Alfred Neuland. Tiit Lääne
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Alfred Neuland - Tiit Lääne страница 3
Название: Alfred Neuland
Автор: Tiit Lääne
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949912513
isbn:
90,0 kg keskkaal rebimine kahega 22.07. 1924 Pariis
115,0 kg keskkaal tõukamine kahega 22.07. 1924 Pariis
440,0 kg keskkaal viievõistlus 22.07. 1924 Pariis
445,0 kg keskkaal viievõistlus 22.07. 1924 Pariis
Spordikuulsuse tee algas Riia keldris
“Ajal, mil amatöörsport ajas meie maal oma esimesi arglikke võrseid, sirgus Pedeli jõest poolitatud väikesest Valga linnakesest rammumees, kes pani endast peagi rääkima kogu maailma. Maailmarekordid, olümpiamedalid, ülekaalukad võidud rahvusvahelisel areenil – need on Alfred Neulandi spordikarjääri hiilgavaks bilansiks.”
“Alfred Neuland nägi ilmavalgust Valgas 10. oktoobril 1895. Kirikuraamatusse kanti Karl-Alfred Neiland (Valga Peetri Luteriusu kirikuraamatu kanne nr. 35). Kust ja kuidas tuli maailmas ja Eestis tuntud nimi Alfred Neuland?
Juba Tõnu Võimula “Jõu Ilmas” (spordiajakiri – toim.) 1914. aastal laseb ta kirjutada perekonnanime saksapäraselt Neuland. Nii ise järjekindlalt kirjutades ja võistlusprotokollidesse, medalitele, diplomitele nime kandes jäigi Rahvusvahelise Tõsteliidu rekorditeraamatusse Alfred Neuland ja seda kasutas ta ka Valgas reklaamiklippides. Perekonnaameti raamatusse jäi siiski Neiland.”
“Meie perekond elas Riias. Isa käis vabrikus tööl ja elutingimused olid vägagi viletsad. Et minu vanemail oli kuus last, siis nende järelvalve oli vanemate poolt nõrk, nii et me võisime oma vaba aja veeta enamasti nii, nagu ise seda soovisime. Õnneks oli meil kalduvusi sportimiseks.”
“Vanaisa sai töökoha Riia lauavabrikus ja pere kolis Valgast ära. Mis aastal see täpselt oli, et tea. Tõenäoliselt ikka 20. sajandi esimestel aastatel. Riias elati nagu töölised ikka suures korterelamus. Isa jutu järgi olnud vanaisa tööl nädalate kaupa. Esmaspäeval läks, laupäeval tuli.”
“Jõudnud oma elu kolmanda verstapostini, siirdusid ta vanemad Riiga, kus isa sai katlakütja koha ühes äärelinna saeveskis.”
“Neulandite pere kolis Riiga. Isa sai katlakütja koha lauavabrikus, ema pesi sakste pesu. Kasvuaastad võõras linnas olid kõigiti viljakad, sest poisid õppisid mitmes keeles rääkima, ise võitlema.”
“Ta esimene kokkupuude tõstekangiga, lähedama sõbraga edaspidises elus, sündis järgmiselt. Vanem vend Voldemar, kes muuseas oli 3. Riia jõustikuseltsis liige ja juba veidi harjutanud, oli ühel suvisel pühapäeval leidnud Riia mererannas ühes paadiputkas tõstekangi, millel kohe oli oma võimeid proovinud. Oli rebinud ühe käega kaks puuda, millest koju tulles võidurõõmsalt Alfredile teatas.
Alfred, kes vennast 3 aastat noorem oli, ei tahtnud sellele milleski alla vanduda ja sai uudishimust vallatud oma võimete suhtes sel riistapuul. Otsustati järgmisel pühapäeval uuesti mereranda minna ja võimeid ühiselt proovida. Mindigi, aga suur oli Alfredi meelehärm, kui ta kõigi pingutuste peale vaatamata ei suutnud üle 1 puuda rebida. Suur iha tõusis tal ennast tõstmises harjutama hakata ja venda üle trumbata.”
“See juhtus raevukal oktoobrikuu päeval. Väljas vingus kõle sügistuul, pekstes hooti siia-sinna harvu vihmapiisku. Ema askeldas köögis, kust ninasse kandus kapsasupi lõhnu. Isa töötas õhtuses vahetuses. Seitsmeaastane Alfred surus nina vastu jahedat aknaklaasi ja vaatas kärsitult tänavale.
Poisi terased silmad jälgisid tähelepanelikult iga tänaval liikujat. Kuhu see Volli küll täna nii kauaks jääb? Lubas teine tuua linnast ühe “vahva asja”, aga nüüd kadus nagu nõel heinakuhja? Rassib muidugi seal klubis nende pommidega. Kui läheks õige vaatama?”
“Isa vendadest Voldemar oli samuti tugev mees ja tõstis päris edukalt. Kolmas vend Feliks oli rohkem spordikauge, aga teiste vendade uhal tegi temagi natuke sporti. Koos õpiti ja sporditi. Kui vaadata tagasi, millistes tingimustes seda kõike tehti, siis tuleb küll imestus peale: salaja, teiste teadmata ning kõigeks selleks koguti veel raha.”
“Esimeseks mureks oli nüüd saada tõstekang. Selle ostmiseks meil aga raha polnud ja vanemailt seda küsida oleks olnud asjatu. Siis tulime heale mõttele. Majas, kus me elasime, oli 256 korterit. Seega oli meid koos väga palju enamvähem võrdvanuseid lapsi. Pidasime nõu ja hakkasime raha teenima tuvide müütamisega. Varsti võisime osta kahepuudase tõstekangi.”
“Vanemad andsid poistele kooli kaasa lõunaraha. Sellest hakkas Alfred kokkuhoide tegema oma peletamatu idee teostamiseks. Ta ostis enesele ainult ühe kringli, mis 1 kopik maksis ja pani ülejäänud 4 või 9 marka (peaks olema kopikat – toim.) kõrvale. Jõuluks oli sel teel korjatud juba 2 rubla. Pakitseva südamega läks poiss nüüd vanakraami turule ja ostis enesele ühe 1-puudalise ja ühe 2-puudalise kaalupommi.
Kuhu neid ära viia? Elukorter oli Neulanditel rahvarikkas majas, kus tervelt 250 korterit asus. Neulandite korter oli neljandal korrusel, puukuur aga keldris. Kõige suurema saladuse katte all toimetas Alfred pommid hoovi peale, tõi ülevalt keldrivõtme ja peitis pommid kuuri puusülla alla. Hakkas kohe samal pühapäeval harjutama. Tõstis kuidas juhtus ja meele tuli, ühega ja kahega. Kelder oli pime. Kahega tõstmiseks pani pommisangast puu läbi. Tihti kolksatas pomm vastu keldriseinu, kahega tõukel ka vastu pead.
Vanemad olid imestunud, mis poiss päevade kaupa keldris teeb. Varem oli ta laisavõitu ja ei tahtnud käskimise pealegi puid lõhkuma minna, kuid nüüd kippus ja kippus ja veetis terved päevad puulõhkumisega.
Mugavuse loomiseks oli Alfred ostnud enesele ka küünlajupi, mis ühes pommidega puusülla all peidus käis. Keldril oli raske, rigisev uks, mis eemalt juba soovimata külalise tulekust teada andis. Niipea kui uksekrigin kuuldavaks sai, vaikis keldris ähkimine ja mütsutamine, küünal ja pommid lendasid varjule ja kibe puusaagimine või – lõhkumine algas.”
“Isa kasutas raha saamiseks õige erinevaid teid. Näiteks punus ta traadist korve ja käis aeda ehitamas. Väiksemana avastas ta ühe poe ukse taga asuva restialuse, mille all vedelenud päris palju metallraha. Kuidas aga seda kätte saada?
Poiss teeskles õnnetut ja nuttis südantlõhestavalt, kuni üks kaabu ja kepiga härrasmees poissi lohutama tuli. “Mis lahti?”
Isa seletanud siis, et ema andis talle viis kopikat, aga tema pillas kogemata selle restile ja sealt kukkus see alla keldrisse. Härra otsinud siis üles majahoidja ning käskinud resti pealt lahti võtta, et poiss oma raha kätte saaks. Kui ta juba alla sai, korjas ta sealt päris suure peotäie münte kokku.
Vahel käis isa Riia raudteejaamas kullerit mängimas. Kaugsõidurongid peatusid seal vahel pikalt ja ikka leidus kedagi, kes soovis vahepeal kellelegi teadet saata ja ootas vastust. Selleks anti raha, et poiss voorimehe võtaks ning kirjaga soovitud aadressil ära käiks. Lisaks natuke ka tööraha. Aga isa tavaliselt loobunud voorimehe palkamisest, vaid silkas need kilomeetrid joostes maha. Nii jäi talle raha rohkem kätte.”