Imaago. Ljudmila Ulitskaja

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kingitusi kaasa. Möödunud aastal oli isa samuti toonud hea kingituse – Saksa sirklikarbi, see oli küll ilus, kuid midagi tolku sellest ei olnud. Sedapuhku tõi ta fotoaparaadi FED-S, sõjaeelse, Dzeržinski-nimelise töökommuuni poiste kätega tehtu, see oli Saksa „Leica” täpne koopia. See vana aparaat oli isale väga kallis, sõjaajal oli ta olnud fotokorrespondent ja see aparaat oli peaaegu kolm aastat olnud tema saatjaks, nüüd kinkis ta selle oma ainsale pojale, kes oli sündinud lõunamaisest romaanist juba üliküpse silmatorkamatu näitsiku Mašaga. Maša ei lootnud midagi ega pretendeerinud millelegi, armastas oma tasasel kombel poega, oli rõõmus, et Issai ei olnud poega unustanud, andis mõnikord raha, äkki korraga palju, siis jälle tükk aega mitte midagi. Oma kunagise armukese hellitustest keeldus järjekindlalt, millega vaid õhutas viimase huvi enda vastu. Maša naeratas, kostitas pirukaga, pani voodisse krudisevad tärgeldatud linad ja läks ise poja juurde diivanile, heitis tema kõrvale, ühel pea ühele, teisel teisele poole. Maša hämmastas Issaid üha rohkem, ta mõtles üha rohkem selle naise peale.

      Fotoaparaadist oli natuke kahju, kuid ta sai üle kiindumusest ustavasse ja vajalikku asja, süütunne mahajäetud poja ees kaalus selle üles. Tal oli ka paremaid kaameraid. Oli veel ka perekond ja kaks armast tüdrukut, kes ei tundud fototehnika vastu vähimatki huvi. Aga poisil käed lausa värisesid seda kingitust nähes, isa oli pahane elu peale, kus kõik ei olnud läinud nii, nagu oleks pidanud minema, tasase Maša asemel, kelle silmatorkamatuses oli midagi veetlevat, langes talle osaks jämedakoeline ja häälekas Sima, Issai ei mäletanudki enam, kuidas ja miks oli temast saanud selle naise tuhvlialune mees.

      Ta rääkis pojale, mis asi on camera obscura, et väikese auguga pimedast karbist ja valgustundliku kihiga kaetud plaadist piisab pildi tegemiseks, elu hetke jäädvustamiseks. Maria Fjodorovna istus siinsamas käsipõsakil, näol naeratus oma õnneraasukese üle. Tal oli vaja vaid üht terakest nagu tihasele… Issai nägi seda ja nägi, kui kiiresti Ilja kõike mõistab, kui osavad käed tal on – täiesti minu moodi! – ning sõitis ära, otsustanud kindlalt, et muudab oma elu nii, et ta saaks poega sagedamini näha. Ka Maša, Maša paelus teda praegu rohkem kui siis, kolmekümne kaheksanda aasta suvel, kui ta võttis tüdruku pigem noore ja toimeka mehe kohustusest kui teadvustatud sümpaatiatundest. Elu muutma hakata oli hilja. Kuid kas või natukenegi: tunnistada Simale lõpuks üles, et tal on sõja eel sündinud järeltulija, keda oleks tore oma kodus näha ja tutvustada nooremate õdedega… Kuid see oli isa ja poja viimne kohtumine: kaks kuud hiljem suri „Lenfilmist” vallandatud Issai Semjonovitš infarkti.

      Sel viimasel korral oli isa olnud nende juures kaks päeva. Pärast isa ärasõitu nuttis ema nagu tavaliselt ikka salamisi paar päeva, siis läks see tal üle. Ilja elu jagunes ilmselgelt kaheks osaks – enne ja pärast FED-i. Aegapidi äratas see tark aparaat sügavuses peituva ande. Ta oli ka varem kogunud kõike, mis silma alla sattus: juba teises klassis oli tal linnusulgede kogu, siis tulid tikutopside etiketid ja margid. Kuid need kõik olid mööduvad pisiasjad. Aga nüüd, kui ta oli omandanud kogu tehnoloogilise protsessi alates säritusaja valikust ja lõpetades ilmutatud foto klaasile kuivama rullimiseni, hakkas ta koguma elu hetki. Temas tärkas tõelise kollektsionääri kirg ja see ei jätnud teda enam kunagi maha.

      Kooli lõpetamise ajaks oli kogunenud tõeline fotoarhiiv, üsnagi kultuurne: iga foto tagaküljele oli pliiatsiga kirjutatud aeg, koht, tegelased, kõik negatiivid olid ümbrikutes… Fotoaparaat muutis elu ka veel seetõttu, et varsti selgus: peale aparaadi oli vaja veel palju muudki, mis maksis suurt raha. Ilja mõtles põhjalikult järele ja siis tärkas temas veel üks anne: ettevõtlikkus. Emalt ei küsinud ta raha kunagi, hankis ise. Tolle aasta kevade esimeseks algatuseks oli sussimäng. Ta mängis kogu koolis seda poiste mängu kõige paremini, hiljem õppis ka teised mängud ära. Väikest tulu ikka sai.

      Sanja Steklov ei kiitnud Ilja viisi raha hankida heaks, kuid Ilja ainult kehitas õlgu:

      „Kas sa tead, kui palju maksab üks pakk kaheksateist korda kakskümmend neli fotopaberit? Aga ilmuti? Kust ma raha saan?”

      Sanja jäi vait. Ta teadis, et raha saadakse ema ja vanaema käest ning aimas, et see pole just kõige parem moodus.

      Vana fotoaparaat tegi Iljast fotograafi. Varsti sai ta aru, et tal on vaja oma fotolaboratooriumi. Harrastusfotograafid seavad tavaliselt laboratooriumi sisse vannitoas, kus on voolav vesi filmide pesemiseks. Kuid nende ühiskorteris polnud vannituba ollagi. Oli panipaik, kus kolm perekonda hoidsid pesukausse ja palisid ning muid tarvilikke esemeid. Panipaigal oli ühine sein peldikuga, kus oli veevärk, nii et Ilja hakkas välja mõtlema plaani, kuidas saaks sealt vee sisse tuua ja välja juhtida. Naabrite olemasolu, kel oli panipaigale samasugune õigus, ei tulnud talle alguses pähegi.

      Peale Ilja ja ema elas korteris veel üksik kahjutu vanamutt Olga Matvejevna ja lesk Granja Loškareva oma kolme lapsega, kahte nooremat neist viis Maria Fjodorovna sageli ise lasteaeda, kus ta ka töötas. Üldse aitas Ilja ema seda Granjat tublisti.

      Ühesõnaga, Maria Fjodorovna palus ja naabrid ei öelnud talle ära – tassisid oma palid panipaigast välja ning nüüd oli kõik Ilja teha. Ta jõudis kirjutada veel isale kirja palvega aidata „ilmutustuba” sisse seada. Isa oli liigutatud ja saatis sada viiskümmend rubla, rahakaardil oli kaks rida: „Tulen maipühadeks, teeme kõik ära.” See oli tema viimne kiri, maipühadeni ta ei elanud.

      Vesi sai panipaika sisse toodud hiljem, umbes pooleteise aasta pärast, kuid Iljal oli nüüd oma nurk, kus ta veetis palju aega. Tiris sinna prügikastide juurest leitud raamatukapi, ladus sellesse oma fotovarustuse.

      Viies klass venis lõpmatult. Oli kolmeteistkümnes eluaasta – poisid täitusid aegapidi testosterooniga, kõige varajasematel hakkasid intiimsetes kohtades kasvama karvad, laubale tekkisid vinnid, igal pool sügeles ja tuikas, oli rohkem kaklusi ja tülisid, oli tahtmine end puudutada, kergendada keha ebamäärast piinlemist.

      Mihha kurnas end uisutamisega. Tänu hommikustele salajastele treeningutele õppis ta hästi uisutama. Ja siis veel kiindus ta lugemisse. Ta oli ennegi lugenud kõike, mis kätte sattus, nüüd aga andis Anna Aleksandrovna väga häid raamatuid – Dickens, Jack London.

      Tädi Genja norsatas täpselt kell kümme õhtul üks kord valjusti, otsekui hobune, pärast seda norskas hommikuni vaikselt ja ühtlaselt. Minna läks voodisse veelgi varem, vähernud veidi, jäi ta kiiresti magama. Siis lipsas Mihha kööki ja luges seal ühiskondliku lambi valgel nii palju kui tahtis, vahele ei jäänud ta kordagi. Istus, näppides kõvasid vinne, luges noortele mõeldud raamatut, mil polnud midagi ühist tema kehas pulbitseva rahutusega.

      Sanja oleks nagu oma seltsimeestest maha jäänud, mitte ainult kasvu poolest – puhas otsmik, puhas krae, õrn poiss. Kuid ka temas käis mehistumise protsess. Ta teatas emale ja vanaemale, et enam ta füsioteraapiasse ei lähe – kõigile oli selge, et käsi päris terveks ei saa ja muusikut ei tule temast enam kunagi. Ema ja vanaema olid mõlemad koduse kvalifikatsiooniga muusikud, mõlemad olid unistanud muusiku karjäärist, kuid mõlemal tuli õppimine katki jätta – aeg oli hoopiski mittemuusikaline, huilgasid puhkpillid, mürisesid litaurid, kõlasid marsid ja hümnid, mis olid maskeerunud tänavalauludeks.

      Parim, mis neil kahel naisel oli, oli Sanja, temast tõotas saada muusik ja kõik läks suurepäraselt, pedagoog oli väga hea, tulevik paistis olevat selge… Nüüd, pärast seda õnnetut juhust noaga, loobus Sanja muusikakoolis käimisest. Anna Aleksandrovna ja Nadežda valmistusid vastutusrikkaks kõneluseks varakult. Anna Aleksandrovna ütles, et tema musikaalsusega inimene ei peaks suhteid muusikaga lõplikult katkestama. Professionaali temast ei saa, kuid mis takistab tal mängida klaverit kodus, ka koduses musitseerimises on oma võlu. Sanja ajas üksjagu vastu ja keeldus, kuid umbes kahe nädala pärast jäi nõusse. Ta hakkas klaverit õppima kodus vanaema sõbranna Jevgenia Danilovna käe all.

      Ta mängis oma väikeste perspektiivitute ja vigastatud kätega armsal karjala kasest pianiinol. Chopini valsid tegid ta rammetuks nagu tema eakaaslasi СКАЧАТЬ