Svetlana Tširkova. Tiit Lääne

Чтение книги онлайн.

      Jadlovski eest polnud pääsu

      “Vehklemisega puutusin kokku 1961. aasta septembris, kui meie kooli tuli noori värbama vehklemistreener Klavdi Jadlovski. Võeti kuuenda, seitsmenda ja kaheksanda klassi õpilasi. Mina olin siis juba 15-aastane.

      Sel päeval kui treener kooli tuli, mina tegelikult puudusin kehalise kasvatuse tunnist. Kui klassikaaslased tunnist tulid, siis teatasid nad mulle, et kõigil tuleb minna vehklemistrenni. Need toimusid kõrval asuvas Dvigateli spordihoones, kuhu klassikaaslased mind ka tassisid.

      Nii läksin ma esmakordselt trenni ja et treener mulle meeldis, otsustasin, et hakkan treeningutel käima. Seda kuni kevadeni. Suvekuudel ununes vehklemine ja kui sügis kätte jõudis, olin juba koolist läinud.

      Lõpetasin 25. keskkoolis kaheksa klassi. Sügisest läks aga enamik meie klassi õpilastest üle õhtukeskkooli, et hakata tööl käima ja raha teenima. Võimalus oli valida, kas käia koolis hommikul või õhtul. Mina otsustasin hommiku kasuks, sest olin nii harjunud. Nii õppisin üheksandas ja kümnendas klassis.

      Novembris otsis treener mind üles, et tulgu ma uuesti trenni. Kõik teised olid kogu aeg korralikult treeninud.”

      “Uudishimust läks ta 1961. aastal Klavdi Jadlovski kutsel Dvigateli võimlasse vehklemistreeningule. Püüdlikkusest hoolimata ei tahtnud aga florett kuidagi sõna kuulata. Võitma harjunud temperamentsel tüdrukul sai hing täis ja ta otsustas treeningud sinnapaika jätta. Ent miski hakkas siiski hinges kripeldama!

      Kui treener teda 1962. aastal uuesti vehklemissaali kutsus, oli asi otsustatud. Suursaavutuseni kulus aga kuus töörohket aastat.”

      “Uudishimu lõi välja ja ma läksingi “Dvigateli” võimlasse. Ent pärast esimesi treeninguid sai mul enda peale hing hirmsasti täis: koolis ei saa mulle keegi vastu, aga siin ei seisa vehklemisriist peos! Vaevlesin ja piinlesin…

      Häbi oli sõbrannade ja treeneri ees. Sõitsin maale. Jadlovski teadmata loomulikult. Tulen sügisel koju tagasi, juba sõbrannad vastas: “Treener otsib sind taga. Käskis kohe võimlasse tulla.”

      “Mis siis ikka,” mõtlesin omaette. “Kui otsib, küllap usub minusse. Tahab must tõelist sportlast teha. 1962. aastast peale ma enam treeningult ei puudunud. Kuid olümpiamängudeni võttis aega üle kuue aasta.”

      “Õhtukeskkoolis käies tuli endale töökoht otsida ja mina hakkasin postiljoniks. Jagasin pärastlõunal laiali Õhtulehte. Siiski tundsin selle töö pärast kuidagi häbi ja ei tahtnud seda teha kesklinnas, kus elasin ja oli oht tuttavaid kohata.

      Nii palusin endale töökohaks Nõmme postkontori. Siiski trehvasin sealgi ükskord poissi, keda teadsin vehklemistrennist ja kes mulle väga meeldis – Toomas Vint. Tookordne noortemeister vehklemises, hilisem kunstnik ja kirjanik. Kui ma temaga, postikott üle õla kokku jooksin, tundsin piinlikkust…

      Sõitsin siis iga päev kell kolm elektrirongiga Nõmmele. Postikott ja lehed olid mulle ilusti valmis pandud, haarasin koti ning sõitsin rongiga Kivimäe jaama. Sealt asusin oma postiringile, mis algas Sihi tänavaga. Esialgu kulutasin lehtede jagamisel peaaegu kogu ettenähtud aja – kolm tundi. Kogu aeg kärpisin aga seda aega lühemaks ning lõpuks kulutasin oma postiringile vaid tund ja kakskümmend minutit. Lausa jooksin mööda tänavaid, postikott seljas.

      Kui olin lõpetanud, läksin Hiiu jaamast uuesti rongile. Sõitsin Nõmmele, hüppasin rongilt tasase käigu pealt maha, jooksin lähedal asunud postkontorisse, kuhu viskasin oma postikoti ning jõudsin ringiga veel samale rongile tagasi, et linna sõita. See oli mul lausa klassikaline skeem, mille üle teised vaid imestust avaldasid.”

      “Postiljonina töötasin aasta. Seejärel otsustasin eriala vahetada ning sain sanitarina tööd haiglasse. Onkoloogia dispanseris. Seal töötades lõpetasin ka õhtukeskkooli, kus mul läks õppimine juba päris hästi.

      Koolis oli mul esimene romaan matemaatika õpetajaga, kes oli just instituudist tulnud vallaline noormees. Lõpueksamite eel oli meil aga suur tüli, nii et ta lubas mulle kahe panna ja mitte eksamile lasta. Nii ei saanudki ma eksamile.

      Alles pärast seda, kui teised olid kooli juba lõpetanud, pidin kaks nädalat temaga veel kurameerima, et kool lõpetatud saaks. Lõpuks sain nii ka matemaatikas tunnistusele hinde kätte ja päeva pealt lõpetasin oma esimese romaani.