal olemas on. Luule on kirjanduse süda, kõige hea suurim kontsentratsioon, mis maailmas ja inimeses olemas on. See on hinge ainuke toit. Ja teist sõltub, kas te kasvate inimesteks või jääte looma tasemele.”

      Hiljem, kui ta teadis juba kõigi poiste nimesid ja oli nad ritta sättinud, mitte nii nagu iga-aastasel klassipildil ja ka mitte tähestiku järgi, vaid omaenese kombel, kui neid olid lähendanud lood salakavalast Odysseusest, salapärasest kroonikust Pimenist, ausast ja rumalavõitu Aleksei Bersenjevist ning tõmmust tarkpeast Akulinast – see kõik oli omavahel öeldes kooli programmis sees –, hakkasid poisid esitama küsimusi sõja kohta: kuidas seal oli? Ning kohe oli selge, et Viktor Juljevitš armastas kirjandust, aga sõda hoopiski mitte. Imelik inimene! Seda ajal, mil kogu noor meessoost elanikkond, kes polnud jõudnud fašiste tulistada, jumaldas sõda.

      „Sõda on kõige suurem jälkus, mis inimesed on välja mõelnud,” ütles õpetaja ja tegi nii lõpu kõigile küsimustele, mis poiste huultelt olid valmis lendu tõusma: kus te sõdisite? millised autasud teil on? kuidas te haavata saite? mitu fašisti te ära tapsite?

      Ükskord ta ütles:

      „Ma olin lõpetanud teise kursuse, kui algas sõda. Kõik poisid läksid kohe sõjakomissariaati ja nad saadeti rindele. Meie rühmast jäin ellu ainult mina. Kõik hukkusid. Ka kaks tüdrukut said surma. Seepärast olen ma mõlema käega sõja vastu.”

      Ta tõstis üles vasaku käe, parem käepoolik värahtas, kuid üles ei tõusnud.

      Kolmapäeviti oli kirjandus viimane tund, lõpetanud selle, tegi Viktor Juljevitš ettepaneku:

      „Noh, kas lähme kõnnime?”

      Esimene niisugune jalutuskäik oli oktoobris. Sellele läks vist kuus poissi. Ilja kiirustas nagu alati koju. Sanja puudus sel päeval koolist, mida ta vanaema loal sageli tegi, nii et seltskonda esindas ainult Mihha, kes pärast jutustas semudele peaaegu sõna-sõnalt ümber kõik hämmastavad lood, mida ta oli õpetaja suust kuulnud teel koolist Krivokolennõi põiktänavasse. Tookord räägiti Puškinist. Kuid Viktor Juljevitš rääkis temast nii, et sugenes kahtlus, kas nad ei olnud mitte õppinud ühes klassis. Selgus et Puškin oli kirglik kaardimängur! Selgus, et ta oli äge kurameerima! See tähendab, et ta oli lihtsalt seelikukütt! Pealegi oli ta suur riiukukk, ei jätnud kunagi kellelegi vastu andmata, oli alati valmis tüli norima, lärmi lööma ja duellil tulistama.

      „Jah,” ütles Viktor Juljevitš nukralt, „niisugune käitumine lõppes sellega, et teda peeti bretteur’iks.”

      Keegi ei küsinud, mida see võõrkeelne sõna tähendab, sest oli niigi selge: tülinorija.

      Siis juhtis ta nad räämas maja juurde, mis seisis Krivokolennõi põiktänava esimesel käänakul Kirovi tänava poolt tulles, osutas vasaku käe hoogsa žestiga majale ja ütles:

      „Ja СКАЧАТЬ