Svetlana Tširkova. Tiit Lääne

Чтение книги онлайн.

      Sport aitas leida elus teed

      Võin pidada ennast õnnelikuks inimeseks, et sattusin nooruses just sporditeele. Kogu mu elu on olnud tänu sellele kaunistatud erksate ja kirevate värvidega. Sport on pakkunud ilusaid ning meeldejäävaid emotsioone, mida ma muidu vaevalt leidnud oleks.

      Nõukogude Liidus oli inimese liikumisvabadus ju olematu. Elu kulges kindlat sissetallatud rada mööda. Sport oli üks vähestest tegevusaladest, mis andis võimaluse eesriide tagant maailma näha ja mul oli see õnn. Olümpiamängud, maailmameistrivõistlused, suurturniirid – need kõik on iga sportlase unistustes.

      Ja selle kõige juures võita, olla parim – see on iga sportlase soov. Olen tänulik nendele paljudele headele inimestele ja treeneritele, kelle kaasabil ma jõudsin vallutada ka kõige kõrgema eesmärgi – võita olümpiakulla. Kõigest sellest olen ammutanud hingejõudu tänaseni.

      Samuti ei saa pidada vähetähtsaks materiaalset poolt, mida sportimine NSV Liidu koondise tasandil ning tippsport tervikuna kindlustada aitas. Võidupreemiad ja stipendiumid olid piisavad, et inimväärselt elada.

      Julgen arvata, et oma sportliku edu võlgnen suuresti ka täpsele ja õigele treeningsüsteemile, mida möödunud aastatel rakendati. See aitas mul tõusta vabariigi tasandilt maailma tippu. Läbimõeldud treeningkava lapseeast tippspordini tootis võitjaid ja tagas edu.

      Tänu spordile kohtusin paljude toredate ja huvitavate inimestega, kes kõik on jätnud jälje minu kujunemisse. Kuigi suures spordis ei saa olla tippude vahel sõprust. Ka ühes võistkonnas olles jäädakse üksteise jaoks ikkagi eelkõige konkurendiks ja see määrab ka suhted. Aga nii on tippspordis vist alati olnud.

      Minu trump oli vehklemisrajal võistkonnavõistlus. Olin seal alati kindel tegija ja sellepärast koondise treenerid mind ka usaldasid. Olenemata võistluse suurusest, tõin alati igas matšis kolm võitu ära.

      Ainult üks erand oli – 1968. aastal Mexico olümpial Rumeenia vastu. Ei saanud üldse pihta, kuidas rumeenlannad vehklesid. Aga mul puudusid siis selleks ka igasugused kogemused. Olin alles algaja.

      Aga see oli minu olümpia. Floretinaiskonna liikmeks saamine oli justkui omamoodi olümpiavõit. Tase oli koondises niivõrd tugev ja naiskonda sulamine äärmiselt raske. Enda taset tuli tõestada pidevalt. Ka olümpia ajal. Mexicos õnnestus mul enamik kohtumisi võita. Olin elu parimas vormis ja teenisin auga elu esimese olümpiavõidu.

      Svetlana Tširkova, kahekordne olümpiavõitja

      Asendamatu võistkonnaliige

      Kahel olümpial NSV Liidu kuldses vehklemisnaiskonnas võistelnud Svetlana Tširkova tõus Liidu ja ühtlasi maailma tippu toimus kõrvaltvaataja jaoks üleöö. Veel 1967. aasta rahvaste spartakiaadil, n.ö. olümpiareservide ülevaatusel, oli ta üks paljudest osavõtjatest, kelle nimi ei öelnud vehklemisspetsialistidele midagi.

      Mõned kuud hiljem tõusis ta juba Liidu koondisse. Pool aastat hiljem võitis Liidu meistrivõistlustelt pronksi ja läbis katsevõistluste kadalipu ning sügisel krooniti olümpiavõitjaks.

      Tširkova on mitmel puhul tunnistanud, et koondisse sissemurdmine oli raske, kuid kes juba valitud seltskonda kuulusid, neid ka usaldati. Tširkovasse usuti kogu järgneva olümpiatsükli jooksul, sest temale võis kindel olla.

      Svetlana Tširkovat tunti vehklemisradadel kui vastupidavat ja tugevat sportlast, kellel olid raudsed närvid, mis ei vedanud teda alt ka ägedas olelusvõitluses koha eest NSV Liidu koondises.

      Tema edu aluseks tähtsatel jõuproovidel lugesid vehklemisasjatundjad erakordset võitlejaloomust, suurt tahtejõudu ja enesekindlust ka kuulsustega võisteldes. Lisaks nähti Tširkova edu taga tema atleetlikkust, mis vehklemisse jõudis just 1960-ndatel aastatel. Treener Klavdi Jadlovski oli oma hoolealust treenides nagu tulevikku ette näinud.

      Eesti spordis ja vehklemises on Svetlana Tširkova poolt saavutatu kordumatuks tippteoseks.

      Tiit Lääne

      Svetlana Tširkova kronoloogias

      1945

      Sünniaeg 5. novembril (tegelikult 6. novembril) 1945. aastal Vene NFSV Tšuvaši ANSV väikekülas nimega Topner.

      1950

      Juulikuus jõuab koos emaga oma uude kodulinna – Tallinna.

      1957

      Spordiga alustab Tallinna 25. keskkoolis õpetaja Aleksander Tulk’i juhendamisel.

      1961

      Septembris alustab vehklemistreeningutega treener Klavdi Jadlovski juures.

      1962

      Spordikarjääri esimene medal tuleb Tallinna linna meistrivõistlustelt – hõbe.

      1964

      Lõpetab Tallinna 13. keskkooli ja asub õppima Tallinna Pedagoogilisse Instituuti.

      Eesti meistrivõistlustel saavutab kolmanda koha.

      1965

      Jõuab spordiühingu Kalev liikmena Eesti koondisse.

      Täidab meistersportlase normi.

      1966

      Eesti meistrivõistlustel taas pronks, kuid edetabelis tõuseb teiseks numbriks.

      1967

      Võistleb esimest korda NSV Liidu rahvaste spartakiaadil.

      Tuleb esmakordselt individuaalselt Eesti meistriks.

      Eesti naiskonnaga Riia rahvusvahelisel turniiril teine, individuaalselt neljas.

      Alates sellest hooajast kaitseb Nõukogude Armee spordiklubi värve.

      1968

      Arvatakse NSV Liidu koondise liikmeks pärast neljandat kohta karikavõistlustel. Treeneriks saab Vitali Arkadjev.

      Tuleb NSV Liidu meistrivõistlustel pronksile ja arvatakse olümpianaiskonda.

      Mexicos võidab NSV Liidu naiskonna koosseisus floretis olümpiakulla.

      Talle antakse suurmeistri nimetus.

      1969

      Augustis võidab NSV Liidu naiskonnaga esikoha sotsialismimaade turniiril.

      NSV Liidu meistrivõistlustel taas kolmas.

      MM-võistlustel Havannas tuleb naiskondlikult hõbemedalile ja võidab individuaalselt pronksmedali.

      Valitakse Eesti aasta parimaks naissportlaseks.

      1970

      Itaalias Comos toimunud turniiril “Hõbeflorett” saavutab neljanda koha.

      Võidab Berliinis NSV Liidu naiskonnaga sotsialismimaade turniiri, individuaalselt on neljas.

      Kuldmedal universiaadilt Torinost NSV Liidu naiskonnas, individuaalselt viies koht.

      Ankaras kroonitakse esmakordselt СКАЧАТЬ